Nutikusest üksi ei piisa

Kui moodustatakse meeskonda ja palgatakse uusi inimesi, on loomulik, et kandidaatide seast püütakse välja sõeluda need kõige nutikamad ja muidu kõige paremad. Mõnikord tehakse konkursil selleks lausa uskumatuid pingutusi, korraldades neli-viis vooru ka mitte kõige keerukama ametikoha täitmiseks. Arvestades mõttelaadi, et iga organisatsioon, kes soovib edukas olla, vajab ainult parimaid, võib see isegi mõistetav olla. Parimate väljasorteerimise ja arendamise nimel on välja töötatud kõikvõimalikud kompetentsimudelid ja töötajate hindamissüsteemid.

Ent kas võib olla, et edu võtmeks polegi kõige nutikamad töötajad, vaid hoopis midagi muud? Harvardi ülikoolis evolutsiooni ja kultuuride arengut uuriv professor Joseph Henrich pakub selle mõistmiseks välja järgmise mõtteharjutuse.

Kujutame ette, et enne inimest elas Maal kaks suurt gruppi olendeid, keda võiks kutsuda geeniusteks ja liblikateks. Geeniused, nagu nimetuski ütleb, on tarkpead, kes tulevad iga 10 inimese eluea kohta välja mõne olulise leiutisega. Liblikad pole samas kaugeltki nii nutikad, neil võtab analoogse leiutiseni jõudmine aega 1000 inimelu. Teisisõnu, geeniused on liblikatest 100 korda targemad. Kuid samas ei ole nad eriti sotsiaalsed ja neil on ainult üks sõber, kellelt nad saavad õppida. Liblikad on palju sotsiaalsemad, neil leidub 10 sõpra, kellelt õppida.

Kummaski populatsioonis üritavad kõik välja tulla mõne leiutisega, nii ise nuputades kui ka sõpradelt õppimise abiga. Oletame, et õppimine on üsnagi raske. Kui sõbral on teadmine, siis õppija omandab selle poole ajaga. Kui mõlemas grupis on kõik oma individuaalsed pingutused ja sõpradelt õppimise läbi teinud, siis kumb kahest grupist on kokkuvõttes innovaatilisem, kas geeniused või liblikad?

Geeniuste seast jõuab leiutiseni veidi vähem kui üks viiest (18%). Pooled neist tulid selle peale ise, pooled sõpradelt saadud teadmiste abil. Samal ajal tuleb 99,9% liblikaid välja leiutisega, kuid ainult 0,1% neist tuli selle peale ise. Meenutame, et geeniused olid liblikatest 100 korda targemad ja liblikad olid geeniustest vaid 10 korda sotsiaalsemad.

Kuigi see näide on lihtsustatud, näeme, et sotsiaalsed oskused ja ideede jagamine võivad puhta tarkuse (IQ) küllaga kompenseerida. Iseasi, kas ja kuidas me neist oskusi oma organisatsioonides väärtustame ja ideede jagamist soodustame. Võib-olla haugume piltlikult öeldes täiesti vale puu all, pingutades nii palju „õigete” inimeste leidmise ja inimeste „õigeks” koolitamise nimel, jättes aga seejuures mugavalt suurema tähelepanuta selle, kuidas ideede jagamine ja levik igapäevaselt toimib? Polegi vist päris juhus, et nii mõneski organisatsioonis kardavad inimesed oma ideedega välja tulla, sest mõtlemist võetakse peamiselt juhtide pärusmaana!

Võib-olla pöörame personalivalikul liiga palju tähelepanu valedele asjadele? Äkki on kahest sõelale jäänud kandideerijast pikemas perspektiivis kasulikum valida see erialaselt veidi nõrgem, kuid suhtlemisvõimekam kandidaat? Ei, see pole kaugeltki nutikate inimeste mahategemine, aga nende kõrvale on vaja ka inimesi, kes oskavad nutikatest ideedest õppida ja kes need mööda organisatsiooni laiali kannavad. Edu jaoks ainult parimatest ei piisa.

Näite allikas: Joseph Henrich, The Secret of Our Success: How Culture Is Driving Human Evolution, Domesticating Our Species, and Making Us Smarter. Princeton University Press 2016