Valmisolek kui strateegia

Kriisid kuuluvad iga organisatsiooni elu juurde ja muidugi on ülioluline neile kiiresti ja otsustavalt reageerida. Avalik-õiguslikud ja eraorganisatsioonid peavad tegutsema üha kaitsetumas keskkonnas, mida iseloomustavad uued, seni tundmata ohud. Riskikohad tulenevad muu hulgas info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate kasutamisest ja sellestki, et süsteemid sõltuvad aina rohkem üksteisest. Üsna jõhkral moel saime selgeks, et enamik organisatsioone olid ja on jätkuvalt kehvas valmisolekus, et COVID-19ga toime tulla.

COVID-19 on välisest olukorrast tingitud uut tüüpi kriis, mis erineb kõigist varasematest. See on näide piiriülesest kriisist, mille keskmes on hõlpsasti geograafilisi ja/või poliitilisi piire (nt põgenikekriis) ületavad ohud. Lisaks on tegemist dünaamilise kriisiga, mis omakorda nõuab, et organisatsioonid reageeriksid paindlikult lühikese aja jooksul ja ilma erilise ettevalmistuseta. Selle kriisiga kaasneb vajadus kohanduda.

Pandeemial on palju tahke ja põhjusi (väliseid ja sisemisi), mis nõuavad palju tegusid nii strateegilisel kui ka operatiivsel tasandil.

Paljude organisatsioonide reaktsioonist jääb mulje, et tegutsetakse suuresti konkreetsest hetkeolukorrast lähtuvalt ja toimimisviis ei ole alati põhjalikult läbi mõeldud. Muidugi tuleb rõhutada, et niisuguseks kriisiks ei olnud valmis ju ükski organisatsioon, nii et mingit tegevuskava või meetmeid ei saanudki eksisteerida.

Mis on siis silmnähtavad kitsaskohad. Jääb mulje, et riskijuhtimine (kui selline funktsioon on üldse olemas) ei põhine mitte strateegilisel lähenemisel, vaid toimub eelkõige operatiivtasandil. Tagajärg on see, et protokollid, kontrollnimekirjad ja reeglid kehtestatakse sihiga tulla toime olukorraga nõnda, nagu see konkreetsel ajahetkel lahti rullub.

Riskijuhtimine paistab harva olevat paika pandud strateegilisel tasandil – on vaid üksikud visioonid ja ideed, mis tulenevad strateegilisest mõtlemisest ja arvestavad muutunud olukorraga. Organisatsioonides tundub seega domineerivat lühiajaline perspektiiv. See tähelepanek toob taas välja strateegia ja strateegilise juhtimise asjakohasuse.

Nagu märgib Laurence Freedman raamatus „Strategy: History”, on strateegia sisu „eesmärkide, meetodite ja vahendite tasakaalustamine, sihtide ning nende saavutamiseks tarvilike ressursside ja teguviiside tuvastamine”. Hea strateegia aitab organisatsioonidel COVID-19-taoliste kriiside ja muude sisemiste ja väliste katsumustega paremini toime tulla. Strateegia peaks mängu tulema olukorras, kus leiab aset reaalne konflikt ning vajatakse lahendust. See näitab, et strateegia on midagi enamat kui lihtsalt plaan.

Ja veel: hea strateegiline juhtimine nõuab, et kohal oleks inimesed, kes suudavad (sõltumata nende kohast hierarhias) haarata suurt pilti ja mõelda ebakonventsionaalselt. Selliste võimetega inimesi peaks olema kõikjal üle terve organisatsiooni, mitte ainult tipus.

COVID-19 on järjekordne tõestus: organisatsioonid ei saa endale enam seda lubada, et arvestatakse vaid käputäie inimeste ideedega. Vähe sellest, jälle on küsimärgi all tarbetu hierarhia. Suure pildi tajumiseks on vaja strateegilisse otsustusprotsessi kaasata rohkem valdkonnaüleste teadmisega inimesi. Kui esindatud on eelkõige spetsialistid, võib see tundmatus olukorras saada takistuseks, sest kasvab oht, et puude taga ei nähta enam metsa. Strateegiline juhtimine üha ebastabiilsemas maailmas nõuab ka inimesi, kes on valmis vastutust võtma igal tasandil ja ametikohal.