Mitmekülgne Jüri-Mikk Udam: minu missiooniks on haridus ja keskkond

Eesti sõudekoondisega Tokyo olümpial silma paistnud Jüri-Mikk Udam on äsja justkui profiili vahetanud ja vesinikumajanduse alal tööle asunud. Lisaks peab Udam veebis matemaatikakooli Harimik. Tegelikult on Tallinna Reaalkooli ja Harvardi kasvandiku, mehhaanikainseneri kutsega Udami (28) elus olnud kogu aeg mitu paralleelset ja edukat liini: sport, reaalalad, kool, muusika. Nüüd on reaalalad esiplaanil, kuna Udam tegeleb Eesti Energias vesinikumajanduse juurutamisega. Kirjutab Ants Vill.

Mis motiveeris spordijärgselt roheenergeetikale pühenduma?

Kuna olen hariduselt insener, siis otsustasin, et teen tipptasemel saavutusspordiga pausi ja asun oma erialal tööle. Energeetika on ala, millega teadsin, et tahan tegeleda ja ühtlasi juhtuski, et selline võimalus tekkis. Nüüd olen Eesti Energias vesinikuvaldkonna projektijuht. Siiani olin seda huvitavat teemat vaid ise uurinud. Jah, olen veetnud aastaid vees ja vee peal sporti tehes, aga veemolekuli üks osa – vesinik – see on mulle tundunud üsnagi eripäraste omadustega ja huvitav. Lisaks on vesiniku juures põnev see, et vesinikumajandus on nii Eestis kui mujal maailmas küllaltki algusjärgus ega pole veel iseseisva ärisuunana n-ö õhku tõusnud. Nii ongi praegu väga hea ja huvitav võimalus saada osa selle väga potentsiaalika valdkonna arengust ning panustada energeetikasektoris sellele, et 2050. aastaks oma süsinikuheidetega nulli jõuaksime. See on hoomamatult suur väljakutse ja vesinikku nähakse selles protsessis kui üht võtmetegelast.

Milline on Eestis vesinikumajanduse tase?

Eesti peamine väljakutse valdkonnas on see, et meil ei ole suurt vesinikutarbimist, meil on väga väike vesinikutootmine ja -tarbimine nii tööstuses kui ka tavaelus. Näiteks Soomes ja Saksamaal on suured kütuse rafineerimistehased, need vajavad palju vesinikku. Seal kasutatakse nn halli vesinikku, mida toodetakse fossiilkütustest. Eesti Energia siht on rohevesiniku kasutuselevõtt. Seda toodetakse elektrolüüsiga ehk elektriga veest hapniku ja vesiniku eraldamise teel. Soome ja Saksa kogemus halli vesiniku kasutamisel on seal pinda ette valmistanud: tehnoloogiad (sh tehnoloogiapakkujad) ja tootmisettevõtted, mis vesinikku kasutavad, on juba olemas. Sealt on hea minna üle rohelisele vesinikule, tuleb ainult fossiilne vesinik rohevesiniku vastu vahetada. Eestil aga sellist vesinikutarbimist ei ole, põlevkivienergeetikas toodetakse ja kasutatakse vesinikku väikestes kogustes ning seni vaid oma tarbeks. See ongi suur väljakutse – leida üles Eesti jaoks perspektiivikad valdkonnad. Üks peamine suund on elektrienergia pikaajaline salvestamine: taastuvenergia allikad (tuulegeneraatorid, päikesepargid) toodavad elektrit sõltuvalt tuule või päikese olemasolust. Ülejäägid saab ära kasutada veest vesiniku tootmiseks, mida siis hiljem kütuseelementides kasutada taas elektri tootmiseks perioodil, kus elektritootmine ei kata vajadusi. Selle protsessi kasutegur on hetkel 25–40 protsendi ringis ehk üsna madal, aga kui taastuvenergia allikaid vastavalt dimensioneerida, siis saame salvestada energiat vesinikku sellisel määral, et on tagatud elektrivarustatus ja taastuvenergiat tootva võrgu hädavajalik stabiilsus. Seni on elektrienergia salvestuse vallas olnud kasutada peamiselt akud (materjaliintensiivne suurte koguste jaoks) ja pumphüdroelektrijaamad (piiratud võimalused, eriti lameda pinnamoega Eestis), aga need on lühiajalised salvestusvõimalused. Akudega pikaajaliselt energia salvestamiseks peaks nende efektiivsus suurusjärgu võrra paranema, kuid sellist hüpet praegu tulemas ei paista. Pikaajaline salvestamine on üks suund. Teine suund on vesiniku kasutamine transpordis: kütuseelemendis toodetakse vesiniku ja õhuhapniku katalüütilisel sünteesil keskkonnapuhast elektrienergiat, ainsa lisandina tekib vesi.

Millised on Eesti vesinikuperspektiivid transpordis?

Transpordi alal on üks valik vesinikubussid. Samas ka raudteetransport, raskeveokid, laevad. Soome lahel sõidab juba Tallinki veeldatud maagaasi LNG laev Megastar, nii et gaasil saab töötada isegi nii suur sõiduk, nagu seda on parvlaev. Eestis on Tallinnas ja Tartus kogemusi ka gaasil töötavate bussidega. Aga see pole vesinik, vaid maa- või biogaas, millega praegu bussid sõidavad. Võrreldes näiteks elektritranspordiga, on vesinikusõidukitel laadimisajad märkimisväärselt lühemad. Sõiduautode puhul on mõneks ajaks n-ö rong läinud, elektriautode turg ja sõidukite efektiivsus on juba täna küllaltki hea ning laadimisvõrgustik kohati üsna tihe. Selline skaleerimisülesanne tuleb lahendada ka vesiniku kasutamisel.

Millised suunad on veel Eestis kaalumisel?

Peasuund on elektrisalvestamine, aga ühtlasi tuleb otsida teid, kuidas rohevesinikku saaks kasutada meie tööstuses, ka selle uutes valdkondades arendamises. Nii tekiks ühelt poolt mitmekesine nõudlus, mis siis tingiks ka kasvava pakkumise, seda näiteks rohevesinikutootjate näol. Praegu on justkui suletud ring ehk muna-kana probleem: pole tootmist, sest et puudub tarbimine ning puudub tarbimine, sest pole tootmist. Üks huvitav suund on vesiniku kasutamine keemiatööstuses süsihappegaasi sidumiseks ja erinevate ainete tootmiseks. See on aktuaalne teema, sest süsinikukvoodid ehk maksud süsiniku keskkonda heitmise eest kasvavad kiirelt ja sellega peab arvestama nii tööstus- kui ka energeetikasektor. Eks ka tarbijal, kes lõppude lõpuks kõik tootmishinna tõusud kinni maksab, ole oma maksmisvõime piir. Viimane aasta on need piirid eriti selgelt esile toonud. Süsihappegaasist ja vesinikust saab toota erinevaid keemilisi ühendeid, näiteks metanooli, ammoniaaki ja uuread (karbamiid, toim). Need on sisendiks nii keemiatööstusesse, põllumajandusse kui ka näiteks farmaatsiasse. Eestis sellist keemiatööstust praktiliselt ei eksisteeri. Lisaks saab vesinikku kasutada ka majade kütmiseks. Niisiis: vesiniku kasutamist saab arendada nii energeetikas, transpordis, keemiatööstuses, aga ka klaasitööstuses, tsemenditööstuses, metallitööstuses. Maailmas käib usin uurimistöö, ka meil. Vesinikul on väga suur ja seni veel vähekasutatud potentsiaal.

Millised takistused on meil vesinikumajanduse arendamisel?

Esiteks, praegu on rohevesinik võrreldes näiteks LNG-ga kallis, sest elektrienergia hinnad on kõrged ja vesiniku tootmisseadmete hinnad on üsnagi kallid. Kui aga taastuvelektri tootmine kasvab ja elektrolüüserite tootmine läheb masstootmisse, hakkavad hinnad massiefekti tõttu langema. Ka on tehnoloogiates loota arenguhüpet, nagu akude alal juba on olnud. Esmaseks käivitavaks jõuks oleks vesinikujaamade rajamine taastuvenergiaallikate lähedusse, et ülekandekulud jääksid madalaks. Näiteks, kui Eesti Energia toodaks oma tuuleparkide juures rohevesinikku, oleks selle hind lähiaastate perspektiivis konkurentsivõimeline, tekiks normaalse hinnaga vesiniku pakkumine, mis julgustaks ka vesinikutarbimist ning nii saaksime paigalt minema.

Millised on Eestile vajaminevad vesinikukogused?

Praegu on Eesti Energia umbes kahe tonniga aastas suurim vesinikutootja ja tarbija Eestis, seda kasutatakse Ida-Virumaa elektrijaamades. Samas vajab vaid üks vesinikubuss, mis sõidab aastaga 80 000 km, kütuseks kaheksa tonni vesinikku. Eestis ja Baltikumis tervikuna on vesiniku tarbimine hetkel väga väike, kasvuruum aga suur. Kui meretuuleparkide projektid täies mahus tööle lähevad, kasvatavad need vesinikutootmise vajadust veelgi (tuulepark ei tähenda automaatselt rohevesiniku tootmist, kuid see loob selleks head eeldused – ladustamise vajadus, roheline elekter ja soodsad elektrihinnad). Gigavatine tuulepark (ehk neli teravatt-tundi energiat aastas) Liivi lahel katab tuulisel päeval pool Eesti elektrivajadusest. Selle kõrvale tuleb ilmselt rajada üks suurem vesinikutootmisjaam. Kui juba planeerimiseni jõuda, tuleb välja töötada ka logistilised lahendused ning leida koostööpartnerid. Eesti Energia huvi selles vallas ongi taastuvenergia väärindamine ehk siis vesiniku tootmine. Esimene ülesanne on luua vesiniku tootmise-tarbimise võrgustik, n-ö prooviökosüsteem. Sealt saab edasi ka tutvustus- ja teavitustööd teha, võrgustikku laiendada. Kogu vesinikumajandus hakkab liikuma, kui Eestis on tootmine ja ka tarbimine tuhandetes tonnides. Selle jaoks on vajalik hea koostöö avaliku ja erasektori vahel, väga tähtis on omavalitsuste huvi ja toetus vesinikuprojektidele. Näiteks Tartul on selline koostööhuvi juba täna olemas. Lisaks kohalikele omavalitustele on olulised ka riigipoolsed toetavad regulatsioonid. Näiteks, kui valitsus ütleb, et meil on vaja iga bussikilomeetri juures näiteks 0,4 kilomeetrit katta taastuvenergiaga, siis pole muud valikut, kui tulebki see asi ette võtta. Muidugi, Eesti Energia pole selles vallas Eestis ainus, siin on üsna palju ettevõtteid, konkurentsi, aga ka koostööpartnereid. Loodan, et kümnendi lõpuks on vesinikuplaanid konkreetse sisuga täidetud, asjad paigalt liikunud: turg olemas, tarbijad olemas, vesiniku hind konkurentsivõimeline. Hind, kus äri saaks n-ö lennata, on hinnanguliselt kaks eurot kilo, siis võiks vesinik minna õitsema. Praegu võivad vesinikuhinnad ulatuda ka üle 100 euro kilo eest.

Millise tootlikkusega peaksid olema vesinikujaamad?

Et toota aastas paar tuhat tonni vesinikku, mis kataks ära näiteks ühe vesinikupraami, oleks vaja ehitada umbes 15-megavatise võimsusega tootmisjaam. Lisaks tootmisele on oluline ka logistika arendamine, nii saame koos tarbimisega vesiniku tervikahela. Riik plaanib järgmisel aastal 50 miljonit eurot toetust projektidele eelmainitud tervikahelate arendamiseks – et oleks tagatud nii tootmine kui ka tarbimine. Mullu oli summa viis miljonit. Siin hakkab ühel hetke mängima mastaabiefekt – kui saad veokit tankida Tallinnas ja Pärnus, siis saad veomarsruudid käima panna. Mõned vesinikujaamad tootlusega 1000 tonni aastas võiksid olla valmis aastail 2026–2027. Need pole mõõtudelt eriti suured, ca 2500–3000 m2. Ehituslikust poolest peab olema tagatud taastuvelekter, vesi ja tootmisseadmed: elektrolüüserid, kompressorid, mahutid ja puhastusseadmed. Selle teema lõpetuseks: vesinik on oluline ka energiajulgeoleku mõttes, eriti praegu. Korraliku vesinikumajanduse puhul ei ole me sõltuvad oma idanaabrist ja see on kindlasti üks põhjus, miks vesinikuga praegu tegeleda.

Nüüd asjade algusest: kuidas jõudsite nutiajastul spordi juurde?

Olin 6–7-aastane, kui vanemad otsustasid mu ujumistrenni panna, et oleks piisavalt kehalist aktiivsust. Isa oli ise noorena ujumisega tegelnud. Pean tunnistama, et sporditegemine, ujumine sealhulgas, on mulle algusest peale meeldinud. Üldiselt ongi olnud niimoodi, et mulle meeldib teha erinevaid asju. Näiteks ujumisega samal ajal läksin ma ka klaveriõppesse. On hea, kui lapsel on tegevust. Sporditegemine juba väiksest peale arendab iseseisvust ja töödistsipliini. Noorele on kasulik ka meeskonnasport, nii arened sotsiaalselt väga kiiresti ja oskad juba algklassides teha tiimitööd. Kui tegeled individuaalalaga, siis pead jälle saavutama kiirelt iseseisva otsustamise oskuse. Keegi ei tee sinu eest asju ära, sa pead suutma ise ennast kokku võtta: tegema ära trennid ja olema oma aja peremees. Kui jõudsin ujumisega teatava tasemeni, siis läksin 13–14-aastaselt üle sõudmisele. Sõudmisalal läks sporditegemine veel tõsisemaks kui ujumises oli olnud: koormused kasvasid ja spordile kulus aina rohkem aega. Kui nägin, kuidas 2008. aasta Pekingi olümpiamängudel tulid Tõnu Endrekson ja Jüri Jaanson hõbemedalile, siis langeski otsus: tahan minna seda teed niikaua, kuni jõuan ise olümpiale. Tahtsin ise sellist erakordset keskkonda kogeda, võistlusmelu, olümpiafinaalis osalemist. Siis läkski asi tõsiseks, tulid noorteklassi Euroopa meistritiitel ja head tulemused noorte MM-idel. Sel ajal pidin klaveriõpingud, mis tähendasid igapäevast harjutamist, kõrvale jätma. Teadsin, et sportimisega on teatav ajaaken, klaveri juurde saab ka hiljem tagasi pöörduda. Kuna olen loomult perfektsionist, tahtsin nii õpingutes kui ka spordis võimalikult häid tulemusi saada, mitte asju poole vinnaga teha. Reaalkooli juures meeldis mulle näiteks see, et ei piirdutud ainult reaalainetega, sügavuti mindi ka eesti keele ja teiste humanitaarainetega. Keskkond, milles kasvasin, oli positiivse eluhoiaku kujunemisel väga toetav.

Aga kuidas kuulsasse Harvardi jõudsite?

Gümnaasiumi keskpaigaks oli mul selge, et tahan ülikoolis ühildada nii tugevat õpet kui ka sõudmist. Selline võimalus avas end ise, kui Euroopa noorte meistritiitli võitmise järel ilmus välja Yale’i ülikooli sõudetreener ning tutvustas mulle Ameerikas õppimise ja sportimise võimalusi. Niimoodi ma USA-sse kandideerisingi ja tänu headele akadeemilistele tulemustele ka Harvardisse ja Yale’i sisse sain. Peab ütlema, et Harvardis on õppimiseks ja samal ajal kõrgel tasemel spordi tegemiseks loodud ülihead tingimused. Akadeemiliselt on tase väga kõrge, aga õnneks on olemas tugev tugivõrgustik. Spordile lähenetakse samuti professionaalselt, trennid olid kaks korda päevas ja tase oli samuti kõrge. Nagu USA-s ikka: „Work hard, play hard.” Õppisin mehaanikainseneriks. Mulle on väiksest peale meeldinud uurida, kuidas asjad töötavad, nii ongi mehaanikainseneri kutse mulle väga sobiv. Kõik need huvitavad õppeained, väga lai spekter. Bakalaureusetöö teema oli teha koostöös NASA-ga osoonisisalduse mõõteriist, mille saaks saata õhupalliga atmosfääris eri kõrgustel osoonikontsentratsiooni mõõtma. Lõpuks see seadeldis saadetigi stratosfääri. Pärast Harvardit tulin Eestisse, et olümpiaunistus teoks teha. Kõik muu jätsin neli aastat järjest selle eesmärgi nimel kõrvale – 2017–2021. Kaks trenni päevas, hommikul alustad, õhtul lõpetad ja sinna vahele mahub kõvasti sööki ja puhkust.

Mis tunne oli Tokyo olümpiafinaalis võistelda?

Saime kuuenda koha, medalit ei tulnud. Olümpiale saamise protsess ise oli aga juba nagu Ameerika mäed, õppisin nii palju tiimitööst ja iseendast. Kogu sellest protsessist õppisin isegi rohkem kui lõpptulemusest. Ja muidugi – olümpiaõhustik, see on fantastiline. Aga pärast olümpiat tundsin, et nüüd oleks vaja muutust. Tegingi pöörde, alustasin Harimikuga ja läksin Eesti Energiasse, aga füüsilist vormi pole ka käest ära lasknud.

Olete nüüd lisaks vesinikualale tegev ka õpetajana?

Tegelikult tegelesin juba enne olümpiat eraõpetamisega, et veidi spordirutiinist välja saada. Põhilised õppijad on olnud põhikoolist ja gümnaasiumist, valdavalt matemaatikas ja füüsikas. Eraõpetamisest kasvaski välja Harimik, mis on matemaatika videokursus põhikooliõpilastele, et paremini valmistuda eksamiteks ja sisseastumiskatseteks. Praeguseks on lühikesi ja lõbusaid õppevideoid kogunenud juba üle viiekümne, aga tahame suvega teise laari videoid valmis saada. Põhjus, miks selle platvormiga alustasime, oli ka see, et saime aimu, et paljudel lastel on matemaatikaga raskusi. Mõnel puudub aine vastu huvi, teisel on järg käest kadunud. Maasikate ja pirnide kokkuliitmine – see pole eriti eluline. Oleme Harimikuga püüelnud just selle poole, et teha matemaatika huvitavaks ja eluliseks. See on õpetamise juures väga põnev. Võtsime Harimiku aluseks Einsteni mõtte: „Inimene mõistab ainet siis, kui oskab seda lihtsate sõnadega kirjeldada.“ Hariduses on palju teha ning ühtlasi peame mõtlema ka sellele, et meie õpetajaskond vananeb, eriti on puudu reaalainete õpetajatest. Reaalainete tundmine on aga väga vajalik, muidu me ei saa oma vägevale tulevikule ja ka rohepöördele jalgu alla.

Mis paneb inimese liikuma?

Arvan, et minu paneb liikuma midagi olulisemat ja sügavamat kui lihtsalt soov tööd teha. Usun, et minu missioon on keskendumine haridusele ja meid ümbritseva keskkonna säilitamisele. Jah, klassi ette päriselt minna pole veel mõelnud, aga igal juhul – õpetamine arendab ka õpetajat, see on enesearengutee. Olen viiendat põlve õpetaja ja tunnen end ka nii. Haridus on kõige alus, see on vundament ühiskonnaülesele innovatsioonile. Eestil on innovatsiooni kaudu võimalused suurepäraseks tulevikuks, mina püüan sellele omalt poolt kaasa aidata.

JÜRI-MIKK UDAM CV

Jüri-Mikk Udam (sündinud 14. mail 1994 Tallinnas) on eesti sõudja ja insener. Ta lõpetas aastal 2013 Tallinna Reaalkooli ja 2017 mehaanikainseneri erialal USA-s Harvardi ülikooli, kuuludes ka ülikooli sõudemeeskonda. Ta on osalenud Londoni ja Tokyo olümpiamängudel. Praegu on Jüri-Mikk Eesti Energias vesinikuvaldkonna projektijuht ning veab ka projekti videoõppekeskkond Harimik (www.harimik.ee) – matemaatikakursus põhikoolile, mis aitab põhikooliõpilastel valmistuda matemaatika lõpueksamiks. Sportlasekarjäär: Tokyo OM 2020 neljapaadis 6. koht; Londoni OM 2012 kahepaadis 13. koht, EM 2021 neljapaadis kolmas koht, 2020 4. koht ja 2019 8. koht; MK 2021 neljapaadis etapivõit; MM 2017 paarisaerulisel kahepaadil 20. koht; Universiaadil paarisaerulisel kahepaadil 2013 7. ja 2015 5. koht; U-23 MM 2013 paarisaerulisel neljapaadil 11. koht, 2014 ühepaadil 24. ja 2015 paarisaerulisel kahepaadil 11. koht; U-19 EM 2012 M2x koos Geir Suursillaga Euroopa noortemeister; U-19 MM 2011 ühepaadil 16. ja 2012 paarisaerulisel kahepaadil 4. koht. Tunnustused: Tallinna parim meessportlane 2021, Sõudeliidu parim sõudja 2020–2021, juunior (U-23) 2015 ja noorsõudja 2012, SA Vabariigi presidendi Kultuurirahastu noore sportlase preemia (2012). Allikas: Jüri-Mikk Udam