Sukhvinder Singh Chopra: kõige targemad noored riiki juhtima!

This story isn't available in ru yet

Showing the original in inglise. A translation is on the way.

14 января 2014 г. · 13 мин· Обновлено 1 июня 2026 г.

Sukhvinder Singh Chopra: kõige targemad noored riiki juhtima!

Veel samal teemal:

Автор

Tema nimi on Sukhvinder Singh Chopra. Just tema on õige mees võrdlema Eestit ja jõukat Singapuri. Esiteks Choprale meeldib Eesti, aasta lõpus käis ta siin juba teist korda. Teiseks teab ta Singapuri mitme külje pealt: ta teenis ligi kolm aastakümmet Singapuri mereväes, kus juhtis üksust, mille aastaeelarve ületas Eesti militaarkulutused mitmekordselt. Pärast erruminekut on […]

Tema nimi on Sukhvinder Singh Chopra. Just tema on õige mees võrdlema Eestit ja jõukat Singapuri. Esiteks Choprale meeldib Eesti, aasta lõpus käis ta siin juba teist korda. Teiseks teab ta Singapuri mitme külje pealt: ta teenis ligi kolm aastakümmet Singapuri mereväes, kus juhtis üksust, mille aastaeelarve ületas Eesti militaarkulutused mitmekordselt. Pärast erruminekut on ta olnud juhtivatel ametikohtadel Singapuri Rahvusülikoolis ning investeerinud Singapuri riigi raha. Singapuri külalisega vestles Mikk Tamme.

Singapur on Eestiga võrreldes pisiriik – see on väiksem kui Hiiumaa. Neil pole ainsatki maavara ja neil polnud isegi oma joogivett, kui nad 1965. aastal iseseisvusid. Ja vaatamata sellele on Singapurist saanud poole sajandiga maailma üks rikkamaid riike. Ent see pole juhtunud iseenesest – Singapuri riiki on väga teadlikult juhitud kõik need viis aastakümmet. Mida selles riigis siis tehtud on? Ehk on meilgi siit üht-teist üle võtta? Ja äkki ei olegi Eesti viie rikka riigi seas (no olgu – kümne) nii absurdne eesmärk?!

Singapuri tuuakse tihtilugu Eestile eeskujuks. Mille poolest Singapur ja Eesti sarnased on ja mille poolest erinevad?

Esiteks olid Singapur ja Eesti oma iseseisvuse saavutamise ajal elanike arvu poolest sama suured. Kuid erinevalt Eestist olime me riik, kes ei soovinud iseseisvust. Me oleme tõenäoliselt üks väheseid, kui mitte ainus riik maailmas, mille peaminister Lee Kwan Yew nuttis teleriekraanil, kui Singapur sai iseseisvaks.

Olime iseseisvumise ajal 1965. aastal väga nõrgas olukorras – meil polnud isegi oma joogivett, rääkimata muudest loodusvaradest. Seetõttu tekkis aga arusaamine, et peame otsustavalt ja kiirelt tegutsema. See arusaam ühendas rahvast ja juhte ning viis ka eesmärkide seadmiseni. Need ei olnud seotud igapäevaste ülesannetega, vaid just ambitsioonikad eesmärgid kaugemaks tulevikuks.

Vajadus otsustava tegutsemise järele ning ambitsioonikate eesmärkide kombinatsioon on üks paremaid keskkondi selleks, et inimeste vahel tekiks koostöö. Muidugi eeldusel, et juht on õiglane, aus ning hea suhtlemisvõimega – õnneks meil oli nii.

Peaminister pani esimesest päevast paika järgmised põhimõtted:

Riiki juhitakse võimekuse alusel. See tähendab, et riiki juhivad kõige sobilikumad inimesed. Ei mingit onupojapoliitikat, võimu- või kokkumänge.
Kõigile võrdsed võimalused. See, kuidas keegi neid võimalusi kasutab, sõltub inimesest endast.
Riiki ei tohi ehitada sotsiaaltoetuste saamise mentaliteedi alusel. Singapuril polnudki mingeid sotsiaaltagatisi võimalik tol ajal pakkuda.
Töökeeleks saab inglise keel. See on rahvusvaheline ja neutraalne keel.

Meil oli 75% hiinlasi ning ning vähemusrahvustena Malaisia, Tamili ja muu päritoluga elanikke. Kuna Singapur oli väga väike nii rahvaarvult kui pindalalt, siis oli olukord üksjagu keeruline: vaesus, kuritegevus, narkootikumid, nõrk haridussüsteem, peaaegu puuduv meditsiinisüsteem, vähe eluasemeid. Pea kõigis avalikes teenustes oli tase alla keskmise. Meie olukord oli nii vilets, et olime 1960. aastatel viletsamas seisus kui Ghana, nagu mitmel korral on välja toodud.

Meie tugevuseks oli aga hea geograafiline asukoht, millest saigi meie peamine sissetulekuallikas.

Meil oli lähtekohaks iseseisvus ja head juhid ning me pidime paika panema mõned põhimõtted:

Singapur on liiga väike, et ise hakkama saada – seega tuleb meil maailm Singapuri tuua. Kuidas seda teha? Otsustasime luua kõigile singapurlastele töökohad nii kiiresti kui võimalik ning harida inimesi sellisel tasemel, et kogu maailm neid hindaks.
Mida rahvusvahelised suurettevõtted tahavad? Nad otsivad uusi turge ning Aasia oli kasutamata võimalus. Rahvusvahelised ettevõtted eelistasid Singapuri, sest meil olid tugeva haridusega inimesed, korruptsioonivaba valitsus, toimivad ja usaldusväärsed protsessid; töökeel, millest kõik aru saavad; seadusekuulekas ühiskond. Ja meil polnud probleeme etniliste gruppide vahel. Selle põhjalt hakkasimegi rahvusvahelisi suurettevõtteid Singapuri kutsuma, andes neile maksueelistusi ning kaasates maailma parimate konsultantide nõuandeid selle kohta, mida just Singapur saab teha, et soodustada suurettevõtete kolimist siia.
Me teadsime, mis on rahvuslikkus ja idealism, aga me otsustasime, et see viis, kuidas me saame areneda, on pragmaatiliste otsuste tegemine. Inimesed uskusid, et valitsus teeb otsuseid rahva huvidest lähtuvalt, ning see lõi usalduse.
Me otsustasime, et meie riigi valitsejad peavad olema kõige võimekamad inimesed. Seadsime haridussüsteemi nii, et leiaksime need inimesed üles ja kasvataksime-arendaksime neid nõnda, et nad oleksid valmis riiki juhtima. Sest Singapuri ainuke resurss on meie inimesed.

Enamik riike, kes püüavad raskest olukorrast kuidagi välja saada, jõuavad korruptsioonini. Singapur sai aga korruptsioonist vabaks ning üheks rikkaimaks riigiks maailmas? Mis selle riigi unikaalseks teeb?

Alustame sellest, et seda ei saavutatud palkade abil. Palgad tõusid Singapuris alles 1980.–1990. aastatel. Sel ajal olid Singapuri riigitöötajate palgad sama madalad nagu mujal. Lee Kwan Yew suutis lihtsalt panna kõik eesmärgi täitmise nimel tegutsema ning veenda kõiki, et nende panus on tähtis. Ta sõnastas ka selgelt, milline näeb välja meie ja meie laste elu, kui Singapuri inimesed ei suuda koostööd teha.

Ta oli suurepärane kõnemees ning suutis ära kasutada näiteks sellise probleemi nagu suur tööpuudus, et rahvast ühendada asjade lahendamisel. Ta oskas väga selgelt kommunikeerida probleeme ja võimalikke negatiivseid tulevikustsenaariume, aga samas andis ta inimestele lootust, et pikaajalisi ambitsioonikaid eesmärke on võimalik saavutada.

Lee Kwan Yew ei kasutanud tollast ebakindlust ära oma isikliku kasu nimel. Ta ei hakanud oma taskuid täitma, vaid juhtis eeskuju kaudu. Samal ajal kehtestati väga ranged karistused kõigile, kes arvasid, et nad on seadustest kõrgemad.

Kuidas saavutati olukord, et kõige võimekamad noored otsustasid riigiteenistuse kasuks? Eriti algul, kui riigisektoril polnud ei head mainet ega palgaraha?

Küsimus on selles, kes loob nn kullastandardi. Enamikus riikides on nii, et kvaliteedi, teeninduse ja edu standardid loovad äriettevõtted ning riigisektor üritab siis seda kopeerides sama hea olla. See põhineb arusaamal, et turg on efektiivne.

Singapuris on alati vastupidine lähenemine olnud. Riigisektori asutused on olnud parimaks eeskujuks ning äriettevõtted on need, kes on neid kopeerinud. Näiteks kui
Singapuri riigiasutustes on suudetud järjekordi kaks korda vähendada, siis leiavad eraettevõtted, et ka nemad peaks sama tegema.

Miks Singapuris ei takerdunud asjad vabanduste taha, et pole raha ja inimesi? See oleks ju palju mugavam kui muudkui efektiivsuse nimel pingutada?

Me küsisime endalt väga raskeid küsimusi. Meil oli ka hea kontrollisüsteem, mille abil vaadati tõesti kõik protsessid üle ja tehti kindlaks, kas need toimisid ikka kõige efektiivsemal viisil. Riigijuhid otsustasid, et liiga palju otsustustasandeid ei tohi olla ning selle asemel, et suhelda ainult oma siseringiga, kutsuti laua äärde laiem hulk inimesi, et kuulda otse neilt probleemidest ja võimalikest lahendustest.

Võib öelda, et madalama taseme ametnikel polnud eriti võimu ise otsuseid teha, aga nende probleemid jõudsid vähese bürokraatiaga tippjuhtideni ning koostöös leiti parimad lahendused.

Otsuseid tehti ja viidi ellu väga kiiresti. Seda võimaldas omal ajal suhteliselt väike elanike arv ning probleemide suhteline lihtsus riigi algusaegadel. Praegu on lahendust vajavad küsimused muutunud palju keerulisemaks ning vajavad seetõttu ka põhjalikumat analüüsi. Varem oli juhtidel võimalus ja julgus otsustada väga kiiresti oma hinnangu põhjal. Nad said aru inimeste psühholoogiast, uurisid probleeme ise, elasid inimeste keskel ning tundsid seega ka teemasid, mis tavainimestele muret valmistasid. Seega tegid nad seda, mis vaja, muretsemata liialt sellepärast, mida teised mõtlevad.

Singapuris on üheparteisüsteem. Kas siin ei teki probleemi, et paljud inimesed leiavad, justkui neist sõidetakse üle?

Olgugi et Singapuris on maailmatasemel teenused, on valitsuse tulemused iga kord valimistel halvenenud. Minu isiklikult arvan, et see ei tulene halbadest valikutest poliitikas või valitsuse liigsest jõulisusest. Minu meelest ei ole valitsus suutnud inimestele korralikult seletada tehtud valikute tagamaid. Praegusel ajal lahendatavad probleemid on väga keerulised ning seega on ka põhjendused ühe või teise otsuse tegemisel keerulised.

Ma arvan, et me peaksime kulutama rohkem aega ja resursse, et selgelt kommunikeerida valitsuse otsuseid. Öelda selgelt, miks me valisime paljudest võimalikest viisidest just selle ning kuidas seda saab tulevikus parandada, kui tingimused muutuvad.

Võib-olla peame nüüd aeglustama natuke otsuste tegemise protsessi ning küsima rohkem tagasisidet.

Aastal 2014 on palju keerulisem Singapuri juhtida kui varem. Inimeste ootused on tunduvalt kõrgemad. Jah, me vajame kõrgeid eesmärke. Valitsus peab need saavutama ning selgitama, kuidas nad seda teevad. Ja kui nad ei saa inimeste kõrgeid ootusi täita, siis tuleks selgitada, miks see ei ole võimalik. Dialoogi, mille käigus keerulisi poliitilisi otsuseid seletatakse, on vaja tugevdada nii, et iga keskmine inimene saaks aru. Kui me suudame seda teha hästi, siis ma usun, et Singapuri edulugu jätkub.

Singapuri valitsuskuludest läheb suurim osa haridusele – umbes 20%. Mis on olnud Singapuri haridussüsteem tugevuse võtmeks?

Olukorras, kus meie ressursid on piiratud, on tähtis aru saada, milline on iga lapse potentsiaal. Tuleb hinnata, mida Singapuri haridussüsteemis tehakse eri vanuses. Eksameid ei vaadata Singapuris kui hindamist, vaid kui osa inimese arenguteest.

Selleks et kedagi arendada, on vaja teada, mis on tema eeldused ja kui kaugele ta saab areneda. Kui võtta eelduseks, et kõik on võrdsed ning seda kuni 18. eluaastani ehk läbi terve koolisüsteemi, siis see pole realistlik. Küsimus on selles, millal hakata tuvastama, et kõik pole võrdsete akadeemiliste võimetega. See on väga tundlik, keeruline ja samas vajalik teema, nii et hindamissüsteeme kohandatakse jätkuvalt.

Vastavalt tulemustele suunatakse lapsed eri taseme õppesse. See ei tähenda, et nad jäävad kogu kooli ajaks sellele tasemele. Mõned noored näitavad oma potentsiaali hiljem ning seetõttu peab süsteem olema küllalt paindlik, et neid julgustada ning et nad saaksid ka hiljem liikuda nõudlikumale tasemele. Harvadel juhtudel, kui mõni õpilane ei saa nõudlikumal tasemel hakkama, peab süsteem olema valmis teda aitama. Kui tegemist on pere- või sotsiaalse probleemiga, mis õpilast tagasi hoiab, siis sellega tuleb tegeleda. Kui aga õpilasel ei ole väliseid probleeme, aga ta ei saa ikkagi nõudlikumal tasemel hakkama, siis ei ole tema suhtes õiglane väga nõudlikku õppetaset rakendada, sest formaalne haridus ei ole ilmselt tema tugevaim külg. Nii tema enesehinnangu kui ka võimete arendamise seisukohalt on mõistlikum, kui ta ei käi akadeemiliselt nii nõudlikus klassis.

Lõpptulemus on see, et me tuvastame inimesed, kes ühe või teise töö peale sobivad. Loomulikult tahame me kõige parema, mida Singapuril on pakkuda, riigi juhtimisse kaasata. Mida varem lapsi selles suunas kasvatama hakata, seda parem riigile.

Singapuri rahvas on mõistnud, et parimad lähevad tööle riigiteenistusse ning ärisektor peab ise meelitama talente Singapuri, sest kohalike inimeste näol ei ole tööturul küllalt inimesi.

Kuna meil ei ole loodusvarasid, siis on töökohtade loomine riigi jaoks oluline. Selleks, et uusi töökohti loodaks, peab süsteem olema küllalt avatud, et maailma parimad tahaksid Singapuri tulla. Me ei saa aga oma väravaid ka nii palju avada, et välismaalasi tuleks liiga palju Singapuri ning kohalike töötus kasvaks.

See on väga tundlik küsimus, et mõista meie kasvutrajektoori ning hoida tasakaalu. Kui palju inimesi me peame Singapuri kutsuma? Kui palju neist peaks olema pikaajalise ja kui palju lühiajalise tööloaga. Ning milliste valdkondade noori peab meie haridussüsteem kasvatama? Selle planeerimine on nii kunst kui teadus, sest kui majandus ei arene, siis välistööjõud peab riigist lahkuma. Me ei taha, et see juhtuks.

Singapuri arengu põhilisi tugevusi on olnud immigratsiooni juhtimine. Kui me ei juhiks seda hästi ja me poleks nii avatud, siis singapurlased ei naudiks seda elukvaliteeti, mis neil praegu on. Singapurlased on olnud mõistlikud, tervitades elanikke kõikjalt maailmast. See ei juhtunud üleöö, aga oli siiski võimalik, sest kõik singapurlased on ka ise immigrandid. Meil ei ole oma, singapuri keelt, nagu teil Eestis on emakeel. Meil ei ole unikaalset kultuuri mitmesaja-aastase ajalooga. Seega oli meil õnne, kuna meil oli lihtsam oma immigratsioonisüsteemi avatust suurendada. Ma võin öelda, et üks Singapuri edu aluseid on olnud ka õnn. Meil on olnud õnne!

Eesti inimesed lähevad mujale tööle ning kardetakse, et nad ei tule tagasi ning meil pole varsti enam, kellega tööd teha. Mis sa selle kohta ütled?

Ma ei ole kunagi Eestis elanud, mu kogemus piirdub ainult Eesti sõpradega rääkimise ja paari külastusega. Kuid ma arvan, et kui vaadelda Eestis inimeste lahkumise, töötajate palkade, eestlaste sotsiaalse heaolu ja elukalliduse küsimusi, siis iga asi, mis laseb elukallidusel tõusta rohkem, kui palgad lubavad, on kõige tähtsam ja pakilisem teema, millega valitsus peaks tegelema.

Eestis on surve palkade tõstmisele. Miks? Kui vastus on, et me kaotame oma võimekamaid inimesi ning kõik lähevad Soome, siis see on mõistetav. Aga kas saab palku tõsta tasemele, kus need ei vasta produktiivsusele? Näiteks seada eesmärgiks, et arst peab Eestis teenima 2/3 Soome arsti palgast ning seda kunstlikult järgida pole tark, sest lõpuks jõuab kätte olukord, kus sa oled ebaproduktiivne.

Teiseks, kuna paljud eestlased töötavad välismaal, voolab teile palju n-ö kerget raha. Inimesed ostavad kinnisvara ja muud vara hindadega, mis on suurem kui ostetava väärtus. See tähendab, et kui ühel momendil leitakse, et palgad on liiga kõrged ning neid tuleb vähendada, siis on teil struktuuriprobleem, kuidas käituda elukallidusega, mida on palju raskem juhtida, kui see on juba kõrgeks tõusnud. Ma kahtleks alati eeldustes.

Ma oleksin väga ettevaatlik palkade suurendamise osas, kui teha seda ainult sel põhjusel, et takistada inimeste lahkumist. Te võite jõuda arusaamale, et palkade tõstmine, mis viib ootamatu elukalliduse tõusuni, ei ole parim lahendus.

Millised on Singapuri suurimad probleemid ja kas Eesti saaks nende lahendamisest midagi õppida?

Singapuri kontekst on hoopis teine kui Eesti oma – väga võimalik, et meie lahendused ei sobi üldse teile. Meie suurim probleem on sissetulekute suur erinevus. Meil on kasvav keskklass, kelle sissetulek ei ole proportsioonis kõige rohkem teenivate inimestega. See loob vastumeelsust riigikorralduse suhtes, mis on võimaldanud sellisel olukorral tekkida.

Me leiame, et peame olema ettevaatlikud ja mitte liiga avatud, et vabalt liikuv välismaa raha ei viiks meie varade hindu liiga kõrgeks. See on valdkond, kus proovime läbi raskuste praegu olukorda parandada. Näiteks varem ei pidanud välismaalased kinnisvara ostmisel peaaegu mingeid makse maksma. Kuna nad on tihti palju rikkamad kui singapurlased, siis nad on nõus maksma kõrgemat hinda kui kohalikud, kes tahaksid ka endale elukohta osta. Sel viisid viivad nad kinnisvarahinnad üles. Oleme nüüdseks sisse seadnud maksud, mis peaksid välismaalasi pidurdama.

See on näide, kus me üritame asju paremaks teha. Kui aga vaadata Eestit, siis teil pole seda probleemi. Teil on tohutul hulgal maad. Ma küsiks aga: kuidas te olete struktureerinud maa omandust ja kasutust? Kuidas te maksimeerite metsa väärtust? Kuidas te kasutate seda töökohtade loomiseks ja ekspordiks? See on suur valdkond, mis on teie eelis ja mida Singapuril üldse pole. Mulle on jäänud mulje, et Eestis ei arutleta sel teemal eriti.

Mis muljeid sulle Eestist on jäänud pärast siinseid paljusid kõrgel tasemel kohtumisi?

On märkimisväärne, kui palju ajalugu mõjutab Eesti tulevikuotsuseid. Ei ole lihtne viia ellu pragmaatilisi poliitilisi otsuseid, kui ajalugu ning inimeste suhtumine loob takistusi.

Ma arvan, et Eestil on palju lootust. Teil on rohkelt ressursse. Teil on võimalik suhteliselt lihtsalt luua olukord, kus iive ei kahane enam. See peaks olema üks kõige tähtsamaid riigi eesmärke. Singapuris oleme proovinud seda teha rahaliste stiimulitega, mis ei ole töötanud. Rahalised stiimulid ei olegi ju ainuke meetod. Tuleb rakendada rohkem meetodeid, tugiteenuseid arendades, kultuuri ja emotsionaalse toe jms kaudu. Teisest küljest, kui sündimus kasvab, aga uus põlvkond läheb Eestist minema, sest EL toetab mobiilsust, siis olete investeerinud palju ressursse, kuid inimesed siiski lahkuvad, kuna elukvaliteet pole sama hea kui naaberriikides. Minu soovitus oleks keskenduda elukvaliteedile palgataseme asemel. Eestis tundub olevat see suur probleem, et inimesed lahkuvad suurema palga nimel. Minu küsimus on, miks see on nii suur probleem? Te peaksite tegelema elukvaliteediga, sest kui see on Eestis sama hea või parem kui mujal ning kui inimesele on tõesti tähtis nende keel ja kultuur, siis ta pöördub tagasi. Kodu on kodu.

Mulle tundub, et eestlased räägivad enda kohta tihti, et nad on vaiksed, introvertsed, kriitilised, külmad ning enese suhtes karmid. Mõnes mõttes te olete enese suhtes karmid, aga kui võrrelda kogu muu maailmaga, siis paljudel kordadel, kui teile nii tundub, on tegemist tegelikult normaalse olukorraga. Enamik inimesi maailmas käituks samamoodi.

Näiteks te ütlete, et olete kinnised ja ei suuda üksteisega koostööd teha, sest selline on teie kultuur. Ma ei arva, et see on teie unikaalne kultuur – paljudes linnades on sama probleem. Selline kriitiline retoorika ei aita teid kuskile edasi.

Palju parem on leida positiivseid noote. Selle asemel et öelda: sellised me olemegi, saab ju öelda: me saame aru, et meil on selline probleem, aga kuidas me saame seda muuta?2

Метки

#juhtimine #Sukhvinder Singh Chopra #Singapur #Mikk Tamme