Lauri Haav: kõige tugevam motivaator on uhkus oma töö üle

E-residentsuse tegevjuht Lauri Haav on demokraatliku juhtimisstiili pooldaja, kes pakub n-ö otsustamise teenust viimase valikuna. Küsis Erik Samel.

Mis on praegu kõige aktuaalsemad teemad e-residentsuses?

Üks on kindlasti toote nüüdisajastamine. Eesti kodanikud kasutavad enda identifitseerimiseks üha rohkem mobiilseid vahendeid, kuid e-residentidele saadame jätkuvalt ID-kaardi koos lugejaga, millele tuleb füüsiliselt järele minna. Mul on erasektori taust ja tajun, et kui seal mõõdetakse aega piltlikult kellaga, siis avalikus sektoris pigem kalendriga. Ometi ei mõtle ma seda karmi kriitikana, sest riik peabki kõigepealt pakkuma teenuseid oma kodanikele.

Eelmisel kevadel otsustati riigi eelarvestrateegias, et investeeringuid e-residentsuse programmi jätkatakse suuremas mahus kui kunagi varem. Riigil kui omanikul on kindlus, et e-residentsus muudab meie majanduse suuremaks ja välispoliitilise hääle kõlavamaks. Eesti hakkas esimesena maailmas pakkuma väljaspool riigipiire elavatele inimestele e-residentsust ja me pälvime rahvusvahelise suunanäitajana endiselt suurt tähelepanu. E-residentsus on globaalselt üks tugevamaid riiklikke brände. Ettevõtlusega tegelemine ei tohi olla privileeg valitutele ja Eesti muudab tänu e-residentsusele sellega alustamise kättesaadavamaks. Seitsme aastaga oleme palju saavutanud, kuid loorberitele ei saa puhkama jääda, sest konkurents kasvab. Seejuures tuleb aduda, et toote nüüdisajastamise teemal kiireid lahendusi pole, protsess võtab aega. On täiesti selge, et ühtegi sammu ei tohi teha kiirustades turvalisuse arvelt.

Kindlasti tasub rõõmu tunda selle üle, et e-residentsus laieneb. Mullu avasime neli täiendavat digitaalsete isikutunnistuste väljastuspunkti sellistes maailma tõmbekeskustes nagu Lõuna-Aafrika Vabariik, Brasiilia, Singapur ja Tai. See oli üks väljapaistvamaid rahvusvahelisi projekte, mis muutis Eesti globaalselt suuremaks ja nähtavamaks. Praegu on meil kokku 48 väljastuspunkti üle maailma ja me jätkame laienemist.

2021. aasta oli ajaloo edukaim, mis puudutab Eesti ettevõtete loomist e-residentide poolt.

Mis on veel seoses e-residentsusega hästi läinud?

Paljud asjad lähevad. Näiteks oleme edukalt üle saanud 2020. aasta koroonašokist. Ehkki e-residentsuse taotluste arv hakkas esmalt langema, oleme pandeemiaeelse taseme taastanud ja ületanud. 2021. aastal oli meil nokk uuesti püsti ja graafik läheb paremale üles. Pandeemia on toonud üle maailma fookusesse kaugtöö ja asukohast sõltumatu ettevõtluse. Eesti on alates 2014. aastast olnud tänu e-residentsusele virtuaalsete ettevõtete asutamise ja juhtimise eestkõneleja. E-residentsus on ulatanud tuhandetele ettevõtjatele koroonakriisis päästerõnga, võimaldades 100% digitaalsete lahenduste abil säilitada äritegevust.

Samuti suureneb iga aastaga ettevõtlusega tegelevate e-residentide protsent. 2021. aasta oli ajaloo edukaim, mis puudutab Eesti ettevõtete loomist e-residentide poolt. Huvi e-residentsuse vastu on jätkuvalt suur. Paljud globaalsed ettevõtjad valivad oma rahvusvahelist firmat luues Hongkongi, Suurbritannia, Ameerika Ühendriikide, Iirimaa ja Eesti vahel. Prestiižne seltskond, kas pole? Sageli langeb valik Eesti kasuks just tänu e-residentsusele, mis võimaldab asutada ja juhtida ettevõtet täiesti digitaalselt. See on maailmas ainulaadne ja Eesti kindel trumpkaart.

Kas e-residentsuse programmil on teatud n-ö sihtgrupp, keda jahite?

Lähtume kaasamise põhimõttest. See tähendab, et kõigil ausatel ja heade kavatsustega inimestel on võimalik saada e-residendiks ning võtta osa Eesti digiühiskonnast. Tõsi, ärilises vaates oleme loonud turuspetsiifilisi sihtgruppe. Laias laastus on meie tüüpiline sihtgrupi esindaja nooremapoolne tehnoloogiahuviline meessoost ettevõtja. Tegelemegi praegu küsimusega, miks tõmbab e-residentsus ligi peamiselt mehi. Proportsioon on paigast ära.

Teine kindlam sihtgrupp on kaugtööd võimaldavate teenuste pakkujad, näiteks turundajad, tõlkijad ja sotsiaalmeedia professionaalid.

Kui unikaalne e-residentsuse programm maailmas praegu on?

On mitmeid riike, kes on Eesti eeskujul käivitanud või käivitavad e-residentsusele sarnaseid programme. Nende hulka kuuluvad Leedu, Läti, Portugal, Ukraina, Araabia Ühendemiraadid ja teisedki. Eesti unikaalsus on teenuste sügavus. Üks asi on pakkuda teiste riikide kodanikele võimalust saada ID-kaart, aga olulisem küsimus on, mida sellega reaalselt teha saab. Sellel tasandil on Eesti, kus 99% avalikest teenustest on kättesaadavad digitaalselt, teistest kaugel ees.

Konkurents viib edasi ja tunnen rõõmu, et Eesti on inspireerinud teisi riike. Jälgin põnevusega, kuidas valitsused arutlevad aktiivselt vajaduse üle läbi viia digipööre avalikes teenustes. See on praeguses maailmas võtmetähtsusega.

Milliste probleemidega teil tuleb eelkõige tegeleda?

Küsimused, mis vajavad suurt tähelepanu, on seotud turvalisuse, panganduse ja maksundusega.

Panganduses on valupunkt pangakonto avamises. Praegu peab e-resident Eesti pangakonto avamiseks füüsiliselt panka kohale tulema, mis on koroonapandeemia tõttu problemaatiline. Loomulikult pole kõigile Eesti pangakontot vaja ning kasutada võib ka finantstehnoloogia ettevõtete, näiteks Wise’i abi.

Turvalisus on meie prioriteet. E-residendi digitaalse isikutunnistuse kasutamise üle teostavad järelevalvet Politsei- ja Piirivalveamet, Kaitsepolitseiamet ning Maksu- ja Tolliamet. Neist esimene rakendab riskipõhist eel- ning järelkontrolli, mis muudab sõela e-residentsuse saamiseks üha tihedamaks. Näiteks on uuenenud e-residendi digi-ID taotluskeskkond, mis annab parema võimaluse veenduda välismaalase kavatsustes. E-residentsuse taotlemisel küsitakse võrreldes varasemaga rohkem infot, mis võimaldab tõhusamat kontrolli ja riskide maandamist.

Kui suur osa taotlustest saab positiivse vastuse?

Edukaid taotlusi on umbes 95%. E-residentsuse taotlemisega kaasneb nii ajaline kui ka materiaalne kulu. Lisaks riigilõivude tasumisele tuleb esitada hulga dokumente (sh passikoopia) ja anda Eesti riigile oma biomeetrilised andmed. E-residendi staatuse saamiseks tuleb pingutada – see ei kuku lihtsalt sülle.

E-residendi digitaalse isikutunnistuse kasutamise üle teostavad järelevalvet Politsei- ja Piirivalveamet, Kaitsepolitseiamet ning Maksu- ja Tolliamet.

Mis ülejäänud 5%-le enamasti komistuskiviks saab?

Menetlusinfot e-residentsuse tiim ei valda, kuid Politsei- ja Piirivalveamet on ühe tüüpilisema aspektina välja toonud selle, et inimese käest küsitakse küsimusi, millele ta mingil põhjusel ei soovi vastata, ja sinna protsess raugeb.

Lisaks põhjalikule kontrollile on tõhustunud ka dokumendi kasutamise ajal tehtav järelkontroll. E-residendid jätavad Eesti majandusruumis tegutsedes endast maha digitaalse jalajälje ja vahelejäämise risk millegi ebaseaduslikuga tegelemisel suureneb. See hoiab pahalasi Eestist eemal. Kui mõne isiku kohta ilmneb asjaolusid, mis välistavad tema jätkamise Eesti e-residendina, võetakse see staatus loomulikult tal ka ära. 

Maksuteema on ka ilmselt väga keeruline…

Jah. Oletame, et ettevõtte üks asutaja on Indias ja teine Ameerikas, kliendid on Prantsusmaal ja tootmine Ukrainas. Kus siis seda maksustatakse? E-residentsus ise seda keerukust ei tekita, aga kuna meie programm on atraktiivne just kaug- ja hajusettevõtjatele, kerkivad sellised küsimused alati päevakorrale. Eks maksuseadused on pisut tsaariaegsed, kus oli tolliputka ja värav, aga tänane maailm on koos väärtusloomega kolinud internetti. Usun, et kõige raskem osa on alles ees. Kui on mingi teenus, mida üks isik pakub ühest riigist teise interneti kaudu, siis on vähemalt arusaadav, kus toimub väärtusloome. Aga kui mõtleme end Web3-krüptomaailma, kus kogu tegevus on virtuaalne, siis millises riigis see asub? Ilmselt läheb maksutemaatika veel palju keerulisemaks enne, kui regulatsioon ja kokkulepped järele jõuavad.

Mis trendid e-residentsust ees ootavad?

Inimeste füüsiline liikumine sai pandeemiaga küll tugeva põntsu, aga kaugtöötamine muutus väga popiks. Võib oletada, et paljud jätkavad vähemalt osaliselt seda ka olukorra leevenedes ja ei trügi esimesel võimalusel tagasi kontorisse. Usun, et kaugtöö maht kasvab lähitulevikus hoogsalt, ja meile sobib see hästi.

Usun, et kaugtöö maht kasvab lähitulevikus hoogsalt, ja meile sobib see hästi.

Teine suur trend on teenuste digiteerimine. Füüsilised seadmed kipuvad muutuma tarkvaraks ja füüsilised teenused asenduvad digitaalsetega. Kui ka riiklikud teenused on digitaalsed, tekib inimesel õigustatud küsimus, kas konkreetset teenust peab tingimata saama kohast, kus ta asub. Võib-olla on hoopis mõni teine riik, kes pakub sama teenust paremini, mugavamalt ja soodsamalt? Maailm on sinnapoole teel ja Eesti riigi ning e-residentsuse lähtepositsioon on väga hea.

Kaugtöömahu kasv tähendab ilmselt, et e-residentsuse programmi töötajaid tuleb juurde. Kuidas te uusi töötajaid meelitate?

E-residentsuse tegevusvaldkond on väga konkurentsitihe ja tuleb tunnistada, et möödunud aastal oli värbamine üks aeganõudvamaid töid. Tundub, et leidsime igale positsioonile õige inimese, kuid värbamisajad on selgelt pikenenud. Varasema kolme-nelja kuu asemel räägime nüüd kuuest-seitsmest.

Meie nii-öelda kompvek eestlaste ja Eesti fännide jaoks on programm ise. Võimalus töötada maailmas populaarsust kogunud ja usaldust võitnud lahenduse kallal, mis on väljapaistev ning muudab Eesti suuremaks. Teisisõnu on tegemist patriotismist ajendatud motivatsiooniga ja mul endal oli täpselt samamoodi. E-residentsuse tiimis töötavad välismaalased on suured Eesti digiühiskonna fännid, keda paelub uus virtuaalne ja hägustunud piiridega maailm. Nemad näevad programmis pioneeri ja eeskuju, mille arengusse nad tahavad panustada. Parim viis tulevikku ennustada on seda ise luua. Töö e-residentsuse tiimis võimaldab käed külge panna.

Erasektoriga töötajate pärast konkureerides pole meil motivatsioonisahtlis optsiooniprogrammi, aga meil on kõrge emotsionaalne seotus, mis puudutab millegi endast suurema asja loomist. Loomulikult peame suutma maksta ka konkurentsivõimelist palka.

Kuidas teil värbamisprotsess toimub?

Sõel peab olema tihe, nii et viime läbi mitu intervjuuvooru ja muid toiminguid. Näiteks tahame alati proovitööd, iga positsiooni puhul. Keegi ei palka tšellisti või jalgpallurit intervjuu põhjal, samas tehakse seda üsna kergelt paljude teiste professionaalide puhul, nägemata, kuidas ta tegelikult tööd teeb. E-residentsuses ei värba juht üksinda, vaid tiim. Loomulikult vastutab keegi värbamisprotsessi läbiviimise eest, kuid alati on teise-kolmandasse vooru kaasatud tiimiliikmed, kellega kandidaat peab tulevikus peamiselt koos töötama. Inimeste puhul, kes kandideerivad kesksesse funktsiooni, on juba palju intervjueerijaid. Mind intervjueeris lõpuks terve tiim korraga. 

Kas te osalete ise ka veel värbamises?

Jah. E-residentsuse tiim pole veel nii suur ja minu meelest on juhil ohtlik sellest liiga vara lahti lasta. Oluline on ka uue töötaja kultuuriline sobivus.

Kuidas selle kultuuriga on – kas see tekib või tekitatakse?

Usun, et kultuur tekitatakse. See on üks suur kompott, kus on oluline struktuuri ülesehitamine ja valikud. Keda juht värbab, keda edutab ja kellel organisatsioonist lahkuda palub. Need tegevused loovad kultuuri rohkem kui sellest rääkimine.

Milline on teie organisatsiooni kultuur?

Rahvusvaheline ja avatud. Soovin tuua tiimi arusaamist, kuidas maailm väljastpoolt paistab. Seda vaadet on Eesti inimestel väga raske õppida ja meie välismaalasest töötajad on selle tutvustamisel suureks abiks. Kuivõrd e-residentsuse klientuur on rahvusvaheline, üritame ka tiimi hoida sellisena. See on kindlasti oluline osa kultuuri tekitamisest.

Samuti iseloomustab meie kultuuri see, et pole tähtis, kus ja mis kell tööd tehakse. Peaasi et kokkulepped peavad ja kõik on kvaliteetselt vormistatud. Näiteks peame reeglina hübriidkoosolekuid ja kedagi ei sunnita füüsiliselt kohale tulema. On üksikud teemad, mille puhul ootan terve tiimi kogunemist päriselt ühte ruumi. Regulaarsetel koosolekutel ei küsita kellegi käest, kas kolleeg on parasjagu kodukontoris, suvilas või üldse teises riigis. Sellel ei ole tähtsust.

Kas ühisüritustega ka kultuuri püüate luua?

Siin on klišee, et tiim, kes mängib koos, püsib koos (plays together – stays together). Kahjuks on olnud viimasel kahel aastal ühisüritusi raskem teha, aga mõned traditsioonilisemad on siiski õnnestunud ära korraldada.

Meie organisatsiooni kultuuri iseloomustab ka see, et pole tähtis, kus ja mis kell tööd tehakse.

Tööväliselt võib ju kokku saada ka virtuaalselt

Täiesti nõus ja oleme neid ka teinud, aga mingil hetkel ammendavad virtuaalsed tegevused ennast ning muutuvad aseaineks. Koroonalained on läinud selliseks, et paarikuise ootamise järel saab tõenäoliselt midagi ka füüsiliselt koos teha.

Millist juhtimisstiili te eelistate?

Demokraatlikku. Kogun infot mitme osapoole käest ja loodan jõuda konsensusliku otsuseni. Kui seda pole kuidagi võimalik saavutada, olen huumorivõtmes öelduna nõus viimase valikuna pakkuma otsustusteenust. Olen töötanud paljude rahvusvaheliste tiimidega ja näinud erinevaid lähenemisi ning mulle tundub, et Eesti on üldiselt üsna demokraatliku juhtimisstiiliga.

Kui tihti on viimasel ajal tulnud seda otsustusteenust pakkuda?

Meenub mõni üksik kord. Juhina tunnen rõõmu, kui õnnestub tekitada olukord, kus püstitan küsimuse ja eesmärgi ning jätan inimesed heas mõttes vaidlema. Siis tulen tagasi ja otsus on tehtud. Kui ka mulle tundub otsus hea, siis see ongi kõige parem, kuid loomulikult tuleb mõnikord ka ise kaasa vaielda.

Usun, et kõigilt on midagi õppida. Rohkem isegi neilt, kes on keerulised või kellega on mingil põhjusel raskem.

On teil eeskujusid?

Usun, et kõigilt teistelt on midagi õppida. Rohkem isegi neilt, kes on keerulised või kellega on mingil põhjusel raskem. Eeskujuks ma neid aga siiski ei nimetaks.

Iidoli seisusesse pandud juhte vaatan pigem kahtleva pilguga. Mulle tundub, et lood neist on ülepingutatud – lõpuks on kõik ikkagi inimesed.

Kuivõrd olete juhina aastatega muutunud?

Olen olnud klassikaline Exceli-mees, kes uskus, et kõik on numbritega mõõdetav. Noore juhina ühte teenust luues mõtlesin aina, kuidas see kliendile korda läheb; kuidas tal on hea seda osta. Kõik tunduski suurepärane ja müük mühises. Ometi jätsin tähelepanuta, kuidas konkreetset teenust osutada. Mis on nende inimeste tunne ja motivatsioon, kes selles nii-öelda suurepärases ning numbritega imehästi argumenteeritud mudelis teenust osutavad? Õnneks tiim päris laiali ei jooksnud, aga rahulolematus kasvas. See oli noorele juhile hea õppetund.

Mis aitab töötajaid motiveerituna hoida?

Motivatsioon on hästi huvitav teema, mille kohta levib palju müüte. Praegu on moodne, et kontoris on koerad, kusagil on puuviljavaagnad ja saab gurmeekohvi. See on minu meelest natuke triviaalne ja ei saa olla kellegi motivatsiooni põhialus või -allikas. Selleks on ikkagi töö ise. Kui töö on tähendusrikas, pakub eduelamusi ja inimene ise sellesse usub, on ülejäänud asjad väiksed pinnavirvendused. Aga kohe kui ettevõte hakkab selliseid präänikuid pakkuma, saab tuua paralleeli hambapasta tuubist väljalaskmisega – seda on üliraske tagasi panna.

Kui töö on tähendusrikas, pakub eduelamusi ja inimene ise sellesse usub, on ülejäänud asjad väiksed pinnavirvendused.

Palk võib olla pigem demotivatsiooni faktor. Juhi ülesanne on demotivatsioonitegureid nulli suunas keerata ja motivatsiooni omasid võimendada. Võib näiteks mõelda, kas Elon Musk on väga inspireeriv juht, või inimesed, kes tahavad inimkonda kosmosesse viia, lihtsalt lähevad SpaceXi tööle? Ma ei taha pisendada Muski rolli, aga arvan, et insenerid lähevad seal hommikul tööle selle mõttega, kuidas inimesed Marsile viia, mitte sellega, kuidas Musk veel miljardi võrra rikkamaks teha.

Mis teid motiveerib?

Mind motiveeris e-residentsusega liituma tahe Eestit edasi viia ja asju ära teha. Mu vanaisa oli teemeister ja sillaehitaja, kellel oli ka kõrges vanuses meeles iga truup ning sillapea, mis ta oli oma meeskonnaga ehitanud. Uhkus oma töö üle on ka minu jaoks kõige tugevam motiveeriv jõud.

Mida siis teete, kui motivatsioon kipub vähemaks jääma ja on vaja ennast laadida?

Võtan koera kaasa ja lähen sõna otseses mõttes metsa, kas metsaonni või mõne sõbra juurde tallu. Ja mitte pooleks tunniks, vaid ikka kauemaks, vahel ka mitmeks päevaks.

————-

Fakte

• Eesti hakkas esimesena maailmas pakkuma väljaspool oma riigipiire elavatele inimestele e-residentsust aastal 2014.
• Eestil on umbes 90 000 e-residenti 177 riigist.
• E-residendid on loonud ligi 20 000 uut Eesti ettevõtet ja asutanud viimasel kolmel aastal 20% kõigist Eesti osaühingutest.
• E-residendid on osalised kolmandiku Eesti iduettevõtete loomisel.
• E-residentsuse tulu riigieelarvesse on olnud ligi 90 miljonit eurot.
• E-residentsuse programmi tiimis töötab 19 inimest, veerand neist välismaalased.

Lauri Haav

E-residentsuse programmi tegevjuhil Lauri Haaval on enam kui 20-aastane IT- ja finantstehnoloogia valdkonna kogemus. Ta on MarkIT.eu kaasasutaja ja töötanud juhtivatel ametikohtadel Eesti IT- ning fintech-ettevõtetes Proekspert, Monese ning Helmes. Haav on õppinud Tartu Ülikoolis inglise filoloogiat ja majandust ning täiendanud end rahvusvahelise äri alal Concordia ülikoolis. Ta on abielus ja kahe lapse isa.