Lühem töönädal – kas laiskus või väärtushinnangute ümberhindamine?

Mõnes riigis on lühemat töönädalat juba testitud ja kasutuselegi võetud, ent enamasti on jäädud siiski vanamoodsa mudeli juurde: viis päeva tööd ja kaks puhkust. Nii ollakse lihtsalt harjunud. Viimasel ajal on see teema aga taas aktuaalseks saanud nii meil kui ka mujal. Kirjutab kultuuriturundaja Katrin Tegova.

Paljud ettevõtted on võtnud lähenemise, et oluline pole töötada viis päeva, vaid et tulemus oleks kvaliteetne ja töötajad terved, motiveeritud ning õnnelikud. Tööõnnega on veidi keerulisem… Iga tööga kaasnevad oma raskused ja stress ning vahel ka rahuoluhetked, kui on saavutatud oma eesmärgid. Aga päris õnnest on palju rääkida. See võib luua illusioone, mis kergesti purunevad ning siis ollakse veel eriti õnnetu, et „miks mul ei õnnestunud seda tööõnne saavutada, kuigi räägitakse, et see on ju olemas ja võimalik“. Olen ses suhtes pessimist – parem olla madalate ootustega ja siis üllatuda, kui luua väga suured ootused ja siis langeda veel sügavamasse masendusse. Kõiges ei pea otsima õnne, piisab rahulolust ja tasakaalust. Ehk on asi sõnade kasutuses. Väga argiseid asju seotakse suurte sõnadega.

Kõiges ei pea otsima õnne, piisab rahulolust ja tasakaalust.

Miks aga töökorraldust muuta tahetakse? Järelikult on midagi, mis häirib. Koroona tõi kaasa mitmeid muudatusi ja töötajad ning tööandjad nägid, et tööelu saab korraldada ka teisiti. Inimesed ei pea olema kontoris, et töö saaks tehtud. Kaugtöö sai uue hingamise ja hakati nuputama parimaid töökeskkondi, funktsionaalsemaid rakendusi, uusi aja planeerimise võimalusi, efektiivseid koosoleku pidamise viise jne. Paljud said maitse suhu, et ongi võimalik elada nii, et esiplaanil on kodus toimetamine, pere ja hobidega tegelemine ning tööd võiks teha nii palju, nagu seda vaja on, et toime tuleks. Mugavam ongi ju planeerida aega oma tegemiste järgi. Ent seda võib vaadata ka kui ohumärki.

Olen töötanud nii kollektiivis kui ka väikeettevõtjana, kes juhib ise oma firmat, ning peaaegu 20-aastase turundaja karjääri jooksul olen jõudnud tõdemuseni, et kindlasti on parem skeem töötada neli päeva ja puhata kolm. Miks? Kas see ei kõla laiskuse õigustusena?

Et ühiskond ei lakkaks toimimast…

Pandeemia on pannud elu üle järele mõtlema, väärtushinnanguid muutma. Elu hapruse ja surelikkuse teadvustamine on tulnud aina lähemale ja kohati jäänud ka häirivalt igapäeva tegevuste kohale hõljuma. Seda enam tekib küsimus, mille nimel ma töötan viis päeva nädalas nagu loom! Kas selle nimel, et siis kaks päeva veidi puhata ja perega olla? Kas elu ei ole pigem muuks mõeldud kui vaid töörügamiseks? Nii ongi tekkinud kahte moodi suhtumist: ühed püüavad oma tööd ümber organiseerida, et aru saada, mis oleks kõige tõhusam, et töö saaks tehtud ja samas elu ei jääks elamata, ja teised ei taha enam väga üldse tööd teha või tunnevad, et see on nii mõttetu; et kuidagi peaks ikka elu muudmoodi võimalik olema. Nii ei leia tööandjad sageli ka päris korralikult tasustatud töökohtadele inimesi. Enam ei taheta käia viis päeva nädalas tööl, vaid teenida väheste töötundide eest võimalikult head raha. Ja kumbagi ei saa hukka mõista. Need mõtted-suhtumised on pidevas ärevuse ja paanika seisundis olevas ühiskonnas täiesti mõistetavad. Aga et ühiskond üldse toimimast ei lakkaks, tuleks vist ikka pigem tööd teha, kuid leida viis, kuidas ka inimhinged jääks terveks.

Neljapäevase töönädala eelised

Miks ma pooldan neljapäevast töönädalat? Arvan, et inimesed on liiga vähe oma pere ja sõpradega koos selliselt, et nad kogu aeg ei mõtleks „äkki ma peaksin ikkagi praegu tööd tegema…“. Võin enda näitel öelda, et väga sageli leian end nädalavahetusel tuttavast olukorrast: laupäeva hommikul tõesti puhkan, veedan mõnusa õhtu lastega või sõpradega… Pühapäeva hommikuks on aga juba närv sees: kas esmaspäevaks on kõik tehtud; kas pesu on pestud, lapsel õpitud; kas on midagi, mida saaks veel ära teha, et esmaspäev ei saabuks liiga suure laviinina; et ei juhtuks nii, et ülejäänud nädala püüad sest lumekuhjast end välja kaevata, tegeledes logistikaga; lõputu meilivahetusega; sellega, mis tähtaeg kuskil oli; ning lõpuks veel sellega, kas õhtuks midagi süüa ka on.

See kolmas päev võiks olla just selline, kus oled end rattalt maha saanud ja mõtled päris oma mõtteid, et siis taas töörütmi tagasi saada. Võib-olla olen samasugune soovmõtleja. Võib-olla oleks neljapäevase töönädala puhul ikka lõpuks sama seis, lihtsalt raha on vähem. Sest kui teed vähem tööd, siis on ju loogiline, et saad ka vähem palka. Nii vähemalt on levinud mõttemall, aga seda võiks muuta. Kui inimene on puhanum, vaimselt tervem, siis on tema töövõime parem ning töötulemus kvaliteetsem. Miks mitte siis ka head tasu maksta? Või isegi rohkem? Nii jõuamegi taas peamise põhjuseni, miks meil siin niipea veel see soovitud süsteem tööle ei hakkaks – praeguseks on taas kõik väga ära hirmutatud: gaasi- ja elektrihind tõuseb, toidukaupade hinnad samuti, aga töötasu?! See võib küll tõusta, aga kuna ta varem on olnud pikalt sama, siis see tõus ei aita meid. Ka väikeettevõtjal võib pigem raskemaks minna, sest kui mujal on raha vähem, siis ei võeta enam turul pakkumisi vastu. Nii et lõpuks töötad 24/7. Loodame, et siiski mitte. 

See kolmas päev võiks olla just selline, kus oled end rattalt maha saanud ja mõtled päris oma mõtteid, et siis taas töörütmi tagasi saada.

Ma räägin siin küll oma mätta otsast. Muidugi ei saa unustada, et kõik ei tööta paindlikult, ei ole iseenda ülemused ja kõigi töö ei seisne arvuti kasutamises ja telefonikõnedes. Nii ei tea ma soovitada 4 + 3 mudelit teistele valdkondadele, küll aga just neile, kelle töö käib arvutiga ja ajuga, et jääks ka ideede väljamõtlemise aega. Kui pidevalt oled aktsioonis ja valmisolekuseisundis, et reageerida (igale küsimusele sõnumis ja kirjale postkastis), siis millal on see aeg, mil võiksid tekkida uued ja head ideed? See ongi aeg, kui sa tegeled muuga: käid teatris, kinos, mängid lastega, jalutad, korjad marju, puhkad, vedeled, loed, kasvõi koristad-remondid-rohid, sest siis tegeleb aju salamisi su enda teadmata uute ideede genereerimisega.

Kui oledki iseenda tööandja, siis kuidas kinni pidada endale antud lubadusest „neli päeva töötan, kolm päeva puhkan“? Paindlikkuse võlu ja valu, enesedistsipliini igikestev küsimus. Ikka on kiusatus piiluda postkasti… Digikurnatus on viimase aja moesõna ja väga täpne iseloomustamaks mitmeid probleeme, paljude vaimsete hädade põhjuseid.

Miks mitte ka neljapäevane koolinädal, et lapsed saaksid rohkem aega vanematega ja sõpradega koos olla. See on suur probleem just linnades, kus väljas mängimise võimalusi on vähem ning sõbrad elavad kas teises linnajaos või on kõik muutunud nii kodukeskseks (loe: ekraanikeskseks), et kohtutaksegi vaid koolis. Lapsena, nagu ise mäletan, oli kõige tähtsam ikka sõpradega olemine, mängimine, ringi tuulamine, maailma avastamine, ka (kooli-)asjade üle arutlemine. Olen endiselt arvamisel, et nii areneb laps sotsiaalselt palju paremini, kui vaid koolitükke tehes ning pidevalt uusi teadmisi koolipingis või huvialaringides ammutades. Istuv inimene – kas vajume siis varsti küüru ja käpuli tagasi, sest jalad enam ei kanna? Tahaks ikka, et pigem oleks meie liik n-ö liikuv inimene. Nii ei poolda ma kindlasti koolides digiõppepäevi, las siis olla juba niisama kodus olemise päev. Õpid oma käel kasvõi taimi-loomi või elukeskkonda ja sõpru tundma.

Töökultuurist

Aga veidi ka ohumärkidest, mis tulid välja just koroona ajal. Seesama järeldus, et milleks üldse töö. Nii on paljude inimeste suhtumine töökultuuri läinud lodevaks: ei nähta vaeva, et vastata, ei võeta telefoni vastu, lükatakse kõike edasi, ei suudeta keskenduda, tuues põhjuseks sadu asju (tuntakse end haiglasena, keeruline olukord peres, koer on haige, hamster näeb kehva välja, vaimne seisund on kehv ja muu taolisega). Inimene on justkui muutunud nõrgaks ja ülitundlikuks olevuseks, keda ei tohi enam üldse torkida, sest muidu riivad kuidagi tema tundeid, tema õigust olla omaette.

Kõlab ülekohtuselt? Ehk veidi, sest kindlasti on tõsiseid põhjusi, miks ei saa tööd teha. Aga minu arvates on paindlik töötamine toonud kaasa hea kõrval ka halba: distsipliin, austus kolleegide ja koostööpartnerite vastu on asendunud sageli ebaviisakuste, familiaarsuste, lõputu bürokraatia, hädaldamise jms. Ja see on ohumärk, mis mõnikord venitab töö pikemaks, kui see tegelikult on. Inimesed muudkui jahuvad, üks saadab kirja, teine vastab sellele järgmine nädal ja tulemus sünnib poole aasta pärast… Nii et lisaks mõtetele, kuidas teha tööaega paindlikumaks ja töönädalat lühemaks, tuleks pöörata rohkem tähelepanu töökultuurile ja inimeste elementaarsele suhtlemisoskusele, kirjaoskusest rääkimata.