Mida teha, kui töötaja hakkab nutma?

Emotsioonide allasurumine ja rõõmu teesklemine on töökeskkonnas kahjuks endiselt levinud. Inimene ongi emotsionaalne olend. Miks meil on raske hakkama saada töötajatega, kes nutavad või väljendavad muul moel oma negatiivseid emotsioone? Emotsionaalsest intelligentsusest räägib lähemalt juhtimiskonsultant Ivar Raav.

Me kõik oleme tundnud kurbust, viha, ärevust, rõõmu, elevust, pettumust, innukust, ükskõiksust… Emotsioonid on empaatia tekkimise eeldus – mitte ainult teiste, vaid ka enda suhtes. Empaatia arendamiseks ongi üks parimaid viise vaadata ühte või teist inimest ja mõelda, et tema on ka olnud kurb, hirmul, rõõmus jne.

Lisaks kuuele tuntud põhiemotsioonile on veel 36 emotsiooni, mis omakorda jagunevad 72ks. Need annavad täpsema sõnumi sellest, kas meie vajadused on rahuldatud või mitte. Hoolimata sellest, et küsimusele „Kuidas sa ennast tunned?“ vastatakse tavapäraselt: „Okeilt” või „Pole paha”.

IQ ja EQ

Energia kohta teame koolifüüsikast, et kui pinge jääb maandamata, tekib lühis, läbipõlemine. Sama on emotsioonide ja inimestega. Ja läbipõlemine on vaid jäämäepealne osa kogunenud emotsionaalsetest laengutest.

Oleme teadlikud IQ olemasolust ja seda arendanud, kuid ühel hetkel jõuame teadmiseni, et samavõrd oluline on emotsionaalne intelligentsus. Juht peab olema emotsionaalselt intelligentne, sest ta on omaette piksevarras ning see, kes loob läbipõlemist vältiva keskkonna.

Emotsioonid ja ratsionaalsus on pöördvõrdelised: kui ratsionaalsust on palju, on emotsioone vähe ning vastupidi. Kui emotsioonid meid üle võtavad, kipub kaduma mõtlemisvõime. Erinevus on vaid inimeste tundlikkuses või emotsioonide reguleerimise oskuses.

Emotsioonidega seotud ajuosa on vanem ja juhib meid palju paremini kui ratsionaalne pool, kuid ärimaailmas pööratakse sellele liialt vähe tähelepanu.

Emotsioonidega seotud ajuosa on vanem ja juhib meid palju paremini kui ratsionaalne pool, kuid ärimaailmas pööratakse sellele liialt vähe tähelepanu. Emotsionaalne intelligentsus (EQ) on võimekus ära tunda enda ja teiste emotsioone, osata neid nimetada, reguleerida ning kasutada neid kui olulisi sõnumitoojaid, et elus edasi liikuda.

Teatud emotsioone (joonisel nimetusega „õnnelik“) tajume meeldivana, teisi ebameeldivana. Ebameeldivaid on rohkem – evolutsioonilise ellujäämisvajaduse tõttu märkame ohte ja negatiivsust kergemini.  Kui tajume ebameeldivat emotsiooni, saame sõnumi, et meie vajadused ei ole rahuldatud. Seejärel saame tööle panna ratsionaalse mõtlemisega seotud ajuosa, mõeldes, mida me tegelikult vajame. Ja edasi võime juba esitada kellelegi palve või soovi ja võtta vastu otsuse.

Meie vajadused on aga erinevad, kui oleme paanikas või ebapädevad. Mõlema ühine nimetaja on hirm, kuid ebapädevuse puhul vajame infot, pädevuse tõstmist, samas kui paanika puhul käivituvad automaatreaktsioonid võitle-tardu-põgene olenevalt inimesest. Selles olukorras vajatakse esmalt automaatreaktsioonidest emotsioonide tasandile ning sealt omakorda ratsionaalsuse tasandile tulekut.

Meie vajadused on erinevad, kui tunneme end süüdi või tüdinuna, ehkki ühisnimetajaks on kurbus. Paljud juhid on pelglikud, kui keegi töötajatest hakkab nutma, ning kipuvad väga kiiresti teda siis lohutama. See on aga emotsiooni mahasurumine, mis tekitab pinge ja siis lühise ehk läbipõlemise.

Miks me kardame teise inimese tugevaid emotsioone?

Me tahame inimesena kuhugi kuuluda, olla märgatud, armastatud. Meile meeldib olla koos nendega, kes on rõõmsad. Tahame ise tunda end mõnusalt ja hästi. See tahtmine aga tekitab meile omakorda häda, mida saab nimetada võltsrõõmuks. See on alateadlik teesklus, et kõik on hästi ja tegelikult ei ole ju hullu midagi.

Sellise lähenemisega teemegi kõik selleks, et teised inimesed oleksid uuesti rõõmsad – meile ju meeldib olla koos rõõmsate inimestega. Kui keegi hakkab nutma, siis ilmselgelt ta ei ole rõõmus ja see toob esile ka meie enda sees hirmu kurbuse ees. Eriti juhi puhul, kes on võtnud endale ülesandeks inimesi õnnelikuna hoida. Ta tunneb end kohmetuna, tal on ebamugav, ta tahaks isegi ära põgeneda, ta hakkab end süüdistama jne. Ja pinge maandamiseks hakkab ta ruttu lohutama: „Ära nuta!”, „Ole positiivne!”, „Ei ole midagi, kõik saab korda” jne. See on kiire põgenemine tagasi rõõmu kihti, ent tegelik vajadus jääb välja selgitamata ehk emotsiooni kasulik sõnum ellu toomata.

Tee rahuni: kurbus-viha, häbi-süü ja hirm

Tegeliku ja tõelise rõõmu ja rahuni jõudmine on paraku märksa pikem teekond ning iga teekond algab teadvustamisest ja aktsepteerimisest. Kurbus on esimene samm. Kui oleme võltsrõõmsad, aga tegelikult ju sisimas aeg-ajalt kripeldab (miski on valesti või pole hästi, aga ei oska ka seletada, mis see on), siis hakkab kerima kas viha või kurbus. Need võivad vallanduda täiesti ebasobival hetkel pealtnäha süütu olukorra või lause peale.

Kui oleme võltsrõõmsad, aga tegelikult ju sisimas aeg-ajalt kripeldab (miski on valesti või pole hästi, aga ei oska ka seletada, mis see on), siis hakkab kerima kas viha või kurbus.

Olenevalt inimesest algab teekond tegeliku rõõmuni läbi viha või kurbuse. Naistel on selle märgiks pigem nutmine, meestel viha, kuid emotsioonid ei sõltu soost. Soost sõltub vaid see, kuidas meid on iganenud arusaamade järgi õpetatud emotsioone endale lubama või väljendama.

Meie soov on olla ise rõõmus, nii et kui teised on vihased või kurvad, siis kardame endaski nende emotsioonide avaldamist (rõõm satub ohtu ja seega kerkib esile alateadlik hirm mitte meeldida teistele, oht, et mind visatakse süsteemist välja). Me mõtleme teise inimese peale lähtuvalt iseenda suhtest temaga. Uhkeldavalt nimetatakse seda projektsiooniks. See omakorda näitab, et nutva inimese lohutamisega täidame vaid iseenda vajadust tunda end taas mugavalt ja surume selle huvides alla tema emotsiooni.

Juhi ees ei näita inimesed tavaliselt oma viha või kurbust välja. Põhjuseks ikka seesama hirm karjast välja viskamise ees. Pigem kirutakse teda siis seljataga. Vihaseks ajab inimest tihti see, kui tema piire on rikutud ja ületatud. Aga enamik probleeme tekib inimeste vahel ikka sellest, et inimesed ei räägi üksteisega, vaid räägivad üksteisest. Nii on see juhile suur kompliment, kui inimene temaga suheldes näitab välja tõelisi emotsioone.

Kolmanda ja neljanda kihina pärast kurbuse või viha läbimist tulevad häbi ja süü. Tunneme, et oleme midagi halvasti teinud (ületanud iseendale seatud piire või teiste inimeste omi), võtame süü omaks, vabandame.

Seejärel jõuame hirmu kihti. Hirm, et me ei saa oma tööga hakkama, tekitab omakorda tugeva tungi minna tagasi esimesse ehk võltsrõõmu kihti. Teeselda, et saame hakkama. Sisendada endale, et praegu on kiire aeg ja küll varsti läheb paremaks. Õppida toime tulema ja mitte hakata juhile kurtma. Sest kui me hakkama ei saa, siis võib see tähendada väljaviskamist seltskonnast. Kui meid visatakse välja, siis kaotame sissetuleku või positsiooni. Mida arvavad sellest mu kaaslane, sõbrad, vanemad, sugulased, kolleegid? Mis edasi saab?

Hirmu kihist läbi minemine on viimane, ehkki väga raske takistus. Jung on öelnud: „Selleks et kasvada kõrgustesse, peavad juured ulatuma põrgusse välja.” Kui töötaja hakkab rääkima juba oma suurimatest hirmudest, siis see on vaid üks samm selleni, et ta oleks päriselt rõõmus, pühendunud, õnnelik, koostöövalmis. Kuid see ei saabu täielikult määral enne, kui on käidud selline teekond:

1. Võltsrõõm
2. Kurbus või viha
3. Häbi või süü
4. Hirm
5. Rõõm, (p)ühendumine

Meie aju ei erista hirmu puhul paraku seda, kas oht on reaalne ja füüsiline. Hirmu üks ülesanne on hoida meid elus ja hoiatada ohu eest. Kõigi meie kannatuste taga on lood peas, mida me välja mõtleme. Faktidel puuduvad emotsioonid, nad lihtsalt on. Me ise paneme faktidele juurde uued võimalikud faktid ja lood. Seetõttu on äärmiselt oluline, et juhil-töötajal oleks usaldav suhe, nii et vajadusel saaks väljendada oma tõelisi emotsioone. Nii jõuab töötaja sellise pühendumise tasemele, kus ta tahab olla inimestega ühenduses ja liikuda ühiste sihtide poole.

Meie tõeline potentsiaal – jõud, rahu, heaolu, rõõm, nauding, pingevaba olek ja koos tegemise kirg – peitub alles hirmujärgsel tasandil.

Meie tõeline potentsiaal – jõud, rahu, heaolu, rõõm, nauding, pingevaba olek ja koos tegemise kirg – peitub alles hirmujärgsel tasandil. Aga hirmu tasandilt saame läbi alles siis, kui paneme hirmu enda kasuks tööle: läheme tegema midagi, mida me kardame. Organisatsioon on selleks hea koht: me ei saa olla mugavustsoonis ja peame hirmudele vastu astuma, sest selleks on sund (me ei saa põgeneda mugavasse hoitud sõpruskonda). Julged pole mitte need, kes midagi ei karda, vaid need, kes astuvad ohtudele-hirmudele vastu. Kardavad, aga teevad ning alles seejärel õpivad ja kogevad.

Loomulikult ei ole emotsioone võimalik eristada nii selgelt kihtide haaval, need tunded võivad kõik spiraalis vaheldumisi kiiresti vahetuda. Kui aga vastata pealkirjas esitatud küsimusele, siis lühidalt: lase nutta, lase tal olla. Kui ta lõpetab, siis küsi, kuidas ta end tunneb ja mida ta vajab, Ja siis lihtsalt kuula, aktsepteeri tema teekonda. Kurbus on samasugune emotsioon nagu rõõm. Nii nagu me rõõmu alla ei suru, ei tohiks seda teha ka kurbusega. Aga eks nutta saab ka tõelisest õnnest kantud rõõmupisaraid.