Ühiskondlik vastutustundlikkus kui ettevõtte hügieenifaktor

 

„See saab alguse kõige väiksematest igapäevastest asjadest,“ ütleb Gerd Müller, Nordeconi juhatuse esimees.

„See on abstraktne kontseptsioon, kus keskmes on inimeseks olemise kogemuse rikastamine,“ selgitab Estanci tegevjuht Mihkel Tammo.

„Meil on viimane aeg härjal sarvist haarata,“ usub Argo Virkebau, Ekspress Meedia juhatuse liige.

Mida õieti tähendab ühiskondlik vastutustundlikkus? Miks peaks üks ettevõte oma panust ühiskonda suurendama. Kirjutab Tuuli Elstrok.

 

Juba biitlite ajal, 60. aastatel räägiti maailma juhtimiskirjanduses ettevõtte ühiskondlikust vastutusest (corporate social responsibility ehk CSR), mille kohaselt ei piisa enam lihtsalt äritulu teenimisest, vaid ettevõtetelt oodatakse laiemat filosoofilist mõtteviisi ja lähenemist. See tähendab panustamist nii keskkonnahoidu, sotsiaalsetesse ettevõtmistesse kui ka kogukonna kaasamisse. Ja muidugi kandub selline mõtteviis üle juhtimiskultuuri ning töökeskkonda.

Nüüd on ühiskondliku vastutustundlikkuse teema meilgi jõuliselt kohal, väljendudes aina sagedamini küsimuses, mida noored talendid ehk millenniumlased oma potentsiaalsele tööandjale töövestlusel esitavad: „Missugune on teie ühiskondlik vastutus? Mis on see lisandväärtus, mille tõttu ma peaksin just teie juurde tööle tulema?“

Y-generatsioonil mõtteviisi pealetung

„Y-generatsiooni (sündinud 1978–1994) ehk millenniumlasi iseloomustab see, et nad ootavad avatud, kaasavat, võrdset, õiglast ja mitmekesist organisatsioonikultuuri,“ selgitab Marko Siller, kes veab eest konsultatsioonifirmat Sustinere. 2018. aasta kevadel avaldas firma raporti, kus hinnati, kui põhjalikult kirjeldavad Eesti suurima mõjuga ettevõtted ja avaliku sektori tööandjad aastakokkuvõttes oma tegevuse sotsiaalset ning keskkondlikku mõju, juhtimispõhimõtteid ja laiemat ühiskondlikku rolli. Etteruttavalt öeldes selgus, et mitte kuigi põhjalikult. „Teisalt ootab Y-generatsioon tööandjalt selget eesmärgistatust – nad tahavad panustada suure osa oma ajast just sinna, kus nende tööl on mingi laiem ühiskondlik tähendus,“ ütleb Siller.

Nii et ajad, kus ettevõte tutvustab kodulehel ainult oma tooteid-teenused, on ammu möödas. Nüüd tuleb rääkida sellest, kuidas seda kõike tehakse. Mille nimel ettevõte pingutab? Kas ja kuidas firma tooted-teenused aitavad maailma paremaks muuta? Kuidas panustab ettevõte inimeste ellu, nende sotsiaalsesse keskkonda? „Need, kes suudavad selle lahti defineerida, kommunikeerida ja muidugi ka sisuliselt teostada, jäävad millenniumlastele enam silma ja võidavad tööturul hästi palju,“ on Siller veendunud. „Need, kellel on ühiskonnas toimuvale suurem mõju, tajuvad praegu, et avalikkusel, nende endi huvigruppidel ja klientidel on neile teatud ootused. Jää hakkab vaikselt murduma.“

Mihkel Tammo, survemahuteid ja kütusemahuteid valmistava Estanci juhatuse esimees, ütleb otse välja, et Eesti juhtimiskultuur on kehv. „Inimeste teadlikkus on madal! Juhtide seas on palju spetsialiste, kes arvavad, et juhtimine on mingi võlukunst. Ei ole! Peame lihtsalt oma juhte harima hakkama.“ Ta lisab, et kuigi praegust uute tegijate põlvkonda kirjeldatakse tihti kui saamatuid lumehelbekesi, on neile samas väga tähtis, et midagi ei tehtaks ükskõik mis hinnaga. „Minu põlvkond esindabki seda lähenemist, et tähtis pole mitte lühiajalise kasu, vaid pikaajalise eesmärgi maksimeerimine.“

Sama meelt on Ekspress Meedia juhatuse liige Argo Virkebau: „Skandinaavias on ühiskondlik vastutustundlikkus juba ettevõtete strateegiasse integreeritud. Eesti ühiskonnas on see ka kindlasti päevakorral, ent meie teadlikkus on veel üsna madal.“ Ka tema leiab, et eelkõige toob uutmoodi hingamise meie ettevõtlusse just Y-generatsioon: „On näha, kui tähtsad need teemad – võrdsus, õiglus, avatus jmt – noortele on. Ja mulle on see väga sümpaatne. Ent 40-aastaste põlvkond ei küsi meilt taoliste asjade kohta peaaegu üldse.“

Head näited siitsamast Eestist

Õnneks on Eestis õige palju ettevõtteid, kes usuvad sotsiaalsesse panustamisse ja selleks ka üht-teist teevad. „Eelkõige hoolitseme selle eest, et me endi inimestel oleks hea töökeskkond, nii kontoris kui ehitusplatsil,“ räägib Nordeconi juht Gerd Müller. „Turvalisus on meile väga oluline ja seepärast püüame ehitusplatsil töötajaile pakkuda esmalt kasvõi füüsilist turvalisust,“ ütleb ta. „Oma töötajatesse panustamine saab alguse kõige väiksematest asjadest.“

Ehitamine on olemuselt muidugi tegevus, mis hävitab tohutult looduskeskkonda. „Ehitamise mõju nulli viia me ei saa, mingid tagajärjed on sel alati,“ sõnab Müller, „aga küsimus on selles, kuidas seda minimeerida. Näiteks ehitusjäägid, kasvõi pinnas, mis kusagil välja kaevatakse – kas midagi sellest saab taaskasutada?“ Teise suure eesmärgina soovibki Müller, et ühiskondlik vastutustunne kajastuks Nordeconi kui tööandja brändis. „Liigume sinna, et vajadusel võtta ühiskonnas sõna, mis ongi suure organisatsioonina meie roll: hoida teatud teemasid päevakorral. Veel parem aga, kui meiega seostatakse mingit konkreetset tegu – olgu selleks metsa istutamine või mänguväljakute korrastamine. Tahame, et see mõjutaks selgelt arvamust meist kui tööandjast ja koostööpartnerist.“

Argo Virkebau lisab: „Meie jaoks on oluline eelkõige ühiskondlik vaade, seal on meie mõju suurim.“ Ta toob näite koos politsei- ja piirivalveametiga tehtud Delfi kampaaniast „Roolis ei loe!“. „Statistikast selgus, et liiklussurmad sagenevad ja selge see, et kui paned mõnele uudisele avarii- või küünlapildi, siis sellel klikitakse, aga me tahame ühiskonda positiivset muutust tuua. Nägime, et täiesti kained inimesed sõidavad tehniliselt korras autodega kurvis otse, sest kasutavad roolis olles telefoni. Sealt tuli idee teha laiem kampaania, kus palusime inimesi, et „jah, meil on tõesti hea sisu, aga palun ärge seda roolis lugege“. Välja töötati audiolahendus artiklite lugemiseks, jagati kleepse, tehti teavitustööd. „Olen selle üle uhke – see oli altruistlik tegutsemine. Teisipidi saime kampaaniast väärt tooteideid, nt needsamad audiotooted, millele soovime rohkem tähelepanu pöörata.“

„Näide läbipaistvast juhtimisstiilist on kasvõi see, et meil on kõik 27 tegutsemisaastat olnud palgad makstud, meil pole ümbrikupalkasid ega diskrimineerimist,“ ütleb Mihkel Tammo. „Me tehas Jüris, mis kuulub Euroopa esimese kolme sekka, on põrandaküttega, seal on LED-lambid ja survekatsete jaoks kogume halli alla ehitatud basseini vihmavett. Kontorivaibad on ookeaniplastikust ja sel aastal tahame tehase katusele panna päikesepaneelid,“ toob ta näiteid Estanci energiasäästlikest sammudest. „Sel suvel kaotame ära tööautod ja võtame terve ettevõtte peale ühe täiselektriauto. Peale selle on mul plaan ära kaotada ametijuhendid.“

Miks peaks jätkusuutlikkusega tegelema?

Nii Müller, Virkebau kui Tammo ütlevad, et ühiskondlike, kogukondlike ja keskkondlike teemadega tegelemine on tänapäeval ühele ettevõttele nagu hügieenifaktor: kui tahad eristuda ja sellest oma konkurentsieelise teha, pole sul muud varianti.

„Ühest küljest tekitavad ettevõtetele survet nende teemaga tegeleda ELi normatiividega seotud nõudmised,“ näeb Müller. „Keskkonnakontrolli sund on ülioluline, ilma selleta on väga raske sellist mõtteviisi tekitada. Teiseks on jätkusuutlik maailmakäsitlus põhjamaades hügieenifaktor. Oleks väga üllatav, kui selliseid väärtusi seal oluliseks ei peetaks,“ ütleb ta. „Selleks et suurkorporatsioonidega üldse ärilist suhet alustada, pead tõendama, et sa tõepoolest tegeled asjaga. Mida rohkem ettevõtteid sellest kõva häälega räägib, seda suurem on surve neile, kes pole sellele veel mõelnud, ja see tõmbab kaasa järgmise laine. Me ei saa ju kõrvale jääda!“ Virkebaul on sama kogemus: „Nii investeerimispangad kui -firmad ütlevad sulle lihtsalt no go, kui sa sellega ei tegele. Sa lihtsalt ei saa kapitali, pole konkurentsis.“

Tammo usub, et mujal maailmas on avalikkuse surve ettevõtetele palju suurem kui Eestis. „Üks meie klientidest on fossiilsete kütustega tegelev Petrogen. Mõneti on nad kõige suuremad keskkonnasaastajad, aga samas maailmas vist kõige enam jätkusuutlikkuse ja ühiskondliku vastutustundlikkuse teemal sõna võtnud ja teinud kõik endast oleneva, et oma ajaloolist pärandit muuta.“ Siller täiendab: „Me peame kõik endalt Eestis küsima, kas oleme teistega võrdsel tasemel. Kui muu maailm räägib näiteks kliimamuutustest ja elukeskkonna puhtusest ja me ütleme, et sorry, me oleme nii väikesed, mistõttu panustame ka vähe, siis kas me tahame seda riigina, ettevõtetena?“

Ent siiski – mis sellest tolku on?

Olgu peale, ühiskondliku vastutuse võtmine oma tegevuse eest on vajalik. Aga ettevõtete peamine eesmärk on ju kasumit teenida. Kui selge on seos nende kahe vahel? Kuidas seda mõõta?

Marko Siller loetleb, mida üks ettevõte jätkusuutlikkusega tegelemise mõjul võib võita: „Usaldusväärsus, atraktiivsus tööandjana, meeldivam bränd, paremad koostöösuhted, hea läbisaamine kogukonnaga.”

Argo Virkebau lisab: „Ekspress Meediale on üks kasutegur kindlasti tööandja bränd, mida saame nende tegevuste kaudu talentidele tutvustada.“ Gerd Müller lisab: „Tänaste tööandjate peamine mure on ju selles, kust leida järelkasvu; kust leida need, kes aitavad homset luua. Kuidas tekitada olukord, kus nad ise soovivad meile tulla? Kuidas teha nii, et nad ei pettuks, kui tulevad? Sellele loodame jätkusuutlikkusega tegeledes vastuseid leida.“

Ka tootearendus õitseb jätkusuutlikus ettevõttes – igasugune surve sunnib olema leidlik ning oma huvigruppide, partnerite, klientide ja töötajate soovidega arvestama, uusi tooteid arendama. Innovatsiooni ei pea punnitama ekstra teha, vaid see kaasneb jätkusuutliku maailmakäsitluse rakendamisega nii ehk naa. „Kasu jätkusuutlikkusega tegelemisest on kindlasti mõõdetav,“ usub Mihkel Tammo. „See lihtsalt ei paista kohe välja ja võtab aega. Vahel on kasu ilmnemiseks vaja ehk isegi uus ärimudel luua.“

„Rootsi ettevõtetes on suisa jätkusuutlikkuse osakonnad ja vaikselt imbub see mõtteviis ka Eestisse. Igas ettevõttes on mõni selline fanaatik,“ ütleb Virkebau. „Kui sul on valida kahe partneri vahel, kellest üks tegeleb jätkusuutlikkusega, teine mitte, siis esimesel on selge eelis.“ Tammo kinnitab tema sõnu: „Hakkame endale palkama vastutustundlikkuse koordinaatorit. Näeme seda suhteliselt julge sammuna, sest oleme oma 150 töötajaga siiski väike ettevõte ja paljud küsiksid, kas meil on seda siis tõesti vaja. Mina aga näen, et loodav väärtus ületab kulu. See pole mainekujundustrikk – oleme jõudnud sinna, kus see ongi järgmine loomulik samm.“

Peale selle võib ühiskondliku vastutustundlikkusega tegelemist näha kui kvaliteedimärki. Ettevõtted saavad end siduda mitmete rahvusvaheliste raamistikega. „Kui nad julgevad juba öelda, et tegutsevad kooskõlas näiteks ÜRO kestliku arengu eesmärkidega, annavad oma tegevusest aru globaalse Global Reporting Initiative standardi kohaselt või võtavad osa Eesti Vastutustundliku Ettevõtluse Foorumi tegemistest, on see märk kvaliteedist,“ usub Siller.

Suured ootused tööandjale

Silleri sõnul pole tööandja elu lihtne – tuleb ju kaasa tulla oma praeguste ja tulevaste töötajate soovidega. „Esiteks n-ö pehmed ootused, õigemini nende paljusus. Ega kõik ei oota universaalselt sama, nii et tuleb teha tailor-made lahendusi,“ selgitab ta. „Inimesed tahavad olla kaasatud erineval moel: ühe jaoks väljendub läbipaistev juhtimine ühtedes, teise jaoks teistes asjades. Nii et see on tööandjale paras väljakutse.“

Estanc kui tööandja soovib, et töötajad mõistaksid ühiskondliku panustamise vajalikkust ja et ka uutest tulijatest koonduksid nende ümber just sarnase maailmavaatega inimesed. „Parimatel talentidel peaks olema tahtmine meiesugusesse organisatsiooni kuuluda.“ Ka Nordeconis tuntakse, et jätkusuutlikkusest tuleb oma töötajaskonnale ja teistele rääkida pidevalt, nagu mantrat korrates. „Kommunikatsioon sõltub kontekstist, aga see peab olema järjepidev,“ on Gerd Müller kindel. „Eelkõige tähendab see, et me ei saa libastuda ega käega lüüa, nagu poleks see kõik oluline.“

To-do list ehk kuidas härjal sarvist haarata

Mõistagi oleneb tegutsemissuuna valimisel palju sellest, mis tüüpi ettevõttega tegu on ja mis on ta võimalused. Samas kõik saavad midagi ära teha, olgu nad suured või väiksed, pakkugu nad toodet-teenust linnas või maal.

Siin on koos kõigi nelja mehe soovitused:

1. Vii end teooriaga kurssi; uuri selle kohta internetist, osale koolitustel, küsi huvigruppidelt, mis neile korda läheb; räägi oma personalijuhtidega sellest, mis noori talente käivitab.
2. Sea fookus ja defineeri see. Võta õppust samasugustelt ettevõtetelt maailmas. Pea koos huvigruppidega maha mõttetalgud, et teada saada, mis ootused neil sulle on.
3. Tekita endas (oma ettevõttes) hirm. Me vanim, reptiilne aju tegutseb fear or fight põhimõttel. Ühiskondlik vastutustunne on tulnud, et jääda, nii et tee endale selgeks, mis juhtub, kui sa sellest rongist maha jääd.
4. Mõtle läbi, mis kasu sa saad ja mil moel. Kirjuta mõõdikud üles.
5. Tee selgeks, kas su toode on vastutustundlik; kas sel on mingi laiem ühiskondlik sotsiaalne mõju.
6. Mõtle sellele, kas su ettevõttes on avatud ja kaasav juhtimiskultuur, ja mida sa saaksid teha selle mitmekesistamiseks.
7. Uuri maad, kas su töötajad hindavad ettevõtte töökeskkonda vastutustundlikuks ja töötajat väärtustavaks.
8. Veendu, et kõik, mida teete, on vajalik. Vajadusel asenda mõni senine tegevus uuega, mis on tulemuslikum.
9. Räägi ühiskonnas kaasa, ole aktiivne, väljenda oma seisukohti, kujunda arvamusi ja loo algatusi.
10. Ära kiirusta. Õige suund ja sisu on olulisimad.
11. Vastuta tegudega on sõnade eest, väldi rohepesu.

Eraldi teemana tuleb mõelda kommunikatsioonile igas etapis. Ainult rääkimise, selgitamise, infovahetuse abil muutub ühiskondlik vastutustunne arusaadavamaks ja igapäevasemaks ning ka mõõdetavamaks. Kui juht jääb selles hätta, tasub kaasata välist abi, et ettevõtte sõnumid oleksid söödavad ja õigeaegsed.

Kommunikatsiooni saab teha nii aastaaruannetes, uudiskirjades, kodulehel ja sotsiaalmeedias kui ka kliendiüritustel ning ettevõtte müügimaterjalides ja reklaamikeeles. See annab võimaluse rääkida oma ettevõtte lugu nii uutele ja praegustele kolleegidele kui ka partneritele ja klientidele. Räägi, milline on meeste-naiste osakaal; mis rahvusest inimesed teil töötavad; kui palju töötajaskond saab ettevõtte tegemistes kaasa rääkida; milline on töökeskkond; kui palju on teie energiatarbimine langenud; milliseid algatusi olete viimasel ajal ellu viinud ja mis selle tulemusel on muutunud. „Rääkige oma inimestega,“ julgustab Marko Siller. „Arvan, et väga paljud pole sellest kunagi näiteks oma rahuloluküsitlustes ega arenguvestlustel rääkinud. Ja aastaaruanne – see võib tunduda igav formaat, aga tehke see ägedaks, lisage visuaalsust, mängulisust!“ Argo Virkebau nõustub: „Selgitada tuleb palju. Inimesed peavad mõistma, et sellel, mida teeme, on suurem sisu – see pole järjekordne nädalane turunduskampaania, vaid see ongi me missioon.“