Tselluloositehas Emajõe äärde! Kas olla poolt või vastu?

Juba terve aasta propageerivad kogenud puidutöösturid eesotsas Aadu Polli ja Margus Kohavaga puidurafineerimistehase rajamist Emajõe äärde. Tehase eesmärk on tselluloosi, saematerjali ja rohelise elektri tootmine. Üldjoontes on idee julge ja jumekas, aga vanamoodne, kirjutab Paavo Kangur.

Tegemist oleks ühe miljardi euro suuruse investeeringuga puidutöötlemisse ja elektritootmisse, mis oleks suurim Eesti erasektori tehtav panus meie majandusse. Planeeritav tehas hakkaks toorainena kasutama kuuse, männi ja kase paberipuitu, mida praegu viiakse Eestist välja lisandväärtust andmata. Samuti oleks tooraineks saetööstustest pärinev puiduhake. Tehase aastane puidutoorme vajadus saaks olema ligikaudu 3,3 miljonit kuupmeetrit, mis moodustaks veidi alla poole Skandinaavia-suunalisest puiduekspordist Eestist Valgeveneni.

Projekti tulemusel tekiks Eestisse vähemalt 200 miljoni eurose käibega megatehas, mida saaks võrrelda selliste puidutööstusettevõtetega nagu Stora Enso Eesti (käive 187,3 miljonit eurot 2016. aastal) ja Graanul Invest (käive 285,5 miljonit eurot 2016. aastal). Loodava ettevõtte käive oleks samas suurusjärgus Nordeconi, ABB Eesti, Tartu Ülikooli kliinikumi, Alexela, Baltic Agro ja Toyota Balticuga.

Tehase plaanitav käive ületaks ligi kolmekordselt Estonian Celli (käive 73,8 miljonit eurot 2016. aastal). Aadu Polli ennustusel ulatuks uue tehase ekspordivõimekus ligi 350 miljoni euroni.

„Nüüdisaegne kõrgtehnoloogiline puidurafineerimistehas on keskkonnasõbralik ja ühiskonda rikastav. Plaanitav tehas tõstaks Eesti sisemajanduse kogutoodangut 1,4 protsenti, võrreldes 2015. aasta tasemega. Praegu on ühe puidusektori töötaja loodud keskmine lisandväärtus 27 500 eurot. Plaanitavas tehases loodav lisandväärtus ületaks miljon eurot töötaja kohta. Nii oleks kahesaja inimese värbamine tehasesse samaväärne sellega, nagu asuks Eesti töötlevas tööstuses tööle 8000 uut keskmist lisandväärtust loovat töötajat. Tehase käitamise faasis teeniks riik otsese kasuna 11–12 miljonit eurot maksutulu aastas,“ kiidavad Aadu Polli ja Margus Kohava Postimehes (13. detsember 2017). Ühesõnaga – jutt on Eesti oludes tõelisest megatehasest, mille puiduvarumisplaan ulatub Leedu ja Valgeveneni ning tootmisprotsess eeldab, et tehas paikneb Emajõe, Pärnu jõe või Narva jõe ääres.

Vesi ja raudtee

Tehase asukoht eeldab vett, raudteed ja piisavat kaugust sadamatest. „Kui tehas paikneks sadamas, oleks neil raske ja keeruline konkureerida Skandinaavia puidu kokkuostjatega,“ teab projekti kõneisik Polli. Kui tehase asukoht oleks õige, saaks ka puiduomanikule rohkem maksta.

Kogu nipp ongi vähendada paberipuidu teekonna pikkust ja tõsta see raudteevagunisse ning viia otse tehasesse, lõpetades ära maanteede koormamise palgiveoautodega. See tähendab väiksemat reostust mitte üksnes maanteede, vaid ka mere jaoks. Lüheneks autotranspordi vajadus ja ära kukuks paberipuupalgi ülemerevedu. Viis paberipuulaeva võiks asendada ühe tselluloosilaevaga.

„Esmalt, puidurafineerimistehas, nagu ka mitmed teised biomassi kasutavad käitised erinevad teistest tööstusvaldkondadest, kuna võimaldavad siduda toodetesse süsinikku. Teiseks näitas analüüs, et tooraine asukoha lähedal töötlemine vähendaks logistikaprotsessis eralduva süsihappegaasi kogust. Seda põhjusel, et tooret ei laevatataks enam, toormevedu maanteedel väheneks ning oluline osa veost toimuks mööda raudteed. Kolmandaks suurendaks konservatiivse hinnangu kohaselt tehas rohelise elektrienergia tootmist Eestis võrreldes 2016. aastaga vähemalt 48 protsenti. Kõige enam vähenekski süsiniku jalajälg eeldusel, et täna kasutatav fossiilset päritolu elektrienergia asendataks taastuvenergiaga. Kokku saaks tehas vähendada Eesti kasvuhoonegaaside teket võrreldes 2015. aastaga 1,6 protsenti. See on samaväärne sellega, kui Eesti teedel sõidaks 83 000 sõiduautot vähem,“ rõhutab Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskus oma uuringus.

Biomassi töötlev tööstus erineb teistest tööstusvaldkondadest, sest võimaldab toodetesse süsinikku siduda ja see on positiivne. Kuid teine pool keskkonnatemaatikast on tehase reoveed.

Tehasele peetakse parimaks asukohaks Tartumaad ja Suur-Emajõe piirkonda, sest olemas on ligipääs toormele ja mageveele, transpordiühendustele ja haritud tööjõule. Arvestades, et Emajõgi kohtub raudteega Vorbuse ja Kärkna vahel, lastakse kogu solk Tartule kaela. Samas on teada, et tselluloositööstuse jääkproduktid, eriti puhastamata kujul, on paras mürk keskkonnale ja ka piirkonna kalandusele. Seega on projektis paras vastuolu ja seda teavad ka arendajad.

„Kõige olulisemaks keskkonnaga seotud murekohaks on tehase võimalik mõju Suur-Emajõe ja Peipsi vesikonnale. Me tõesti ei tea praegu veel, kuidas mõjutaks tehas Emajõe kvaliteediklassi. Sellele saab vastata pärast keskkonnamõjude hindamist ning tehase tehnoloogia, sealhulgas puhastusseadmete projekteerimist. Praegu saame öelda, et tööstusettevõtted peavad tagama keskkonnasõbraliku tootmise. Euroopa Liidus on selleks loodud parima võimaliku tehnoloogia (PVT) ranged kohustuslikud nõuded,“ kirjutavad Aadu Polli ja Margus Kohava Postimehes (13. detsember 2017).

Margus Kohava oli seotud ka Estonian Celli tehase rajamisega ja selle puhul juhitakse tehase jääkvesi otse merre. Tõenäoliselt võiks uue kombinaadi puhul ka kaaluda jääkvete mööda suunamist Emajõe vesikonnast.

Vana idee uues kuues

Esimene eestimaine suurem paberitehas, kus toorainena kasutati linast kaltsu, rajati 1734. aastal Räpinasse. Aastal 1894 alustati tselluloosi tootmist Tallinnas ja seda hoones, mida tänapäeval tuntakse Fahle majana. Mõned aastad hiljem alustas Pärnus tegevust üks tollaseid maailma suuremaid tselluloosivabrikuid, mis kuulus Saksa firmale Waldhof. Esimese maailmasõja ajal – aastal 1915 pakiti tehas kokku ja seadmed viidi Siberisse Permi linna.

Eesti Vabariigi ajal 1920–1930. aastatel andsid tselluloos ja paber koos teiste metsasaadustega umbes kolmandiku riigi ekspordituludest. 1935. aastal tegutses suurtööstustena neli paberivabrikut, kahel neist olid ka tselluloosiosakonnad ja kaks puidumassivabrikut, peale selle veel kaks väiksemat puidumassitööstust. 1938. aastal valmis uus tselluloositehas Kehras, mis oli valmimise ajal üks moodsamaid Euroopas ning tootis tselluloosi sulfaatmeetodil.

Tallinna tselluloosi- ja paberitehas töötas ligi sada aastat, reostades Tallinna lahte ja pakkudes Pirita tee äärest unustamatut vaadet üle linna looklevale „rebasesabale“ ehk oranžile reostusepilvele.

Kas Eesti investoritel on ideed otsa saanud? „Meie soov on käia innovatsiooniga üht jalga ning ehitada keskkonnasõbralik tehas, mis varustaks biotoodetega auto-, moe-, kosmeetika- ja ravimitööstust, rikastaks ülikoolilinna innovatiivse erasektori partnerina, oleks hinnatud tööandja kogu Baltikumis, jätaks metsast saadud tulu Eesti metsaomanikele ja ettevõtjatele ning toetaks roheenergia võidukäiku. Tahame, et Eesti oleks parem koht, kus elada ning rajada tehase, mis käiks üht jalga puhta elukeskkonnaga. Emajões peab saama supelda ning Toomemäel peab saama piknikku pidada – nii praegu kui ka tulevikus,“ rõhutavad Aadu Polli ja Margus Kohava Postimehes (13. detsember 2017).

Aadu Polli sõnul kuuluvad moodsa tselluloosikombinaadi toodangu hulka tselluloosi kõrval bioväetised, nanotselluloos, karbonfiiber aga ka biodiisel ja biogaas.

Makromajanduslikud murekohad

Soome majandus arenes 1980. aastatel kiiresti tänu soodsatele paberi- ja tselluloosi hindadele, idakaubandusele ja rohkele laenamisele välispankadest. 1990. aastal hakkas tselluloosi hind maailmaturul kiiresti langema. Paberi- ja tselluloositööstuse päästmiseks lasti 1990. aastate alguses Soome marga kurss vabaks ja soomlased tehti ühe ööga 20 protsenti vaesemaks. Tööpuudus kerkis tollal ligi 19 protsendile.

Tselluloos on samasugune kraam kui põlevkiviõli. Mingitel aastatel võib selle hind maailmaturul olla ebasoodne ning tehas peab suutma töötada kahjumiga. Soomlased otsustasid päästa paberitööstuse, aga paugu sai kogu muu majandus. Analoogiat otsides päästsid eestlased paar aastat tagasi oma põlevkiviõlitööstust, kui nafta maailmaturuhinnad langesid. Kuna rahakursiga mängida ei saanud tuli vähendada õlitööstuse maksukoormust.

„Kokkuvõtvalt võiks öelda, et tselluloositehase arendajate plaanid tunduvad kasumlikumad ja ka keskkonnasõbralikud kui põlevkiviõlitööstuse megaprojektid, kuid mõlemad tehnoloogiad kuuluvad pigem tööstuse eilsesse päeva. Mõlemal puhul on märgata hämamist kasutavates tehnoloogiates ja mõningast gigantomaaniat,“ kirjutab Kangur. Samas olla suurus tähtis, sest nii saaks investeerida ka moodsatesse keskkonnatehnoloogiatesse.

***

Eestisse tselluloositehase rajamist planeeriv ettevõte Est-For Invest OÜ loodi 2016. Selle investorite seas on Aimar Varula, Arvo Türner, Heiki Vahermets, Peedo Pihlak, Toomas Mets ja Virko Lepmets (OÜ Combiwood), Peeter Mänd (Ivard OÜ), Kaido Jõeleht (Kaamos Group), Jüri Külvik (Lemeks Grupp), Mati Polli (Tristafan OÜ) ja Tiit Nilson (Woodwell).