Uue ajastu olulisim pädevus

Mäletan, kui vestlesin umbes seitse aastat tagasi pärast muudatuste juhtimise koolitust ühe pangajuhiga, kes ütles, et ainus, mis on kindel, on see, et midagi ei ole kindlat. Tollal õpetasime, koolitasime, kirjutasime raamatuid ning tegelesime muul viisil teoreetilisel tasandil sellega, kuidas pidevalt muutuvas keskkonnas kohaneda ja muudatusi efektiivselt juhtida. Nüüd oleme siis jõudnud päeva, mis pakub lõpuks võimalust seda süsteemselt ka praktikas testida, sest muudatused on nii kiired, et mõttetu on peaaegu planeerida isegi eesseisvat nädalat, rääkimata kvartalist või viisaastakust. Kuidas aga luua kogukondi, kes suudaksid sellises keskkonnas pidevalt (ümber) kohaneda ning sealjuures loovad ja tõhusad olla? See küsimus vaevab neid, kes seitse aastat tagasi ei mõistnud, et muudatustega paindlikult kohanevat kultuuri peab juurutama juba n-ö rahuajal, mitte siis, kui jalgealune tuliseks kisub.

Ilmselt samast küsimusest ajendatuna on viimaste aastate hittuurimisteemaks psühholoogias säilenõtkus ehk resilientsus (võime edukalt kohaneda ja areneda märkimisväärselt raskes, riskirohkes keskkonnas), mis kirjeldab inimese või süsteemi psühholoogilist elastsust stressi kontekstis. Mulle meeldibki seda võrrelda väikese kummipaelaga, mida väliskeskkonna stressorid (sh muudatused) venitavad. Kusjuures oluline ei ole mitte see, kui palju kummipael venib, vaid see, kas/kuidas/kuna kumm pärast seda algasendisse tagasi jõuab. Selline elastne liikumine sümboliseerib siin pingeseisundist taastumist nii, et ei toimu mitte kulumine, vaid nõtkuse kasv. Kui me kujutleme meeskonda või organisatsiooni kummipaelana, siis on oluline mõista, et kogukond on kokku pandud inimestest ning selleks, et süsteem oleks kohanemisvõimeline, peavad selle üksikliikmed olema säilenõtked. Sellist süsteemset hoiakut saab (edasi) kanda vaid kultuur, mitte mõni üksik koolitus keset tavapärast töörütmi.

Laias laastus võime öelda, et psühholoogilist säilenõtkust toetab kogukonna liikmete toimevõimekuse taju ja ühtsustunne. Esimene tähendab, et oleme valmis võtma vastutuse iseenda elu, mõtete, käitumise ja emotsioonide eest. Piltlikult öeldes on inimene ise oma elu piloot, olles kontaktis oma väärtushoiakutega ning jäädes heatahtlikuks iseenda ja teiste suhtes. Juhina on oluline küsida, kas ma olen loonud kultuuri, mis võimaldab inimestel ennast ise juhtida, autonoomselt otsustada ja vastutust võtta, mitte n-ö saada? Ilmselt on su vastus „ei”, sest vaadates veel enne koroonat tehtud Gallupi uuringut, selgub, et vaid 18% vastanutest leidis, et neist endist sõltub midagi nende töös. See on minu meelest katastroofiline tulemus, mis kirjeldab, et enamik inimesi läheb iga päev tööle, mõtestamata, miks nad seda teevad, ning võimalik, et ka töölt koju minnes ei esita inimene endale küsimust, miks ta elab just selle inimesega ja sellisel viisil, nagu ta seda hetkel teeb. Jääb arusaamatuks, miks me siis üldse kurdame motivatsiooniprobleemide üle!? Teisiti ei saagi ju olla. 

Teine oluline tegur säilenõtkuse kasvatamisel on ühtsustunde loomine, mis muutub eriti aktuaalseks hetkel, mil töötame valdavalt kodus ning puutume kokku vaid virtuaalsete vahendite kaudu. Ühtsust aitab luua näiteks õnnestumiste ja rõõmude jagamine, tunnustus, mäng, huumor ning tänulikkuse väljendamine. Selmet virtuaalsetel koosolekutel kohe asiseks minna, võiks alustada hoopis sellest, et igaüks ütleb, mis tal on vahepealsel perioodil õnnestunud, hästi läinud või mille eest ta on tänulik. Lisaks aitab ühtsust kasvatada abi palumine. Ilmselt on paljusid meie kultuuriruumis kasvatatud tõekspidamisega, et abi palumine on nõrkadele ning inimene peab ise hakkama saama. Seesugustes piirangutes on kindlasti vaja aeg-ajalt kahelda, nii et järgmine kord, kui avastad pannkooke tegema asudes, et munad on otsas, kaalu ka võimalust poe asemel naabri uksele koputada (kindlasti mask ees).

Me ei saa toimevõimekust ega ühendust oma inimestele anda või mingil viisil ette kirjutada. Me ei saa juhina käskida või paluda inimestel üksteist usaldada või sõbraks pidada. Küll aga saame eeskuju kaudu luua kultuuri, kus igaüks indiviidina väärtustab enda ja oma kogukonna säilenõtkust. Organisatsioonide edu saladus ei peitu enam ammu turunduses või innovatsioonis – ainus, mis nüüd terad sõkaldest eraldab, on see, kui suure emotsionaalse ja psühholoogilise potentsiaali suudame taastada tagasilöökide järellaines.