Tulevikuprojekt seob põlevkivituha polümeeridega

Eesti firma Mineralplasti plaan segada kokku põlevkivituhk ja polümeerid võib tähendada pöördelisi arenguid Ida- Virumaal kõrguvate tuhamägede jaoks. 

Eesti Plastitööstuse Liidu juhatuse esimehe Ivar Viira kinnitusel võtab tuhagraanuli projekt järjest enam tuure üles ning selle vastu on Euroopas märgata üha suurenevat huvi. Nimelt on eestlased tootnud polümeerigraanulit, mis sisaldab 85 protsenti põlevkivituhka.

Polümeeritööstuses on palju kasutatud kriidigraanulit, mida lisatakse näiteks kiledele ja pakkematerjalidele. Paljudel juhtudel saab seda aga põlevkivituhaga asendada. „Kui selleni jõudsime, siis tekkis küsimus, et miks keegi teine pole seda teinud,“ rääkis Viira. Tema selgitusel on asja iva selles, et põlevkivi on lihtsalt nii Eestikeskne ning väljaspool Eestit, eriti Lääne-Euroopa pool, ei teata sellest suurt midagi.

„Meil on polümeeride tootmine suhteliselt võõras asi, sest pole maagaasi ega naftat, millest neid tehakse. Graanulitest tehakse küll tooteid, kuid toormaterjali tootmine on võõras ja praegu tuuakse seda sisse üle kogu maailma,“ jutustas Viira.

Põlevkivituha ja polümeeride kokkusegamine ning tekkinud graanulite katsetamine on olnud aastatepikkune protsess. Kuna seadmed on ülimalt spetsiifilised, on katsetusi tehtud Saksamaal Nürnbergis. Viira kinnitusel on tulemused olnud suurepärased. Nii näiteks on toode töötlemisel stabiilsem, toode saab juurde täiendavat jäikust, materjali temperatuuristabiilsus suureneb ja see seguneb paremini.

Kui taolisi mineraalseid graanuleid toota, siis tuleb seda teha võimalikult efektiivselt, et saaks kätte parima omahinna.

Kus saaks kasutada põlevkivituhast ja polümeerist valmistatud toodet? Viira toob näiteks musta värvi alused, mille peale pakendatakse kasvõi šašlõkiliha ja salatit. Üks võimalik kasutusala on autotööstus, kuna auto armatuurlaud sisaldab umbes 25 protsenti kriiti, talki või mingit muud täiteainet. Põhimõtteliselt võiks selle asendada aga põlevkivituhaga. „Meie teame seda täna, kuid nüüd läheb vaja dokumentatsiooni,“ lisas ta.

„Eelmise aasta lõpus saime kokku Eesti Energia tütarettevõtte esindajatega, et teha koostööd ja töötada nende abiga välja uusi standardeid, kus on ka meile vajalikud andmed,“ rääkis Viira. Ta on tuleviku suhtes väga optimistlik. „Meie oleme valmis, et seda võiks siin tootma hakkama. Kuid hakkame seda tegema n-ö korstnale võimalikult lähedal ehk Ida-Virumaal. Seal on ka põlevkivituhka. Seda, mida meie saaks seal kasutada, jääb aastas üle kaks miljonit tonni.“

Eestis on põlevkivi aastane kaeveluba antud kuni 20 miljonile tonnile 2030. aastani. Täna nii palju ühe aasta jooksul ei kaevandata. „Põlevkivil on palju mineraalaineid sees ja nii jääb ühest kilost 430 grammi tuhana üle – need on ained, mis ei põle. Täna läheb tuhamägedesse kuni 6 miljonit tonni põlevkivituhka aastas,“ rääkis Viira. „Mina väidan, et seda saab kõike ära kasutada. Siin on veel valdkondi, kus saaks edukalt kasutada, kuid oleme tegevuse fookustanud ühele asjale. Paneme praegu ühe asja käima. Kui see läheb käima, siis tekib usaldus,“ lisas ta.

„Saame muuta arvamust, et põlevkivituhka ei saa kasutada või et see on hirmus odav asi, mida saab heal juhul teematerjalina kasutada. Selle kohta, et põlevkivituhk on hea asi, saadi kinnitust juba 1970. aastatel, mil töötati välja põlevkivituhk-portlandtsement,“ rääkis Viira.

Eestlaste idee on panna Ida-Virumaale püsti tehas, mis hakkaks põlevkivituhast ja polümeerist mineraalset graanulit tootma. „Kuna meie mahud on nii väiksed, siis tuleb seda eksportima hakata,“ ütles Viira. „Euroopas tuntakse meie idee vastu järjest enam huvi,“ rääkis plastiliidu tegevjuht Pilleriin Laanemets.

Viira sõnul otsitakse maailmas agressiivselt igasuguseid võimalusi kõikvõimalike alternatiivide kasutuselevõtuks. „Tegemist on väga hea mineraalse materjaliga, mille kohta me täna kõike ei tea,“ lisas ta.

Polümeeritööstus kasvab ehk siis kriiti peab kaevandama, tuhka mitte. Kriiti peab peenendama ja kuivatama, tuhka ei pea.

„Vaatame, kuidas meil siin edasi läheb. Midagi kindlat veel öelda ei saa, kuid reaalne peaks olema toota pool miljonit tonni aastas ja see siit siis välja saata. Statistilisi numbreid vaadates ei tohiks see probleem olla,“ rääkis Viira.

Laanemetsa kinnitusel on see Eestile strateegiliselt väga tähtis projekt. „Saame tuhale reaalselt kõrge lisandväärtusega rakenduse. Mida kõrgema lisandväärtuse suudame siin kodus anda, seda parem. Sellepärast ongi meil plaan, et tootmine peab tulema Eestisse ja võimalikult lähedale tuhamägedele. Kui rääkida, et meil on hea asi, siis kohe ei usuta. Kui seda on aga kümned laborid testinud, siis äratab see rohkem usaldust,“ ütles Laanemets.

Laanemetsa sõnul tehakse paralleelselt koostööd Eesti Energiaga, et toode saaks vajalikud sertifikaadid ja siis Euroopa suurtootjatega, kes teevad ka oma teste. „Eesmärk on luua eeldused välisinvesteeringute Eestisse toomiseks ja tootmise käivitamiseks,“ ütles ta.

Viira selgitusel on nii, et kui rahvusvahelistele korporatsioonidele näidata tehnilisi näitajaid ja dokumentatsiooni, siis nemad vaatavad seda kui ilukirjandust. „See on nende jaoks informatiivne, testid tehakse ikkagi oma laborites.“

Laanemetsa sõnul tekitab eestlaste projekt Euroopas toimuvatel tööstuspoliitika aruteludel järjest enam huvi ning tundub, et sellel on ka teiste hinnangul potentsiaali.

Põlevkivi põletamine ei kao meil kusagile, kuna riiklikus julgeolekukavas seisab, et peame olema energeetiliselt sõltumatud. „Võime panna päikesepatareisid ja püstitada tuulegeneraatoreid, aga kui tuleb tuulevaikne ilm ja ka päikest eriti pole, mis siis saab? Fossiilne kütus annab ikkagi stabiilsuse,“ rääkis Viira.

Pigem püüame pealtnäha tülika ja mitte kellelegi vajaliku põlevkivituha enda teenistusse tööle rakendada, et sellest kõigile kasu oleks.