Tuuliki Kasonen – tuuleenergeetikute tõlk

Eestist võib saada taastuvenergiariik vaid meretuuleenergia abil

Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni tegevjuht Tuuliki Kasonen on olnud väga liikuva eluviisiga ning elanud Prantsusmaal, USA-s ja Brasiilias. Pikalt turunduses ja lühemat aega koguni ajakirjanikuleiba maitsnud naine võitleb täna südamest tuuleenergia arendamise eest, olles „tõlgiks“ tehnikaala tippspetsialistide ja avalikkuse vahel. Kirjutab Gerli Ramler. .

Tuuliki alustas assosiatsioonis 2009. aastal kommunikatsioonijuhina ning on nüüd tegevjuht, kelle igapäevased tegevused on põhiliselt seotud ikkagi kommunikatsiooniga. Tal on Tallinna Ülikooli magistrikraad kommunikatsioonis ja TTÜ Kõrgema Majanduskooli diplom ärijuhtimises. Kooliajal olid Tuuliki lemmikud võõrkeeled ning ta õppis inglise, vene, soome, saksa ja prantsuse keelt, millele lisandus hiljem portugali keel. Talle meeldib inimestega suhelda, kirjutada, esineda, reisida ja probleeme lahendada – eelkõige muidugi tuuleenergiaga seotud.

„Kuna mul pole tehnikaalast tausta, oli alguses üsna keeruline hakkama saada maailmas, kus kõik teised on tehnikaala tippspetsialistid, kes räägivad vähe ja peamiselt numbrites. Sellel seltskonnal on nii palju öelda, aga kui neist aru ei saada, võivad jääda suurepärased ideed ellu viimata!“ kirjeldab Tuuliki. Nii seisnebki tema töö selles, kuidas teha plaane arusaadavaks ametnikele, ajakirjanikele, poliitikutele, kohalikele inimestele ja laiemale üldsusele. Väga lihtsustatult öeldes tunneb end tõlgina energeetikute ja teiste tehnikaala professionaalide ning muu maailma vahel.

Ideaaliks mahe-Eesti

Tuuliki ideaalis saab kõrge süsihappegaasi (CO2) jäljega Eesti ükskord päriselt mahe-Eestiks. Ent käia on veel päris pikk tee, kus suurim roll võiks olla meretuuleenergia kasutuselevõtul. „Kuigi tuumajaamade või fossiilkütuste elektrijaamade rajamisel tihti kohalike inimeste arvamuse ja suurte keskkonnamõjudega ei arvestata, siis tuuleenergia on kogu maailmas võtnud teistsuguse positsiooni. Rahastame massiliselt lindude jm elusloodusega seotud uuringuid, kaasame planeeritavate tuuleparkide lähistel kohalikke elanikke ja arves- tame nende konstruktiivsete ettepanekutega, uuendame erinevaid radareid ja finantseerime kohalike kogukondade arengut,“ jutustab ta.

Ta on tänu oma tööle saanud võimaluse külastada mitmeid taastuvenergiaobjekte näiteks Taanis, Saksamaal, Šotimaal, USA-s, Hiinas jne.

Olles sel maastikul uued tulijad, püüavad assotsiatsiooni liikmed tuulikute mõju ümbritsevale minimeerida. Seepärast on ka hõredalt asustatud Eestis tuulikute maismaale püstitamiseks üsna piiratud hulk maad ning oluliselt paremini saab seda teha meres. Asjaolu, et merel on paremad ja ühtlasemad tuuled ning tehnoloogia on viimasel ajal kiirelt arenenud, võimaldab meretuulikutel töötada vähemalt 50-protsendise kasutusteguriga (samal ajal kui Eesti praegustel maismaatuulikutel jääb kasutustegur alla 30 protsendi), kompenseerides merre ehitamise suurema kulu. Kui rääkida Eesti üleminekust taastuvenergiale, tuleb kõiki olemasolevaid taastuvaid ressursse kombineerida, kuid täielikult on see võimalik ainult meretuuleenergia kasutuselevõtu abil.

Turundusjuhist tuuleenergia eest võitlejaks

Pärast aastatepikkust ületöötamist turunduses otsustas Tuuliki võtta pooleks aastaks puhkust ja minna vabatahtlikuks Brasiiliasse. Seal sattusid aga tema väärtushinnangud justkui pesumasinasse. Vabatahtlikuna ehitas ta ühes Recife slummis koos viie naisega raskustes peredele uusi elamuid, juhendajateks paar kohalikku ehitusmeest. „Võtsime naljaga kohalike kuulujutte, et valged vangid on sunnitööle saadetud, sest miks muidu peaks kõrgesti haritud valged naised sellist tööd kõrvetavas päikeses ja ohtlikus piirkonnas tegema. Igapäevaselt slummis toimetades sai portugali keele kõrval ka selgeks, millistes tingimustes miljonid inimesed Brasiilias elavad,“ meenutab ta.

Psühholoogiliselt läks asi tema jaoks veelgi hullemaks, kui ta järgmisena leidis end tänavalastega tegelevast organisatsioonist. Sealt raske, kuid silmi avava töö juurest Eestisse naasnuna tundis ta, et tema siinsel tööl pole maailma suurte probleemide juures mitte mingit väärtust. Ja nii oli ta varsti Brasiilias tagasi! Kahjuks saab vabatahtlikuna ehk ilma palgata töötada vaid piiratud aja jooksul ning lõplikult Eestisse naasnuna hakkas ta otsima suurema mõtte ja missiooniga tööd.

„See võib tunduda väga trafaretsena, kuid valik tuuleenergiaga tegelema hakata oli väga tungiv vajadus panustada sinna, millest on ühiskonnale suurem kasu. Seejuures arvasin, et sellel tööl saab olema ka ühiskonna suur toetus, sest on ju loomulik, et 21. sajandil ei tule energiat toota enam keskkonda reostades ja koormates, seda iseäranis end loodussõbrana reklaamivas Eestis! Ja olin esimestel aastatel üsna šokeeritud, et leidub isegi keskkonnakaitsjaid, kes töötavad tuulikute vastu,“ räägib Tuuliki. Muide, ta jättis oma tööintervjuul igaks juhuks mainimata, et tema nägemuses tuleks Eestis põlevkivist elektritootmine täielikult lõpetada – sest kaheksa aastat tagasi tundus see isegi taastuvenergias töötavatele inimestele ulmelisena. Täna enam mitte.

Inseneriks saamise eeldused varakult selged

Teine asi, mis Tuulikit energeetikas hämmastas oli, et läbirääkimiste laua taga on peamiselt mehed. „Olen alati imestanud, et kui kooliajal on tüdrukud paremate õpitulemustega ja edukamad, siis töömaailmas võtavad mehed inseneri- ja doktorikraadid, paremad töökohad ning suuremad palgad. Mis hetkel trobikond edukaid mehi tragidest ja tublidest naistest mööda läheb?“ küsib Tuuliki ja nendib, et kuigi inseneriks saadakse ülikoolis, siis inseneri eeldused pannakse paika juba palju varem.

„Kui meil eraldatakse lapsed neljandas klassis tehnoloogia ja käsitöö tundidesse, siis kust see huvi tehnoloogia vastu peaks tüdrukutel tekkima? Teaduse ja tehnoloogia pisikuga tuleb nakatada varakult, mitte oodata, et ülikoolide värbamiskampaania peaks noori naisi veenma, kui lahe on inseneri elukutse! Kui lapsi teatrisse ei vii ja neile õhtujutte ei loe, siis tõenäoliselt ei kuula nad täiskasvanuna ooperit ega loe nii palju raamatuid kui võiks,“ arvab Tuuliki. Sama on ju ka teadushuvi äratamisega.

Siiski on asi paranemas: osades koolides läbivad robootika kava nii poisid kui tüdrukud ning ka Legol on juba mõnda aega olemas õrnemale soole suunatud lillad ja roosad klotsid. Viimast ei näe Tuuliki sugugi lihtsalt turundustrikina, vaid reaalseks viisiks suunata tüdrukuid inseneeria poole, sest ruumilise nägemise arendamine on otseses seoses edukusega tehnilistel aladel.