Sõbrad valmistasid Ukraina võitlejatele lahinguväljale sobivad „imeahjud“

Partii ebaharilikke, kompaktseid ja produktiivseid ahjusid, mida saab kasutada lahinguvälja kõrval, jõudis Harkivis võitlejateni. Odessast pärit sõpruskond hakkas neid valmistada kohe sõja alguses, vahendab Національна гвардія України FB lehekülg.

Sõda sunnib inimesi muutma oma vaateid, elu- ja töökohta ning ametialaseid püüdlusi. Odessalased Sergii Vukolov, Sergii ja Maksim Jahnivõ, Igor Minajev ning Igor Paršin tegelesid kuni 24. veebruarini oma meelistegevustega. Näiteks Vukolov, kes on lõpetanud Odessas Mitrofan Grekovi nimelise kunstikooli, on skulptor. Ülejäänutel olid samuti „rahulikud“ ametid – kes õmbles rõivaid, kes parandas kodutehnikat.

Sõja alguses mõtlesid sõbrad, et nii ei saa jätkata. Nad hakkasid otsima võimalusi kasutada oma kogemusi, oskusi ja teadmisi ära tsiviilelanike ja armee hüvanguks. Nad tunnistasid, et liikusid lihtlabasest kontrollpostide jaoks mõeldud liivakottide täitmisest edasi mõnede hinnangul tühise asja arendamise ja tootmiseni, kuid armee hindas meeste ideed kohe. Nii sündiski plaan toota sõjaväele ahjusid, mille saab püsti panna kasvõi põlluservale.

Meeste sõnul oli Vukolov see, kel turgatas ahjude idee pähe, kui nägi, kuidas valmistasid süüa tsiviilkaitse esindajad Odessas. Nii sai Vukolovi ateljeest korraga nii konstrueerimisbüroo, tootmistsehh kui ka katsepolügoon.
„Esialgsed rahalised vahendid olid meil isiklikud, seejärel aitasid sõbrad ja paljud teised inimesed sotsiaalmeedia kaudu kogutud summadega. Alguses tegime mitu varianti, et jõuda maksimaalselt otstarbeka lahenduseni. Esimesed partiid saadeti rahvuskaardi võitlejatele ja tsiviilkaitse meestele Odessa ja Mõkolajivi oblastitesse,“ meenutab Vukolov.

Armeelt saadud tagasiside oli positiivne. Ahjud ei vajanud suures koguses küttepuid, toidu valmistamiseks piisab üksnes pilbastest. Põleti konstruktsioon võimaldab asetada sinna kas poti, panni, veekannu – leeki on lihtne reguleerida kahe kütusekambriga. Toit ei kõrbe ära ja valmib kiiresti.

Maksimi sõnul testisid nad ise kõiki variante – valmistasid endale süüa ja vaatasid, kas leiutist on mugav kasutada või mitte. „Viisime 67 ahjust koosnenud partii Butšasse, Irpinisse ja Hostomelisse ja teistesse Kiievi oblasti linnadesse, mis kannatasid Vene agressiooni all ning mõistsime veelgi enam, kui oluline see kõik on. Viimases partiis, mis läks Harkivisse, oli 165 ahju, kusjuures enamus neist oli n-ö ära jagatud enne partii saabumist,“ rääkis Vukolov.

Eelregistreeritud ahjudest läks 20 rahvuskaardi võitlejatele, kes kaitsevad Harkivit. Edasi arutati juba veel 50 ahju saatmist rindemeestele.

Rahvuskaardi kolmanda operatiivbrigaadi liikmed said esimesed ahjud kätte, koka sõnul on nüüd võimalik valmistada oluliselt mitmekesisemat sööki kui varem. „Esiteks saab korraga valmistada esimese ja teise käigu toite. Teiseks on oluline küttepuude kokkuhoid. Kolmandaks ja see on võib-olla kõige tähtsam – saan nüüd kaaslastele hõrgutistega heameelt teha – pannkookidest kuni plovini,“ räägib kokk Leshiy.