Õpi (kiirelt) või sure!

Käisin hiljuti Tallinna innovatsioonipäeval, kus esines Rootsi futuroloog ja digitark Gustaf Josefsson. Tema põhisõnum on see, et me pole mitte kunagi teadnud tuleviku kohta nii vähe, nagu me teame praegu. Meie igapäevaseks vestlusteemaks on üha tihedamini see, et kõik on nii kiire. Onud ja tädid vangutavad pead ja tõdevad, et ei jõua kuidagimoodi sammu pidada. Või noh, mis onud ja tädid, ma isegi tunnen seda!

Mida Gustaf aga rõhutas, on see, et selles ei olegi midagi uut ega ka uskumatut. Nii on tegelikult alati olnud. Ta nimetas selle fenomeni ketšupi efektiks: raputad ja raputad, aga mitte midagi ei tule pudelist välja, ja siis äkitselt plärts! Ehk siis asjad kipuvadki juhtuma lõpuosas. Mõtle näiteks universumi või oma senise elu peale: esimene osa oli pikk ja veniv ning enamik asju leiab ju aset viimases osas ehk praegu (võrreldes lapse- või nooruspõlvega).

Gustaf selgitas, et vanad surevad selleks, et noored saaksid otsa üle võtta. See on tavaline generatsioonide vahetus. Need polnud mitte farmerid, kes töösturite töö ära võtsid, vaid nende lapsed. Aga siis juhtus (umbes 1970. aastatel) midagi erakordset ning mõisteti, et enam pole nii palju aega, et uue põlvkonna pealekasvu oodata, ning alguse sai elukestva õppimise buum. Tööandjad leidsid end ootamatult vastutavana selle eest, et töötajad end pidevalt hariksid. Tekkis üha kiirenev vajadus infot vahetada. Ja selleks, et veel rohkem õppida ja areneda, ehitame aina süsteeme juurde. Kusjuures see aeg, mis jääb eelmise ja uue koolituse vahele, muudkui väheneb.  Mis omakorda tähendab, et ettevõtetel on pidevalt vajadus oma tegevused ümber organiseerida ja seda juba iga kuue kuu tagant! Hoolimata järjepidevast õppimise protsessist ja koolituste vahet jooksmist tundub ikkagi, nagu oleksime kogu aeg sammu võrra maas. Nii et me ei ole mitte kunagi teadnud tuleviku kohta nii vähe, nagu teame praegu.

Selsamal teemal kirjutab maikuises Directoris ka PARE juhatuse liige Merje Laasi.

Aga see selleks. Meie põhilugu on seekord Ants Uustalust, Ööbiku gastronoomiatalu peremehest. Ants on läbi teinud meeletu kadalipu, et jõuda sinna, kus ta praegu on. Ja ega ta loorberitele puhkama jäänud pole. Ants seisab hea selle eest, et Eesti toidu- ja restoranikultuur ikka jõudsalt ja vastutustundlikult areneks. Suvi on tulekul, nii et ongi hea üks väike retk loodusesse ette võtta ja lasta ennast pärast Antsul ja tema tiimil Ööbikus hellitada.

Kes aga Eestimaa peal paar tiiru juba teinud ja Nuustakul ära käinud, võib ju väljapoole vaadata. Siberi päritolu Eestis elav fotograaf Alex Permyakov räägib oma imelisest retkest Peruus. Stress peaks kõigi eelduste kohaselt kaduma kui tina tuhka!

Eelmisel Tallinna ettevõtluspäeval tutvustas oma ägedaid tegemisi nii mõnigi uus ettevõtja. Toome sealse ägedaima valiku nüüd ka teieni. Kevadel käis külas rahvusvaheliselt tunnustatud kultuuriguru Fons Trompenaars. Väga muhe kuju! Rääkisime kultuuridevahelise suhtluse olulisusest; millal nalja teha ja millal mitte, ning Fons tutvustas ka mõnda värvikat fopaad, millega ta aastate jooksul on kokku puutunud.

Räägime veel kiitmisest, tiimi lukust lahti muukimisest, emotsionaalsest intelligentsusest ning olukorrast Eesti riigis politsei- ja piirivalveameti peadirektori Elmar Vaheri silmade kaudu.

Ilusat jätkuvat kevadet!

Kerttu Kongas,

Directori peatoimetaja