Lotte on filmitegijatele suur vastutus

Koeratüdruk Lotte juba 17 aastat kestnud edulugu on hea näide sellest, kuidas teha kauakestvat, kindlate väärtuspõhimõtetega brändi. Lähemalt räägib Eva Pärtel.

Kunagisest Tallinnfilmist välja kasvanud Eesti Joonisfilm OÜ koondab meie animafilmitegijate paremikku, sh Heiki Ernitsat, Janno Põldmat, Priit ja Olga Pärna, Kaspar Jancist jt. Üks pool ettevõtte tegemistest on laiema avalikkuse jaoks ehk varju jäävad nišifilmid. Maailma animakino mõistes on see töö aga tõeline tipptase, kõrgelt hinnatud ja pikisilmi joonisfilmide festivalidel oodatud. Filmistuudio teine pool on Janno Põldma ja Heiki Ernitsa eest vedada: vägivallatud koguperefilmid, mille kõige kuulsam tegelane ongi Lotte.

Kuidas sündis koeratüdruk Lotte

1995. kirjutas Janno Põldma nukuteatrile näidendi „Koerapulm“, millest sai omakorda alguse multikasari „Tom & Fluffy“, kus näeb juba hilisematest Lotte filmidest tuttavat Leiutajateküla. 1997. linastunud „Tom & Fluffy“ oli Põldma-Ernitsa tiimile ka esimeseks tõsiseks läbilöögiks väljaspool Eestit, mis saavutati tänu Soome Yleisradiole.

Nimelt avanes neil 1990. aastatel võimalus tutvustada selle tulevase sarja ideed Yleisradio hankeosakonna juhile Juha Vakkurile. Soomlastele idee meeldis ning nad müüsid tulevase seriaali juba ette maha. Lisaks Saksa telekanali NDRi lastesaadete programmile „Sandman“ müüdi eestlaste animafilmiseriaal kahest noorest koerakesest veel 17 riiki. Sakslased olid filmist vaimustunud, tahtsid seriaalile järge ning Soome partner soovitas eestlastel asjaga edasi minna.

Leiutajateküla teemat otsustatigi edasi arendada, kuid oli vajadus uue peategelase järele. Ta pidi olema tugev, julge ja osav – algul pidi selleks saama koerapoiss, aga siis mõeldi, et ka tüdruk võib sellistele omadustele vastata. Lisaks on aga tüdrukul rida omadusi, mis teda kaunistavad, poissi aga ehk mitte. Stuudios välja kuulutatud koeratüdruku nimekonkursi võitsid üllatuslikult Ernits ja Põldma ise, pakkudes Lottat või Lottet. Lotta jäeti aga ära, sest see on Astrid Lindgreni loodud Eva-Lotta tegelaskuju nimele liialt sarnane. Põldma tunnistab, et tollal nad ei hoomanud, kui tuntud Lotte nimi juba siis kaubamärgina maailmas oli. Kui hiljem hakati Lotte tooteid patendiametis registreerima, selgus, et nii mõnegi kaubaklassi oli juba hõivanud hiigelsuur Korea-Jaapani Lotte-nimeline firma.

Aastal 2000 linastuski järgmine teleseriaal „Lotte reis Lõunamaale“, mis meeldis NDR lastesaadete juhtidele väga ning nad soovisid, et eestlased teeksid kindlasti veel ühe Lotte-seriaali. Põldma ja Ernits olid aga juba siis isepäised ning otsustasid teha pigem seda, mis neile endile tõeliselt meeldib: neid paelus üha enam unistus täispikast filmist.

Põldma selgitab, et täispika animafilmi valmistamine on kallis ja ajamahukas protsess, mis võtab ligikaudu 3,5 aastat. Seega oli põhiküsimus selles, kuidas leida uue filmi tegemiseks raha. Omafinantseering oli olemas, aga appi tulid ka Euroopa Liit ja Läti kolleegid. Eesti Joonisfilmist sai esimene Eesti filmifirma, mis euroliidu kinorahafondist Eurimage toetust sai. Vastavalt reeglitele pidi projekt sündima koos ühe teise euroliidu riigiga, mis viis eestlased tänaseni kestva koostööni Läti filmitootjate ja muusikutega stuudiost Rijafilms. Aastal 2006 nägigi ilmavalgust „Leiutajateküla Lotte“ ja koeratüdruku kuulsus sai tuule tiibadesse nii Eestis kui ka paljudes välisriikides.

Kuidas Lottest bränd sai

Kui Lotte hakkas populaarsust koguma, laekusid Eesti Joonisfilmi stuudiole esimesed päringud, kas ja kuidas tuntuks saanud koeratüdruk mitmesugustel toodetel võiks olla. „See oli meie jaoks asjade loomulik käik… kaubatootjad nägid, et on ilmunud üks uus ja vahva tegelane,“ meenutab Põldma. Kaubamärgi kasutamise õigus anti kõigile neile, kes vastasid reeglitele ehk Lottemaailma tõekspidamistele. Põldma tutvustab neid: toode peab olema lastepärane, sobima neile; juhul kui tegemist on toidukaubaga, siis peab selle koostis olema lapsesõbralik. Kuna Lottemaa tegelased on elusolendid, siis on mõeldamatu, et kaubamärk laieneks viineritele, kotlettidele, munadele jms, sest omad ju omasid ei söö. „Kuigi jah, päringuid on ka sellistele kaubagruppidele tulnud,“ ütleb Põldma.

Esimeseks Lotte tooteks oli Premia Lotte jäätis, siis Kreenholmi voodilinad, telefon, vannivaht, kõrrejoogid, igasugu raamatud ja mängud. „Tooted püsivad nii kaua, kui turg tahab. Meile on oluline see, et Lotte atmosfäär püsiks,“ räägib Põldma.

Lottel on ka ametlikud näitlejad, kes koeratüdrukut sünnipäevadel, rahvaspordiüritustel ja mujal mängida võivad. Nad peavad selleks spetsiaalse koolituse läbi tegema, sest vastutus laste ees on suur. Põldma tõdeb, et kahjuks tegutseb ka palju nn liba-Lottesid. Koos juristiga on külastatud juba mitut firmat, kes pakuvad ilma litsentsita Lotte näitlejateenust – õnneks on saavutatud see, et niisuguse teenuse pakkumine lõpetataks. „Asi pole selles, et me jääme rahast ilma, vaid põhiline on see, et lastes ei tekiks tõrksust Lotte vastu ja valearusaama temast,“ räägib Põldma. „Kõige kurioossem näide on see, kuidas üks vale-Lotte läks lapse sünnipäeval nurga taha suitsu pahvima.“

Lotte mängureeglid

Lotte tegelaskuju ja laiemalt võttes kogu bränd ühes filmide, muusikalide, raamatute, Lottemaa ja kommertskaubaga püsib väga hästi läbi mõeldud põhimõtetel, mis Põldma sõnul on ajaga välja kujunenud. Kõige olulisem Lotte mängureegel on täielik vägivallatus. See on hästi kaugel tänapäevasest lääneliku kassahittfilmi lähenemisest, kus pinget on loodud kruvima hea ja halva võitlus. „Meile ei ole oluline, et film peab megasuure publiku saali tooma,“ räägib Põldma. Teda ja Ernitsat rõõmustab hoopis see, kui „Lottet“ märgatakse vägivallatu filmina. Näiteks paluti see osalema Brasiilias toimuval džunglifestivalil, kus Amazonase indiaanikülade lastele näidati vägivallavabasid filme. Inimestel üle kogu maailma on järjest suurem vajadus sellise lähenemise järele, arvab Põldma.

Lottemaailma üks pidepunkte on veel see, et laps peab olema sinna oodatud külaline. Tähtis on väiksema märkamine, uudishimulikkus. Põldma sõnul annab seda kõike hästi edasi Ernitsa loodud kujundus: „Ta teeb meelega hästi detailirohke kujunduse, mis on väga positiivne, fantaasiarikas, huvitav. Tahame, et laps avastab ikka ja jälle uusi detaile.“

Kuigi Põldmal ja Ernitsal on oma kindel arusaam, milline Lotte ja temast rääkiv film peab olema, on ka teisi, kes aeg-ajalt oma sõna tahavad sekka öelda. Esimese täispika filmi üks rahastajatest oli Euroopa Liit ning sealsed filmikonsultandid saatsid neile üsna kummalisi soovitusi. „Üks oli näiteks see, et Lotte peab olema alguses upsakas, ülbe ja pärast heaks ümber kasvama. Siis arvati, et me ei tohi näidata, kuidas Lotte ema teeb kodus süüa, sest naine ei ole kööki aheldatud; et Euroopas niisugust asja ei mõistetaks,“ räägib Põldma. Loomulikult ei võetud neid soovitusi kuulda.

Tulud ja kulud

„Lotte“ on osalenud rohkem kui 60 festivalil üle maailma ja kogunud rohkelt auhindu. Põldma selgitab, et edu festivalidel ei garanteeri veel filmi kommertsedu. Ta kirjeldab lihtsustatult skeemi: „Lotte“ rahvusvaheline levitaja on Saksa firma Sola Media, mis sõlmib lepingud teiste, kohalike levitajatega. Kinopiletite müügist – aga lastefilmi pilet maksab alati vähem kui täiskasvanute oma – saab kõigepealt raha tagasi kohalik levitaja. Tema otsustab, kui palju ta riskib ja raha filmi promomiseks välja paneb. Järgmisena saab oma osa kätte rahvusvaheline levitaja. Ja kui siis midagi veel üle jääb, jaguneb see Eesti ja Läti stuudio vahel vastavalt osalusele.

Kommertsedu kui selline sõltub Põldma sõnul nii paljudest faktoritest ja nii üllatav kui see ei ole, ka ilmast. Ta toob näiteks, et „Lotte“ sai Saksamaa ajakirjanduses väga head eelretsensioonid ning seal loodeti filmile suurt edu. „Sattus aga nii, et esilinastuse nädalavahetusel oli soe ilm ning rahvas ei tulnud kinno, vaid läks hoopis suvilasse,“ räägib Põldma. Samas see, kuidas filmil esilinastuse nädalavahetusel läheb, määrab suuresti ära selle edasise saatuse.

Uus film

Nüüd, kui viimasest filmist on möödunud seitse aastat, teeb Eesti Joonisfilmi tiim viimast lihvi „Lotte“ uue, 2019. aasta jaanuaris esilinastuva filmi kallal. „Seda viimast filmi me ei olekski teinud, sest arvasime, et raha ei õnnestu kokku saada. Meid pani aga mõtlema riigikantselei välja kuulutatud „Eesti 100“ täispikkade mängufilmide konkurss,“ meenutab Põldma. Nii istuti koos Ernitsa ja kolmanda stsenaristi Andrus Kivirähkiga maha ja otsustati, et uus film siiski tuleb. „See viimane stsenaarium tuli raskemalt… Oli vaja leida õige lähenemisnurk, ei tahtnud enam vanu mõtteid korrata ega teha lihtsalt filmi filmi pärast,“ räägib Põldma.

Filmi ideega mindi Eesti filminstituudi konkursile ja saadigi vajalik toetus kogu eelarvest ehk 1 549 637 eurot. Eesti Joonisfilmi omafinantseering oli 300 000 eurot, mis saadi „Lotte“ raamatute müügist, eelmiste filmide müügist jms. Rijafilmsi panuseks jäi 872 258 eurot. Kõik kokku 2 721 895 eurot. Vahemärkusena olgu öeldud, et mõne Hollywoodi täispika animafilmi eelarve ulatub juba 150 000 000 dollarini.

„Headus teeb elu huvitavamaks“ on „Lotte“ tegijate põhiloosung. Huvitavamaks, mitte paremaks, juhib Põldma tähelepanu. Nad usuvad, et hooliv Lotte-maailm mõjub lapsele. „Mingis mõttes me oleme idealistid ja oleme seda hea meelega,“ räägib Põldma, kelle süda läheb soojaks, kui näeb lapsi Lotte tegelaskuju kallistamas või Pärnumaal asuval Lottemaal näitlejatele oma unistustest rääkimas. Nad jagavad „Lotte“ tegelastele isegi selliseid unistusi, mida nad kodus oma vanematele ei räägi. „Ju siis teeme õiget asja,“ ütleb Põldma, kes saab nii paljudelt lastelt ja peredelt Lotte loomise eest tänukirju.

Janno Põldma mõtteid oma tiimi juhtimisest

1. Professionaalsus eelkõige – sellest tuleb lähtuda nii iseenda kui töötajate puhul. Mina pean lavastajana tundma kõiki filmi valmistamise etappe, kuigi joonistajatena on nemad minust profimad.
2. Inimestega tuleb suhelda – see on tähtis.
3. Pean olema teadlik, mida keegi inimene suudab teha; milleks ta on võimeline. Eestis on joonisfilmi tiimi oskused teada, Lätis läheb uute inimeste tundmaõppimisega kauem aega.
4. Inimestega ei tohi riielda. Paaril korral olen ebasobivat tööd nähes pahuraks muutunud, aga seda ei tohi välja näidata. Inimene läheb siis krampi ja võib loominguliselt kinni joosta: film on ikkagi keeruline loominguline töö.
5. Kui näen, et keegi on väsinud ning töö ei suju, soovitan võtta päeva või paar puhkust ja siis tagasi tulla. Tavaliselt see toimib.
6. Inimesed peavad tahtma oma tööd teha. Kui nad teevad seda vastumeelselt, siis ei tule sellest midagi välja. Õnneks on Eesti Joonisfilmis entusiastlikud inimesed.