Uuendusmeelne keemiatööstur Oskar Kerson. Vol 2

Oskar Kersoni ettevõte alustas tülidega, kuid sai vaatamata sellele hea hoo sisse. Kogenud diplomaadina laskis ta kohalikel pahameeletormidel vaibuda ja panustas ekspordile, sest nõudmine kaseiini järele oli 1920. aastate lõpul ja 1930. aastate algul kogu maailmas suur. Kirjutab ajaloomuuseumi teadur–kuraator Anne Ruussaar. 

Kohalik turg

Eesti suurimaks kaseiinitöötlejaks kujunes 1920. aastate lõpul mitme väiketöökoja liitmisel asutatud Tartu Kammivabrik. Tänu odavale kunsttoorainele kasvas ettevõte peagi neljasaja töötajaga suurtööstuseks ning sai uue nime – Eesti Kammivabrik Estico. Lisaks kammidele valmistati seal nööpe, prilliraame, munatopse, hambaharju, mänguasju, suitsupitse, vihmavarjude käepidemeid, mööblidetaile ja palju muud. Lõviosa kvaliteetsetest ja moodsatest esemetest turustati Inglismaal.

Lisaks Esticole hakkasid Oskar Kersoni tehases valminud kaseiini töötlema paljud väiksemad ettevõtted, näiteks Tartu firma Säre & Ko, Tallinna nööbivabrikud Mercur ja Plastika ning tööstus Galaliit. Suurem osa neist valmistas tellimuse alusel kunstsarvest pisiesemeid ja dekoratiiv- või lisadetaile rõivaid, mööblit, raadioaparaate jm tootvatele ettevõtetele.

Luksuslik eraelu 

Üleilmse müügivõrgustikuga kunstsarvetehase juhtimise kõrval lõi Oskar Kerson aktiivselt kaasa ka ühiskondlikus elus. Ta valiti tänu arvukatele diplomaatilistele sidemetele ja -kontaktidele Kreeka aukonsuliks Eestis, Kerson kuulus Vabrikantide Ühenduse ning siinset eliitseltskonda koondava klubi Centrum juhatusse. Koos abikaasa Tatjanaga osaleti regulaarselt seltskonnaüritustel, paar korda kuus korraldati oma kodus esinduslikke vastuvõtte ning suheldi tihedalt pea kõigi Eesti äri- ja poliitikamaailmas oluliste persoonidega.

Kersonite esinduslik, funktsionalistlikus stiilis villa ja seda ümbritsev basseiniga aiakompleks Nõmmel Nurme tänaval, valmisid 1936. aastal omaaegse tipparhitekti Edgar Johan Kuusiku projekti järgi. Ajastule omaselt elegantse ja lihtsa välisilmega maja kujundati seest vastavalt omanike maitsele ning vajadustele suurejooneliselt. Seltskondlikeks koosviibimisteks sobilikud avarad ruumid kaunistati toretsevate stukkornamentidega ning kujundati art déco’st inspireeritud ajaloolistes – ampiir ja rokokoo – stiilides, originaalmööbel ning suur osa sisustusdetailidest aga osteti välismaalt.

Siinsete tipp-poliitikute ja ärimeeste seas sai aga eriti armastatud kohtumispaigaks keldrikorrusel paiknenud saun, kus lisaks leilivõtmisele arutati omavahel ka olulisi ühiskonna- ning majanduselu puudutavaid küsimusi. Suurt majapidamist aitasid korras hoida diskreetses vormiriietuses teenijad, perekonnal oli mitu autot ja ka autojuht. Kersonite kodu ning elustiil olid legendaarsed, nende perekondlikke sündmusi ja muid tegemisi kajastasid tihti kodumaised trükiväljaanded. 

Pöördelised sündmused ja uued väljakutsed

Kaseiini võidukäik lõppes vahetult enne Teist maailmasõda, mil piima enam „iluasjade“ valmistamiseks kulutada ei saanud. Müügirekorditega alanud 1939. aasta lõppes Oskar Kersoni kunstsarvetehasele juba toodangukärbete ja suurema koondamislainega. Järgmise aasta juunis Eestis aset leidnud kommunistliku riigipöörde eel õnnestus hästiinformeeritud tehaseomanikul koos naise ja tütrega põgeneda ning nii pääses perekond repressioonidest. Pere peatumispaigaks sai algselt Berliin, kuid pärast Saksa armee pealetungi ja Nõukogude väeüksuste väljatõrjumist Eesti territooriumilt, pöörduti koju tagasi. Kui selgus, et Nõukogude võimu poolt natsionaliseeritud vara endistele omanikele ei tagastata ja kunstsarvetehas tooraine puudusel hoopis suleti, lahkuti taas. 

Pärast Teise maailmasõja lõppu kolis perekond elama Iirimaale, kus Oskar Kersonist sai Corki väikelinnas asunud kaseiinivabriku direktor. Paraku oli piimaplast aga oma aja ära elanud ning seda asendasid uued ning moodsamad materjalid. Pettunud Kerson kaalus tõsiselt võimalust kolida Brasiiliasse, kuhu oli arvukalt ümberasunud tema sõjaeelseid äripartnereid. Uude maailma tellitud laevapiletid tuli aga tagastada, sest rahvusvahelise mainega töösturile tehti ahvatlev ettepanek uurida Iirimaa loodusvarade võimalikku kasutamist tööstuses. Ka see väljakutse ebaõnnestus kahjuks, kuna projekti rahastamine lõpetati. Järgnevatel aastatel proovis Kerson õnne nii elektritarbeid kui kunstväetist tootvate firmade arendamisel, kuid loodetud tulemusi lennukate ideedega visionäär siiski saavutada ei suutnud. 

Kersoni aastaid kestnud otsinguid ja katsetusi uue äriniši leidmisel saatis edu alles 1960. aastatel, mil temast sai rahvusvahelise alumiiniumitööstuse Aluminium-Walzwerke G.m.b.H. esindaja Iirimaal. Õige pea laienes firma Inglismaale ja Kersonid kolisid Londonisse, kuhu rajasid ka uue kodu. Viimasele olulisele ametikohale tõusis Oskar Kerson 1968. aastal, mil ta valiti Eesti Panga presidendiks eksiilis. Seda ametit täitis ta kuni oma surmani 1980. aastal.

Kodumaine epiloog

Oskar Kersoni rajatud Kunstsarve Tehased natsionaliseeriti 1940. aastal ja ettevõtte uueks nimeks sai ENSV Kunstsarve Tehased. Saksa okupatsiooni ajal kaseiini valmistamisest piima vähesuse tõttu loobuti, pärast Teist maailmasõda asendasid piimaplasti järk-järgult aga juba uued materjalid. ENSV Kunstsarve Tehase ja kummitoodete vabriku Tegur liitmisel moodustati 1974. aastal tootmiskoondis Polümeer.

Nõmmel Nurme tänaval asuvas Kersonite uhkes villas tegutsesid nõukogude ajal erinevad õppeasutused ja pioneeride huviringid. Oskar Kerson jõudis veidi enne surma ka oma kunagist kodu külastada. Tõeliselt diskreetse härrasmehena väitis ta tollastele okupatsioonivõimu esindajatele, et tunneb selle üle ainult suurt rõõmu.

Artikli esimene osa ilmus ajakirja Director/Inseneeria jaanuarikuu numbris.