Miks edutatakse ebakompetentseid?

Ilmselt oleme kõik mingil moel kokku puutunud ebapädeva juhtimisega ja võimalik, et selles ise ka osalised olnud. Aeg-ajalt jõuab meediasse näiteid, kuidas juhid pole oma rollist päris hästi aru saanud või polegi neil eeldusi juhirollis hakkama saada. Siin võib püstitada kaks küsimust: miks saavad kohati täiesti ebakompetentsed inimesed juhiks ja miks ei kipu kompetentsemad inimesed, eriti naised, karjääriredelil edenema. Just nendele kahele küsimusele püüab hiljuti ilmunud raamatus „Why Do So Many Incompetent Men Become Leaders? (And How to Fix It)“ vastata organisatsioonipsühholoog Tomas Chamorro-Premuzic.

Kui raamatu sisu lühidalt kokku võtta, on asi selles, et mitmed isikuomadused, mis aitavad inimestel juhiks saada, hakkavad neile selles ametis vastu töötama. Teisisõnu, me kaldume valima juhiks inimesi, kel on oskus meile küll muljet avaldada, kuid kelle reaalne juhtimisvõimekus igapäevastes olukordades kipub napiks jääma.

Kui keegi soovib juhikonkursil edukas olla, on enesekindluse demonstreerimine paratamatu, sest peaaegu alati võetakse seda märgina juhtimisoskustest, sõltumata sellest kas neid tegelikult on või mitte. Loomulikult on suur abi ka karismaatilisusest – juhid peavad ju inimesi innustama.

Kuid siin on peidus väike konks. Enamik inimesi nimelt ei tegele sellega, et kellelegi muljet jätta. Küll aga teevad seda nartsissistlike kalduvustega inimesed, kulutades sellele aega ja energiat. Harjutamine teeb meistriks ja pole ime, et nad suudavadki teistele muljet avaldada, eriti võrreldes nendega, kes sama kunsti harjutanud pole.

Mida võiks siit kõrva taha panna?

Esiteks: juhtide konkursid on eelkõige muljekonkursid, mis ei erine väga missivõistlustest. Ja siin pole suurt vahet, kas juhivalikut korraldab personalifirma või kolmandat päeva tööl olev personalijuht. Õnnestumisi ja läbikukkumisi on mõlemal.

Teiseks: neil, kes vaatamata ilmselgele kompetentsusele ei kipu ennast iga hinna eest demonstreerima, on alati kehvemad šansid võrreldes karismaatilise šarlataniga. Ükskõik mis ala spetsialistil on raske konkureerida võhikuga, kes esitleb suurejoonelist visiooni ja maalib pildi sellest, kuidas tema juhtimisel kõik muutuma hakkab. Võhiku vaieldamatu enesekindlus toob talle ainult lisapunkte.

Kolmandaks: kuna meestel on kalduvust nartsissismile kaugelt rohkem kui naistel, siis on viimaste teekond tippjuhi kohale ka keerulisem. Uuringud on näidanud, et nartsissismi skoori abil on võimalik enam-vähem ennustada, kui suur tõenäosus on kellelgi liidripositsioonile tõusta.

Niisiis, meile vaatab vastu komplekt tõsiseid probleeme: me kaldume alahindama kompetentsust, mitte väärtustama naiste juhtimisoskusi ning tähtsustame üle muljejätmise oskust ja karismaatilisust. Karismaatilisuses pole iseenesest midagi halba, kuid ükskõik mis juhtimistasandil ei kompenseeri see pädevust ja oskust inimestega suhelda, sest juhi väärtust peaks mõõtma ikka sellega, mida ta suudab organisatsioonile juurde anda, mitte ära võtta.

Soovitused vaadata veenmisjõu kõrval rohkem inimeste pädevust ja anda juhirollis rohkem võimalusi naistele on kahtlemata omal kohal, ent stereotüüpset juhipilti pole niisama lihtne muuta.  Pealegi, kas me juhtidelt mitte ei eelda veenmisoskust?