Martin Aunin: arhitekti amet on mu eluaegne kutsumus

Aunini (kutsetunnistuse järgi: volitatud arhitekt-ekspert, tase 8) projekteeritud suuremate hoonete ja hoonekomplekside hulk ületab praeguseks kindlalt juba 50 piiri. Realiseerunud projektid on maamärgid meie igapäevastes maastikes ja tuletavad meelde, et arhitekt muudab maailma ning hea arhitekt teeb seda mõistagi heas suunas. Intervjuugi toimus Aunini büroos, mis asub tema projekteeritud ärimajas Tetris Mustamäel. See rohelise ja oranžika dekooriga silmapaistev betoonhoone oli konkursi Aasta Betoonehitis 2005 üheks nominendiks ning sai ajakirja Ehitaja eripreemia. Oma praeguseks juba peaaegu 30-aastase tegevuse käigus on Aunin pälvinud kümneid auhindu ning nominatsioone, sealhulgas ka rahvusvahelisi.

Arhitekt Martin Aunin, millised on Eesti arhitektuuris moesuunad praegu, mille järgi sihikut seate?

Meie, hetkel seitsmest arhitektist koosnevas büroos (Arhitekt Martin Aunin, toim), ei tee maju ainult seetõttu, et nad oleksid moekad. Läheneme igale paigale ja ehitisele ikka objektikeskselt, moekus ei ole omaette eesmärk. Tähtis on, et hoone täidaks oma eesmärke ning sobituks keskkonda, arvan, et siis on ka tulemus arhitektuurselt päris hea.

Suurt arhitektuuri saab siin enamasti teha vaid riiklike tellimuste puhul. Mõnes rikkamas riigis ehitatakse uhkemalt. Mis aga peamine, seal saab kulutada rohkem raha ja aega nii ettevalmistusele kui ka detailide viimistlemisele, nagu näiteks Taanis. Selles osas oleme paratamatult veidi provintslikud.

Kuidas te üldse jõudsite arhitektuuri õppima, arhitekti erialale?

Kui alustada algusest, siis esialgu mul huvi iseäranis just arhitektuuri vastu ei tekkinudki, samas oli juba varasemast olnud tõsine huvi joonistamise vastu. Käisin kunstikallakuga koolis, see oli toona Tallinna 46. Keskkool, asus Mulla tänaval, nüüdne Pelgulinna Gümnaasium. Mul tekkis väga hea kontakt kunstiõpetajaga ja sealt oli igati loogiline minna edasi kunstiakadeemiasse, see oli siis ERKI ehk Eesti Riiklik Kunstiinstituut. Kunstiakadeemiasse läksin ma ikka õppima eelkõige kunsti, mitte reaalainete pärast.

Tol ajal oli populaarsete erialade valik noormeestele riskantne mäng: kas said sisse või läksid Vene sõjaväkke. Praegu on arhitektiõppe kohti mitu: kunstiakadeemias, Tallinna tehnikaülikoolis ja rakendusarhitekti eriala Tallinna tehnikakõrgkoolis, siis aga võeti ERKI-sse tudengeid vastu vaid kümnele kohale. Ei mäletagi, kui suur oli konkurss tollal, aga see oli väiksem kui mitmel teisel erialal ERKI-s. Igatahes, sisse ma sain. Eks paljusid ehmatas matemaatika osa, ehkki matemaatikaeksam oli suhteliselt lihtne. Peamine vajalik oskus oli perspektiivi joonistamine, aga olin valmistunud ja pikalt ettevalmistuskursustel käinud. See oli laulva revolutsiooni ajal aastal 1989, aga süsteem oli ikka veel sama, vana.

Kas tollane valik läks täppi?

Jah, mulle on arhitekti eriala väga hästi sobinud. Arhitekti eriala valiku ja õppimise seisukohalt võib öelda, et mulle istusid ka reaalained päris hästi. Kunstihuvi ja reaalihuvi andsidki kokku arhitektuuri. Ettevalmistuskursustel sai pilt selgemaks, huvi loomulikult aina kasvas – kompositsioon ja geomeetria, joonestamine ja muud sellised teemad huvitasid mind üha enam.

Milline oli tollal arhitektuuri roll ühiskonnas, milleks te valmistusite?

Tollal, kui õppima läksin, vaatasin juba Eestist veidi kaugemale. Läksin ju mõne aja pärast Helsingi tehnikaülikooli (Teknillinen korkeakoulu, mis on nüüd osa Aalto-yliopistost) – algul vahetusüliõpilasena, aasta hiljem juba magistriõpingutele. Sellal, 1990ndate alguses, tundus vägagi ahvatlev tutvuda Soome arhitektuuri, arhitektuuriõppega ja üldse – võimalus nuusutada muu maailma õhku.  

Kui rääkida nõukogude ajast, siis mulle jättis arhitektuuri puhul kõige tugevama mälestuse Pirita olümpiapurjespordikeskus. Mul töötas nimelt isa seal pärast olümpiamänge, sest mitmed asutused said sinna omale ruumid, nende hulgas ka Tallinna pedagoogilise instituudi kehakultuuri teaduskond. Nii käisingi üsna tihti isa juures – see suur kompleks oli uus, äsja valminud ning väga põneva arhitektuuriga.

Kes olid arhitektiõppes teie jaoks olulised inimesed?

Kunstiinstituudis olid väga head professorid – meie arhitektuuri osakonna ehk teaduskonna juhataja oli Veljo Kaasik, tema oli ka minu diplomitöö juhendaja. Diplomitöö retsensendiks oli aga Vilen Künnapu. Õppejõududeks olid meil Toomas Rein ja veel hulk huvitavaid inimesi, kelle mõtteid ja maju me praegugi oluliseks saame pidada.

Minu diplomitöö, mida alustasin Helsingis ning lõpetasin Tallinnas, oli sealsesse Läänesadamasse mereterminali projekteerimine. Sinna on nüüd lõpuks ka terminal ehitatud, enam-vähem samasse kohtagi, aga see oli tollal koolitöö ja see jäigi projektiks.

Kui suur on arhitekti kutse puhul n-ö puhta kunsti, kui suur inseneritöö osa?

Tuleval aastal möödub mul 30 aastat ERKI lõpetamisest, aga alustasin päris projekteerimistööga varem Miia Masso arhitektuuribüroos, seega on kogemust rohkemgi. Võin öelda, et arhitektiks saadakse ikkagi töökogemuse kaudu. Ülikoolis omandad teadmisi, saad tegelda n-ö vaba loominguga, arhitektuuriga, aga reaalset tööd, projekteerimist, seda tuleb ikka praktika kaudu õppida. Lisaks – arhitektitöö on selle 30 aastaga nii palju muutunud – arvutid ning mudelprojekteerimine – koos nendega on kasvanud vajadus, et arhitekt peab neis tehnilisemates, insenerlikes külgedes väga hästi orienteeruma.

Selleks, et arhitekt saaks kaasa rääkida kogu pikas projekteerimis- ja ehitusprotsessis, mis suurte majade puhul võib kesta 5–10 aastat, peab ta suutma hoida silme ees kogu tervikut ja oskama seda ka teistele edastada. On vaja tervikut koos hoida, just seda esialgset ideed, mis algul tekkis. Kõigil pikas protsessis osalejatel on omad soovid ja ettekujutus ning tegelikkuses määrab kõik ära eelarve ning finantsid.

Kas arhitektitöö kui vaba kunstilooming – kui jätta raha, kalender ja raskusjõud kõrvale – on aastatega muutunud?

Eks projekte on igasuguseid. Kindlasti on ka selliseid töid, kus alguses saab nii-öelda ideid välgutada, aga lõppkokkuvõttes peab ütlema, et seda kunsti tegemist on alguses natukene ning hiljem läheb enamik ajast selleks, et tervikut koos hoida ja seda väikest osa kunsti säilitada. See on lõppeks veel olulisem, kui palju muud, et see algsäde projektist ära ei kaoks. Mul on need kavandid siinsamas sahtlites ja seina peal, aga samas peab arvestama, et suurte projektidega on seotud kümned, isegi sajad inimesed. Koostöö on põhiline, alati peab kuulama ka ehitajaid ja insenere.

Koostöö on oluline juba algfaasis: tihti koorubki idee välja koostöös, aruteludes tellija-arendaja-omanikuga ja just siis selgubki tellija tegelik soov ja see, mida ta tegelikult vajab.

Aga üks, mis kunagi ei muutu – arhitektil on paraku alati kiire. Nagu orienteerumissportlasel: igas kontrollpunktis tuleb teha kiireid otsuseid edasise kursi suhtes. Ka arhitekt peab olema oma valikutes kiire ja kindel. Ma siin vahel naerangi, et käin vabal ajal metsas orienteerumas ega saa paberist, kaartidest vabaks isegi vabal ajal mitte. Metsas orienteerudes peab sul ju ka plaan olema, lisaks kaardile. Kuna tegevus käib aja peale, siis on kogu aeg surve teha otsuseid, neid kiiresti langetada. See treenib otsustuskiirust ja -kindlust, mida on kindlasti ka arhitektil vaja.

Kas betoon on teil peamine ehitusmaterjal?

Praegusel ajal on üha rohkem ehitisi ka puidust, eriti liimpuidust, see on tööstuslikult toodetav ning ka üsna tulekindel. Aga betoon on ikka peamine, millest kogu maailm maju ehitab, see peab igale arhitektile saama meelepäraseks. Kui ikka vähegi suurem maja või objekt on tegemisel, siis peab betooni kasutama, teisiti pole võimalik. Materjali peab tundma, siis on võimalik leida väga häid arhitektuurilisi lahendusi. Ei ole tingimata nii, et loomingulise vabaduse annab üksnes valubetoon, monoliitbetoon. Põnevaid maju saab teha ka elementidest, ehkki nõukogudeaegne madala kvaliteediga masstoodang on selle mainele jätnud nukra pitseri.

Näiteks Järve tornid on tehtud tehases valmistatud elementidest, majad on justkui Lego klotsidest kokku laotud, aga need on siis päris suured ja keerukad. Ehitustehnoloogiad arenevad üha enam selles suunas, et võimalikult palju detaile tuleks tehase soojustatud ruumides valmis teha. Näiteks kolmekihilised kandvad soojustatud seinaelemendid. Nii on kvaliteet parem, jõudlus suurem ja hind tuleb madalam. See on muidugi arhitektidele ja inseneridele ning tootjatele väljakutseks – kõik peab olema väga põhjalikult läbi mõeldud.

Projekteerimisel peab üha enam meeles pidama, et hoonet tuleb hakata mingi aja pärast ümber kujundama. Selleks, et muutusi oleks lihtsam teha, tuleb erinevaid võimalusi juba projekteerimisel ette näha. See käib kogu hoone elukaare kohta, lõpuks peab olema hooneid võimalik kergema vaevaga lammutada ning materjale korduvkasutusse võtta. Elu on kiires muutuses ja me ei ehita praegusel ajal enam nii nagu tehti Egiptuse püramiide ehk aastatuhandeteks.

Kas on olnud ka mõni „hull“ projekt, kus kõik sai lõpuks just täpselt nii nagu algselt oli visandatud ehk arhitekti unelm?

Peab ütlema, et üks asi on see, mis tuleb ideelahendusena, visandina, konkursitööna. Teine asi aga see, mis lõpuks tööjoonistena paberile saab. Samas – ma võin ka nii öelda, et tihtipeale areneb kõik hoopis positiivses võtmes: et asi, mille alguses välja pakkusid, idee, mis tundus endale äge ja ahvatlev, ent tööprotsessis see teisenes ja tulemus võib olla isegi põnevam ja parem, kui algne idee oligi.

Näiteks Järve kaks valget tornmaja, need, mis alles eelmisel aastal valmis said. Tallinna tuiksoonele projekteeritud kaht sihvakat ja suurlinlikku kõrghoonet iseloomustab spiraalne tõusujoon, see algab Tammsaare tee pealesõidult Pärnu maanteele ning jätkub katkematu rõdude lindina penthouse’ideni välja. Tegelikult on nende huvitavate hoonete sündimise taga pikk lugu, see objekt oli meil töös 16 aastat, enne kui valmis sai. Vahepeal on palju muutunud,  arhitektuur samuti ja konstruktiivsed lahendused ning materjalid on paremad. Paremate lahenduste leidmisel on olnud väga palju abi mudelprojekteerimise tehnoloogia suurel arengul. Kõige selle tõttu need majad nii head välja kukkusidki.

Kui palju siis projekteerimistehnoloogia on arenenud selle 30 aastaga, kas alguses oli tušš ja kalka?

Huvitav, aga juba oma diplomiprojekti tegemisel kasutasin osaliselt arvutit, ja edasi – Miia Masso büroos – oli arvuti juba üsna sagedane abiline. Seadmed olid veel kohmakad, Windowsi programme ei olnud, kõik jooksis n-ö DOS-is. Arvutil oli küljes suur tablett ehk lülituslaua sarnane liidend, kus sai hiirega valida kõiki neid arvukaid AutoCadi käskude otseteid. Aga 3D-mudeliteni läks veel pikalt aega. Nüüd on lisaks arhitekti ruumilistele mudelitele ka inseneride tarbeks 3D-projekteerimine ehk BIM, kus kõik ehituse elemendid ja sõlmed on jälgitavad. See kiirendab tööd ja aitab vigu vältida. Varem oli selline mudel tegelikult vaid inimeste peades – tasapinnalistest joonistest tuli oma peas ruumiline mudel kokku panna. Arvuti ei ole võluvits, aga teeb elu kergemaks ja veidi laisemaks.

Millised on endale kõige südamelähedased objektid olnud?

Südamelähedased on alati need objektid, mis parasjagu pooleli. Praegu on meil käsil kaks suurt objekti.

Üks on Arteri kvartal Tallinna kesklinnas Olümpia hotelli vastas, see on väga mahukas ettevõtmine. Kvartal koosneb 28-, 15- ja 9-korruselisest hoonest, kõrgeim neist 111 meetrit kõrge, ning neid ühendavast keskhoonest koos parkimismajaga. Kokku 77 000 m². Hoonel on tugev vaivundament, need on nii-öelda energiavaiad, nende kaudu ammutatakse maapinnast nii soojus- kui jahutusenergiat. Hoonekompleksi jahutamiseks kasutatakse eraldi jahutustorustikku, kaugjahutussüsteemi. Osa tuleb uuest süsteemist, osa Utilitase jahutusüsteemist. Sellised lahendused on ka silmale kenamad vaadata: vähem on igasuguseid väliseid seadmeid, nii ka vähem visuaalset müra. See on ka üks siht. Katusele tuleb suurte puudega kaunis terrass, mitte ventilatsioonitorud. Selle suure kompleksiga oleme juba kuus aastat tegelenud.

Teine praegu käsil olev suur töö on Krulli kvartali väljaehitamine Volta ja Kopli tänava nurgal, vanasse masinatehase tsehhi. Sellele tuleb ka pealehitus ning uus tiib, büroo- ja korterihoone. Päris mastaapne hoone. Maha võetud punamonomundi alale aga tuleb koostöös maastikuarhitekti Toomas Põlluga väike park koos paviljonide ning eriliste valgustitega. Mõlemad käsilolevad objektid on väga suured ehitised, kummassegi tuleb 3000 töökohta.

Aga kui rääkida varasematest projektidest, siis võiks esile tuua lennujaama hotelli Ülemistel, mis sai projekteeritud veneaegse ühiselamu asemele – see oli oma 20 aastat tagasi. See pälvis toona üsna palju positiivset tähelepanu: Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali aastapreemia, aasta betoonehitise peapreemia, Mies van der Rohe Auhinna nominatsioon.

Samuti Telegraafi hotelli renoveerimise käigus rajatud kõrvalhoone, kus kasutasin fassaadi puhul käsitsi hõõrutud ja erineval viisil patineeritud ja pigmenteeritud betoonpaneele, mis kinnitati fassaadile. Küll on minult küsitud, millega tegu, kuidas selline eripärane pind on saavutatud? On arvatud, et tegu on metalli või looduskiviga jne, aga nii naljakas kui see ka pole – paneelidega, paneelikaga keset vanalinna. Betoon laseb end hästi töödelda, neid võimalusi tasub uurida, ja neid oskusi saab kasutada.

Viimsi kirikuhoonet sai kaua tehtud – alustatud sai juba 1998. aastal, see ehitati annetuste toel. Kiriku kellatorn on üleni betoonist, nii sai sellele väga eripärase kuju anda.

Südamelähedane on ka Tallinnas Tatari tänava kvartali sisse ehitatud kortermaja. Seal oli vaja uued hooned sobitada naabruses oleva tsaariaegse maja, vana garaažikoperatiivi ning ka rohelusega. Mind on alati huvitanud põnevad materjalid, samuti detailitäpsus ja nende läbitöötatus. Viimistluses kasutasime eelkorrodeeritud terast, naturaalset puitu, spoonplaati. Jah, selle maja puhul sai ikka päris palju vaeva nähtud, ehkki see ei ole ju eriti suur. Katusel on ülemiste korterite terrassid, see oli aastal 2004, kui projektiga alustasime, harv lahendus. Maja sai 2009. aastal valmides parima elamu auhinna.

Lastekodu ja Odra tänava nurgal valmis üsna hiljuti 114 korteri ja seitsme äripinnaga kolmeosaline maja. Erinevat tooni reljeefsed betoonelemendid ja põletatud tellisplaadid annavad hoonetele üsna põneva välisilme, industriaalset hõngu lisavad klaaspinnad ja dekoratiivsed metallprofiilid. Materjalide ja värvide valikul lähtusime piirkonna miljööst ja värvilahendustest, tagamaks harmoonia ümbritseva linnaruumiga.

Eramajadest võiks meenutada Nõmmel Musta ja Valget maja, need on kaasaegse joonega, suhteliselt suured majad, mis on sobitatud aedlinna miljöösse. Eripäraseks tegi asja see, et tegu oli algselt endise kommunaalmajanduse platsiga, mis tuli vanadest kuuridest tühjaks teha ning kogu elukeskkond nullist rajada. Koostööd tegime Artaku ja sisearhitekti Kaire Kempiga. Said põnevad majad, suurte akenseintega, mis on avatud aia poole.

25 aastat tagasi sai Tabasallu projekteeritud eramu. Siis oli seal vaid panga peal tohutu karjamaa, lehmad sõid seal, ümberringi avarus. Kuidas hoone sellisesse keskkonda sobitada? Idee maapinna üleminekust ehitiseks tulenes seega asukohast. Osa hoonest sai maapinna alla peidetud, ehkki kogu maja materjalid olid ju naturaalsed: paas, naturaalne vineer. Praeguseks on seal tihe elurajoon tekkinud, aga siis oli see kogu piirkonna ainus ehitis. Tallinna lähiümbruse kinnisvaraarenduse kiire arengutempo tõttu kadusid lehmad üsna ruttu ja avaruse on kümmekonna aasta jooksul asustanud eriilmelised majad. Mulle on väga oluline, et majad sobiksid asukohta. See ongi üks olulisemaid käivitavaid tegureid arhitekti töös. Ta peab analüüsima asukohta, keskkonda, ruumi, miljööd. Nagu ka Tatari maja puhulgi oli jutuks.

Suurem hoonestusprojekt on olnud ka näiteks Tartu maantee 52, terve kvartali suurune korterelamu. Kogu detailplaneeringuga lubatud mahtu omanik rajada ei soovinud ja vastavalt korruselisusele on maapealne hoonestus „tükeldatud“ viieks selgelt eristuvaks majaks. Mitmetasandiline hooviala on jäetud autodest puutumata ja maksimaalselt haljastatud. Fassaadimaterjali valikus olid klinkertellisplaadid, millest tekkis päris kirju muster. Plaadid on valatud fassaadipaneelidesse tehases. Kolmnurksed klaaserkerid annavad majale tugevalt ruumilise ja jõulise väljanägemise, mis on peamagistraali ääristavale hoonestusele kohane.

Zenith maja Narva maanteel sai projekteeritud endise ETKVL-i saalihoone vundamendile. Vundamendid olid omal ajal projekteeritud suure varuga, et saaks vajadusel juurde ja peale ehitada. Kolmekordsest sai kaheksakordne, aga siin pidi väga täpne olema betooniarvutustes, kõik tuli teha võimalikult kerge. Kogu konstruktsiooni optimeerisid Civeni (projekteerimisbüroo, toim) ehitusinsenerid.

Pärnu maanteele Kawe keldri juurde ehitatud parkimismaja on ka väga silmahakkaval kohal, aga seal sai lahendatud kaks suurt ülesannet: esiteks, et oleks ikka maja, mitte parklariiulid, nii on tänavapoolses küljes bürood ja muud ruumid. Ja teiseks: hoovis on tohutu suur elektrialajaam, mis toidab trammiliiklust. Seda ei saanud korrakski seisma panna, projekteerisime uue maja selle ümber, ka ehitustööd sai kavandatud nii, et alajaam saaks katkestusteta töötada. Vanas hooneosas asub Kawe keldri mälestustuba.

Rotermanni kvartalis on huvitav värvilisest, punakast monoliitbetoonist valatud hoone, sellel on ka vahvelbetoonist fassaadielemendid. Enne meelepärase ja püsiva tulemuseni jõudmist sai palju erinevate betoonipigmentidega katsetatud. Minu arvates sobib see hästi sinna kvartalisse, kus on palju huvitavaid tellishooneid ning muid materjale.

Need on enamasti nii-öelda suured tööd, aga paralleelselt oleme teinud ka väiksemaid, ka need on huvitavad ning südamelähedased.

Mida te ütleksite inimesele, kes kaalub arhitekti elukutse valikut?

Ütleksin, et see on valik kogu eluks. Minu jaoks on see nii töö, kui ka huviala, hobi. See ei ole töö, mida teha vaid kellast kellani, vaid on eneseteostuse väljund ja elustiil ning lõputu õppimine ja areng.

Betoon on ka pidevas muutuses. Näiteks mu ehitusinseneriks õppiv poeg Karl kirjutas oma magistritöö kiudbetoonist („Teraskiududega armeeritud betoonkonstruktsioonide arvutamine.“) ning pälvis Betooniühingu tänavuse üliõpilaspreemia. Sellised uudsed tehnoloogilised lahendused muudavad betooni kasutamise praktikat ehituses ja ka arhitektuuris. Kui küsite, kes on tema elukutsevalikus süüdi, siis ütleksin – ise valis. Aga eks veidi oleme vanematena ka mõjutanud – abikaasa on mul samuti arhitekt. Aga Karl õppis ehitusinseneriks-konstruktoriks, mitte arhitektiks. Praegu töötab ta Pike inseneribüroos ning õpib vaikselt ametit.

Arhitekt alustab iga maja justkui tühjalt kohalt – uus maja on uus väljakutse, põnev, huvitav. See hoiabki ratast kogu aeg n-ö veeremas ja lisaks on silme ees eesmärk – maja peab lõpuks valmis saama. Mõnele võib tunduda, et arhitekt teeb kavandi valmis ja saab töö unustada ning edasi liikuda, kuid tegelikkuses tuleb olla objekti juures kuni valmimiseni, vajadusel ka edaspidi. Iga töö on proovikivi. Samas, võiks endale lõpuks ikkagi suvemaja ka projekteerida või mõne põneva sillaprojekti teha. Seni ei ole jõudnud.

Martin Aunini projekteeritud olulisemad objektid

•         Väikeelamute kompleks Lillekülas Tallinnas, Käo tn., 1998

•         Viimsi Püha Jaakobi kirik, Pringi küla, 1999–2007

•         68 numbritoaga **** hotell My City Tallinnas, Vana-Posti tn., 2001

•         Melon kaubanduskeskus ja büroohoone Tallinnas, Estonia pst. 1 rekonstrueerimine, 2001

•         140 numbritoaga **** hotell Ülemiste Tallinnas, Lennujaama tee, 2001–2004

•         Raekeskus, kaubanduskeskus Kuressaares, Raekoja tn., 2002–2003

•         Büroohoone Tetris Tallinnas, Mustamäe tee, 2003–2004

•         84 numbritoaga ***** hotell Telegraaf Tallinnas, Vene tn., 2004–2007

•         50 numbritoaga ***** hotell Savoy Tallinnas, Suur-Karja tn., 2004–2007

•         Korterelamu Tallinnas, Tatari tn. 30, 2005–2008

•         Äripindadega korterelamud ja rannapromenaad Tallinnas, Logi tn., projekt 2005–2011

•         Zenith ärimaja Tallinnas, Narva mnt. 7b, 2005–2018

•         Äripindadega korterelamud Järve tornid Tallinnas, projekt 2006–2022

•         Büroohoone Peterburis, Moskva prospekt, projekt 2007

•         Äripindadega külalistemaja Tallinnas, Pärnu mnt./Müürivahe tn., projekt 2008–2011

•         100 numbritoaga *** spaa-hotell Jõhvis, Pargi tn, projekt 2009–2010

•         110 numbritoaga spa-hotell Minskis, projekt 2011

•         Kaubanduspindadega korterelamu Tallinnas, Pikk tn. / Olevimägi tn., 2011-2013

•         Kalaranna Kodu, neli korterelamut Kalamajas Tallinnas, 2011–2016

•         Ministeeriumide ühishoone Tallinnas, Suur-Ameerika tn., projekt 2011–2013

•         Endise peapostkontori rekonstrueerimine kaubanduskeskuseks Narva mnt Tallinnas, 2011-2013

•         Elamukompleks Lucca Kodu Tiskres Tallinnas, 2012-2016

•         Elamud Norras – Oslos ja Nittedalis, projekt 2013

•         Kohila gümnaasiumi rekonstrueerimine ja juurdeehitus, projekt 2013

•         Äripindadega korterelamu T52 Tallinnas, Tartu mnt / Lastekodu tn, 2013-2017

•         Hotell-korterelamu-büroohoone Roseni tn Tallinnas Rotermanni kvartalis, 2014-2018

•         Korterelamu Nova maja Kalamajas Tallinnas, Kopli tn 2014-2017

•         Finest ärihoone Tallinnas, Pärnu mnt / Roosikrantsi tn, 2015-2018

•         Kolm korterelamut Tallinnas, Mäe tn / Narva mnt, 2015-2018

•         Presidendi residents Tallinnas, Rocca al Mares, projekt 2015

•         Tiskre ärimaja, büroohoone Tallinnas, Tiskres, 2014-2017

•         Büroohoone Tallinnas, Pikksilma tn, projekt 2015-2016

•         Lasteaed Kohila vallas, Aespa alevik, 2015-2022

•         Sütiste tervisekeskus Tallinnas Mustamäel, 2016-2019

•         Merirahu villad, kaheksa korterelamut Tallinnas, Merekalju tn., 2016-2023

•         Riigi sisejulgeolekuasutuste ühishoone Pärnus, Riia mnt / Tammsaare pst, 2017-2021

•         144 numbritoaga **** hotell Tallinnas, Lembitu tn, 2017-töös

•         Heathmont büroohooned Tallinnas, Suur-Patarei tn/Jahu tn, 2017-2020

•         Ujuvmajad Helsingis, projekt 2018

•         Korterelamu Suur-Patarei tänaval Tallinnas, 2018-2021

•         Arter kvartal Tallinnas, 2018-töös

•         Korterelamu Odra maja Tallinnas, Lastekodu tn 2019-2023

•         Äri- ja eluhoone rekonstrueerimine ja juurdeehitus Krulli kvartalis Tallinnas, Volta tn., 2020-töös

•         Päästeameti, Politsei- ja Piirivalveameti ühishoone Kiviõlis, 2020-2023

•         EKA laborite ja stuudiote hoone Tallinnas, Kotzebue tn., 2021-töös

•         Tabasalu ringraja hoone, Harku vald, 2021-töös

•         Lasteaiahooned Otepääl, Kristiines ja Haaberstis, 2021-töös

Martin Aunini tähtsamad preemiad

2003 Mies van der Rohe Auhinna kandidaat: eramu Tabasalus

2004 Eesti Parim Puitehitis 2003–2004, III preemia: eramu Matka teel

2004 Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali aastapreemia, arhitektuurse objekti preemia: Ülemiste hotell

2004 Aasta Betoonehitis peapreemia: Ülemiste hotell

2005 Mies van der Rohe Auhinna kandidaat: Ülemiste hotell

2005 Aasta Betoonehitis, ajakirja „Ehitaja” eripreemia: büroohoone Tetris

2007 Aasta Betoonehitis, eripreemia: Valge maja Nõmmel

2009 Konkurss „Eesti disain ja elukeskkond 2009”, arhitektuuri kategooria, I koht: korterelamu Tatari tänaval

2010 Noore Arhitekti Preemia 2009 laureaat

2010 Aasta Betoonehitis, eripreemia: Must maja Nõmmel

2011 Maailma arhitektuurifestival WAF 2011, edasipääsemine lõppvooru: Must maja Nõmmel

2013 EAL konkurss „Väike“ 2010-2012, eripreemia

2013 EAL „Eramu 2008-2012“ konkurss, eripreemia

2015 Aasta puitehitis 2015, ürii poolt ära märgitud: eramu Nõmmel

2016 Eesti arhitektuuripreemiad 2016, nominent: eramu Nõmmel

2018 Aasta Betoonehitis 2018, eripreemia: Roseni 9/11

2019 Põhjala valguspärl 2018, peapreemia: Zenith ärimaja

2022 Aasta Betoonehitis 2022, peapreemia: Järve tornid