Nobeli preemia laiskusele

2001. aastal kirjutas Roger Lowenstein New York Timesi jaoks artiklit majandusteadlase Richard Thaleri töödest. Ajakirjanik intervjueeris mitmeid allikaid. Üks neist oli Daniel Kahneman, kes pärjati aasta hiljem Nobeli majanduspreemiaga. Juhtumisi oli Thaler oma sõbral Kahnemanil parasjagu külas, kui Lowenstein helistas, et vestluse aeg kokku leppida.

Seda, kuidas sõbrad sind teistele iseloomustavad, on kõrvalt alati veider kuulata. Kuid see, mida Thaler nüüd kuulis, oli tema jaoks lausa üllatav. Kahneman ütles kõne käigus nimelt, et see, mis Thaleri eriliseks teeb, on tema laiskus!

Thaler oli sellest muidugi häiritud. „Mis asja? Sa nimetad avalikult minu parimaks omaduseks laiskust?” hüüdis ta emotsionaalselt kätega vehkides. Thaler ei eitanudki, et ta on laisavõitu, aga kui sõbrad seda teistele tema erilise joonena välja tõid, siis tundus see siiski liiast. Kahneman vastas, et ei-ei, see oli mõeldud komplimendina.

Richard Thaleri akadeemilise karjääri algus kulges konarlikult. Mitmed teadusajakirjad lükkasid näiteks ühe tema esimestest teadusartiklitest tagasi. Lõpuks avaldas selle üks äsja ilmuma hakanud ajakiri. Kui ta asus tööle mainekas Chicago ülikoolis, polnud tunnustatud majandusteadlased temast just suuremas vaimustuses.

Thalerit huvitasid nimelt igapäevaelulised, kuid tol ajal majandusteaduse jaoks ebatavalised küsimused. Näiteks esitas ta inimestele oma väitekirja jaoks sellise küsimuse: „Kui oletada, et teil on hüpoteetiline surmasaamise tõenäosus 1 : 100 000, siis kui palju te oleksite nõus maksma, et seegi tõenäosus kõrvaldada, ja mis summa eest oleksite nõus seda aktsepteerima?“ Klassikalises majandusteaduses peaksid need summad olema võrdsed, kuid nagu Thaler koges, on vastused teisele küsimusele rahasse panduna suurusjärke suuremad kui vastused esimesele küsimusele. Kui ta neid tulemusi oma juhendajale näitas, sai ta soovituse ajaraiskamine lõpetada ja millegi asjalikumaga tegeleda.

Parem polnud ka küsimus, miks 50 euro eest äsja soetatud vein tavalise koduse õhtusöögi juurde tundub liialt kallis, ehkki kui sama vein on varem soodsamalt valmis ostetud, siis on täitsa okei see õhtusöögi kõrvale lahti korkida. Kainele majandusteadlasele ei tundu selline käitumine olevat kuigi põhjendatud.

Või miks tundub lumelabidate 25% hinnatõus pärast lumetormi 80%-le inimestest ebaaus, kuid lumelabidate hinnatõus kasvanud tootmiskulude tõttu on samas enamikule aktsepteeritav? Miks on inimesed palaval päeval rannas nõus oma lemmikõlle eest maksma tunduvalt rohkem siis, kui see on toodud kallist hotellist, kuigi odavas söögikohas on täpselt sama õlu?

Teame Richard Thalerit nüüd kui 2017. aasta majandusnobelisti. Tema töid on poliitika kujundamisel aluseks võtnud paljude riikide valitsused. Too korduvalt tagasilükatud artikkel on tänaseks üks enim viidatud tekste. Pärast Nobelite väljakuulutamist kirjutas kolumni alguses mainitud Roger Lowenstein Washington Postis, et kui nende preemiate saamise tingimusteks oleks igavavõitu teaduse tegemine lõbusaks, oleks Richard Thaler pidanud selle preemia juba ammu saama.

Thaler ise ütleb, et tema teaduskarjäär sai alguse tähelepanekutest, millel polnud mingit statistilist tõendusmaterjali. Ta lihtsalt kirjutas asjadest nii, nagu „need on”. Mis puutub laiskusesse, siis siin toob ta põhjuseks pigem selle, et ta ei suuda kuidagi keskenduda millelegi, mis teda ei huvita.

Selle n-ö laiskuse tulemuseks on praktikaga seotud näited, kuidas enamik inimesi langetab otsuseid viisil, mis on hetkel nende jaoks kõige lihtsam (näiteks esimene etteantud valik) ning meil on suur kalduvus tegutseda ikka vanaviisi. Kuidas see kõik juhtimise konteksti panna, on juba eraldi teema.

Lõpetuseks, kogu see jutt tugineb lihtsale Google’i otsingule Thaler laziness. Puhas laiskus, mis muud.