Miks armutakse naabrinaisesse ehk läheduse efekti fenomen

Eelmise sajandi 1940. aastate lõpus hakkas sotsiaalpsühholooge Leon Festingeri, Stanley Schacterit ja Kurt Backi huvitama küsimus, kuidas tekivad sõprussuhted. Westgate’i uuringuna tuntuks saanud töös intervjueerisid nad Massachusettsi tehnoloogiainstituudi (MIT) linnakus asuvas Westgate Westi majas noori abielupaare mõni kuu pärast sissekolimist. Eesmärgiks oli teada saada, mis sõprussidemed neil selle aja jooksul tekkisid.

Tulemused olid rabavad selles mõttes, et kummutasid laialt levinud arusaama, mille kohaselt tekivad sõprussuhted eelkõige nende inimeste vahel, kellel on sarnased arusaamad, tõekspidamised ja väärtused. Intervjuude käigus, kus paluti nimetada kolm kõige lähedasemat sõpra, selgus, et nendeks osutusid need, kellega puututi kõige rohkem kokku.

42% vastanutest nimetas oma lähedasemate sõpradena otseseid naabreid. Näiteks korteri nr 7 elanikud nimetasid suure tõenäosusega parimate sõpradena korteris 6 ja 8 elavaid inimesi. Kuid leidus veel üks huvitav nüanss. Kõige rohkem mainiti lähedasemate sõpradena hoopis neid, kelle korter juhtus olema trepi lähedal ehk kellel tekkis paratamatult kõige rohkem kokkupuudet kõigiga, kel oli vaja mööda treppi teisele korrusele minna. Loogilise kontrastina kogusid kõige vähem sõpru nende korterite asukad, kes elasid teiste liikumisteedest kaugemal ning kel tekkis juhuslikku suhtlemist teistega vähem.

Loogilise kontrastina kogusid kõige vähem sõpru nende korterite asukad, kes
elasid teiste liikumisteedest kaugemal ning kel tekkis juhuslikku suhtlemist
teistega vähem.

Kokkuvõtet Westgate’i uuringust tuntakse läheduse efektina, mis ütleb, et meil on kalduvus sõlmida lähedasi sõprussidemeid või romantilisi suhteid nendega, kellega me kõige rohkem kokku puutume. Festinger ja tema kolleegid järeldasid, et lihtsad arhitektuurilised detailid, nagu trepi asukoht, avaldavad suurt mõju sellele, kellega me suhtleme ja sõbruneme.

Uuringu järeldustel on kanda oluline sõnum kõigile neile, kes vastutavad töökeskkonna kujundamise eest. See tähendab, et parem firmasisene koostöö ja omavaheline ideede vahetus sõltub suurel määral sellest, kui teadlikult luuakse selliseid kontoreid, kus inimestel tekib paratamatult võimalikult palju omavahelist suhtlemist. Igaks juhuks mainin, et see pole ülemlaul avatud kontorile, mille kohta peaks tänaseks selge olema, et see ikkagi ei soosi info ja ideede paremat levikut, vaid vähendab inimeste rahulolu oma töökoha ning tööga.

Pigem on küsimus selles, kuidas kasutada ära nii arhitektuurilisi kui muid lahendusi selleks, et inimeste vahel tekiks suurema tõenäosusega kontakt, mis võib areneda planeerimata koostööks. Näiteks soovitatakse luua rohkem ühiskasutusega alasid (köögid, kohvikud, lugemis- ja arutamisalad jne) kui otseselt vajalik. Kui luua mõtlemiseks mõeldud nurgakesi, siis võib mõtlemine teiste nähes tekitada kolleegidel kaasamõtlemise soovi. Ja veel, kohvi ja puuviljade pealt ei ole kasulik kokku hoida – see on otsene kokkuhoid info ja ideede vahetuse arvelt.

Veigo Kell on Directori kolumnist. Oma blogis “Erinevad signaalid” vaatleb ta juhtimist kriitilise pilguga.