Theseuse laev

Pole olemas organisatsiooni, mis jääks aja kulgedes täiesti samasuguseks. Keskkond muutub, inimesed ja juhid vahetuvad, muutuda võivad organisatsiooni struktuur, protsessid, tehnoloogiad, tooted-teenused ja mis kõik veel. Aga kas me saame öelda, et üks või teine organisatsioon, kus on vahetunud kõik inimesed ja kasutusele võetud uuem tehnoloogia, ongi nüüd täiesti teistsugune?

Sellistele küsimustele otsiti vastust juba antiikajal. Ligi 2000 aastat tagasi pani Vana-Kreeka filosoof Plutarchos kirja loo Theseuse laevast. Theseus oli mäletatavasti Kreeka mütoloogias Ateena kuninga Aigeuse poeg, kelle tuntuim vägitegu oli koletis Minotauruse tapmine Kreeta saarel asuvas labürindis. Ateenlased olid oma kangelasele nii tänulikud, et otsustasid laeva, millel Theseus Kreetalt Ateenasse naasis, hoolikalt säilitada ja see saadeti iga aasta koos saatkonnaga Delosesse.

Kuna Theseuse laev oli puust, vajas see aeg-ajalt parandamist. Aja jooksul vahetati laeva plangud ja muud osad uuemate vastu välja, kuni jõuti olukorrani, kus Theseuse laeval polnud säilinud enam ühtegi originaalosa kunagisest laevast. Paratamatult tekkis filosoofiline vaidlus, kas tegemist on sama laevaga või juba hoopis uuega. Theseuse laev on paradoks, mille saab sõnastada järgmiselt: „Kui kõik algse objekti koostisosad on asendatud, siis kas objekt jääb samaks objektiks?“

Sajandeid hiljem lisas filosoof Thomas Hobbes Theseuse laeva paradoksile veel ühe kihi. Hobbes juurdles, et kui Theseuse laeva välja vahetatud planke ja muid osi säilitati Pireuse sadamas ja nendest ehitati hiljem uus laev, siis missugune laev on nüüd see tõeline Theseuse laev.

Samasuguseid küsimusi saab esitada ka organisatsioonide kohta. Kui esialgses organisatsioonis on kõik inimesed vahetunud, kas tegemist on veel sama organisatsiooniga? Või kui korraga lahkuvad ettevõttest kõik selle asutajad, et hakata tegutsema täpselt samal tegevusalal teise ettevõtte alt, siis kumb ettevõtetest on rohkem n-ö originaal?

Theseuse laeva mõtteeksperiment viitab ühele olulisele tegurile, millest me organisatsioonide puhul väga tihti ei mõtle – see on organisatsiooni identiteet, mis kaldub ajast aega olema suhteliselt püsiv. Isegi kui inimesed vahetuvad ja praktika muutub, püsib peaaegu alati midagi, mis säilitab ühe või teise organisatsiooni olemuse ja mida on isegi kõige ambitsioonikamatel juhtidel väga keeruline muuta.

Rooma Colosseum on ehitatud ligi 2000 aastat tagasi. See on üle elanud maavärinaid, toiminud kivimurruna ja mõned amfiteatri seinad on sisse langenud, kuid ei roomlastel ega turistidel tule pähe küsida, kas see ikka on seesama Colosseum. Tuhanded tonnid sajandite jooksul kaduma läinud kive pole takistanud Colosseumi äratuntaval identiteedil ulatumast tänasesse päeva.

Iga organisatsioon muutub ja võib aja jooksul juhtimise abil kas paremaks või halvemaks muutuda. Kuid midagi kestab läbi aja ja muutuste ka siis, kui sellel n-ö laeval on kõik plangud ammu välja vahetatud.