Digiehituse lipulaev Singapur liigub Eestile kättesaadavas kauguses

Eesti digiehituse edendajate õppereis Singapuri, mis on omas valdkonnas eeskujuks terves maailmas, tekitas ideid, mida saab reaalselt meie konteksti panna. „Tunnet, et riik on Eesti jaoks kättesaamatusse kaugusesse libisenud, ei tekkinud,“ kinnitavad digitaalehituse klastri eestvedajad Merylin Rüütli ja Indrek Moorats. Nende muljete kohta tegi märkmeid Mari Kamps.

„Saime hea ülevaate sellest, kuidas riik on initsieerinud innovatsiooni ehitussektoris ja kuidas on riigi ja erasektori koostöö toiminud,“ jutustab klastri juhatuse liige Merylin Rüütli. „Huvitav oli vaadata, mil moel projekteerimis- ja ehitusettevõtted reaalselt toimivad ehk kui palju on rakendatud uudseid metoodikaid.“

Lisaks avaldas muljet elukeskkond, mis on roheline ja kutsuv ning vaatamata sellele, et ehitustihedus on tohutu, kitsast tunnet ei tekkinud.

Riik kui vedur

Rüütli sõnul olid sõidueelsed mõtted kahetised. „Üks võimalus, et saad väga palju inspiratsiooni või siis teine, et oled täiesti demotiveeritud, sest nad on eest ära läinud ning järelejõudmiseks pole mõtet pingutada.“

Kuigi Singapur on palju saavutanud, siis tunnet, et Eesti ei jõua neile järele, ei tekkinud. Pigem said delegatsiooni liikmed mõtteid, kuidas ise targalt tegutseda. „Riigipoolne tugi oli seal väga suur, varieerudes 50–70 protsendini investeeringu summast. Riik doteeris nii tarkvara kui riistvara soetamist koos klausliga, et toetust saanud ettevõtted pidid aasta pärast seda suutma numbriliselt tõestada, et nad on efektiivsust suurendanud,“ jutustas Rüütli. „Lisaks riist- ja tarkvarale maksis riik kinni koolitused,“ märkis klastri juhatuse liige Indrek Moorats.

„Nad lõid enda jaoks lihtsa teekaardi, kus oli kirjas, mida millalgi teha ja kuidas eesmärgile lähemale jõuda. Iga natukese aja tagant vaadati see üle ja kui vaja, siis muudeti,“ selgitas Rüütli. „Eesmärk oli saavutada kümne aastaga 30-protsendine efektiivsuse tõus. Nad hakkisid selle väikesteks ampsudeks ehk iga aastaga pidi ehitussektor muutuma 2–3 protsenti efektiivsemaks ja see tundub ettevõtetele saavutatav. Kui aga keegi ütleks, et oleme kümne aasta pärast 30 protsenti efektiivsemad, siis tunduks see kauge ja raskesti saavutatav.“

Singapur hakkas digiehituse teemaga tegelema aastal 2010, kusjuures ettevõtmise veduriks oli avalik sektor. Alustati sellega, et hakati nõudma suuremate hoonete mudelisse panekut, sealt liiguti edasi. „Alguses tuli mudelisse panna hooned, mille üldpind oli 20 000 m², siis hakati numbrit vähendama ja nüüd tuleb mudelisse panna juba ka 5000-ruutmeetrise pinnaga hooned,“ jutustab Moorats.

„Nad tõid päris palju välisõppejõude ja -lektoreid, kes BIM-i õpetasid. Koolitusi tehti mitte üksnes projekteerijatele, vaid alates juhtkonnast kõigile ehk et läbi kogu protsessiahela.“

„Eestis hakkasid esimesed arhitektuuribürood BIM-i rakendama aastal 2008/2009,“ räägib Rüütli ja lisab, et diskussioonina on teema üleval aastast 2010.

„Meile öeldi, et teeme täna õigesti, käies maailmas ringi ja vaadates, kuidas ja mida tehakse,“ jutustas Moorats. „Võib-olla oli selle tõdemuse taga tunne, et nad ise oleks pidanud ka nii alustama.“

„Singapuris vaadatakse palju Skandinaavia poole, nende eeskujuks on Skandinaavia riigid,“ jutustab Rüütli ja selgitab, et seda just digipoolelt, sest nad tahavad muuta ehitusloa väljastamist nii automaatseks kui võimalik.

„Aasia inimene on hästi töökas, ta loeb palju ja rakendab loetu ellu. Mida ta aga teha ei oska, on loovuse ja fantaasia kasutamine,“ jutustab Moorats. „Nad võtavad pigem valmismõeldud asjad ja rakendavad neid. Just selles mõttes peavadki nad suureks eeskujuks Skandinaaviat, kus lisaks arenenud tehnilisele polele on ka loovust ning kus mõeldakse raamidest välja, et mida veel saaks teha.“

Valmismoodulid

Singapur pöörab täna suurt rõhku valmismoodulite tootmisele. „Käisime tehases, mis valmistab WC- ja vannitoamooduleid, kus isegi plaatimistööd on tehtud. Moodul, kus nii palju kui võimalik, on tehases ära tehtud, viiakse otse ehitusobjektile. See põhjustab kaks asja. Esiteks saab töö viia kontrollitud, turvalisse keskkonda: ei pea turnima näiteks 20. korrusel. Teiselt poolt aga efektiivsus – inimene teebki tehases päevast-päeva vaid ühte asja ja saavutab efektiivsuse,“ jutustab Moorats.

„Sealne protsess oli otseselt digiehitusega seotud, sest need moodulid on ehitatud nii, et automatiseeritud tootmine saab mudelist võtta oma info – robotid askeldavad, inimtööjõudu jääb järjest vähemaks,“ lisas ta.

„Nad kasutasid BIM-i ehitusetapil ka, modelleerisid protsessi – animeerisid näiteks kraanade ja materjalide liikumist,“ lisas Rüütli.

„Kui rääkida projekteerimisest kui protsessist, siis seal on hästi põnevaid asju läbi parameetrilise projekteerimise. Sa ei joonista asju oma käega valmis, vaid sul on algorotmid, millele ütled väärtusi ja see algoritm ise projekteerib ruumis juba elemendid sellselt, nagu väärtused määravad,“ jutustab Moorats.

„See hoiab aega kokku,“ kinnitab Rüütli. „Arhitekt peab mingid reeglid ette andma, näiteks hoone kõrguse ja ehitusaluse pinna. Seejärel saab arvutiprogrammi abil analüüsida sadu variante. Käsitsi tehes ehk ilma parameetrilise disainita suudaks neid läbi analüüsida kordades vähem.“

„Masinad ei võta projekteerimist üle, vaid tegelikult saab arhitekt võimaluse töötada tehnoloogia abil kiiremini, paremini,“ lisab Moorats.

„See on kindlasti tulevik, kuid sel on oma agad: Eestis on bürood selle kõige jaoks väga väiksed,“ nendib Rüütli. „Sul peab käima päris palju sarnaseid projekte läbi, sest algoritmide kirjutamine võtab aega. Sa pead suutma ära defineerida, et mingid liigutused on projektist projekti samad ja et projekti tüübid on sarnased ning et saad kasutada enam-vähem sama algoritmi.“

Infotehnoloogia ehk IT tuleb projekteerimisprotsessi järjest enam. „Arusaamine, et arhitektid ja insenerid vajavad oma töös järjest enam IT-d, süveneb. Kui tahad rahvusvahelisel tasandil võistelda, peavad teadmised olema üha laialdasemad,“ kinnitab Rüütli.

„Mina arvan, et siin tekivad näiteks mingid standardsed äpid, mida saab omale osta,“ ennustas Moorats.

„Sa hakkadki eristuma selle poolest, kui nutikaid algoritme oskad endale ise kokku kirjutada ja kas see annab turul mingi eelise või mitte. Kas leiad kavalaid kohti, millele teised pole tulnud,“ arutleb Rüütli.

„Arhitekt paneb äpi tööle ja hakkab näiteks optimaalset parkimiskohtade lahendust otsima ning joonistab murdosa sekundite vältel erinevaid variante läbi,“ räägib Moorats.

„Tõenäoliselt on see parkimisplats või sealne kohtade joonistamine see, millele arhitekt ei tahaks tunde või päevi raisata, vaid tulebki ruttu arvutis lahendus leida,“ tõdeb Rüütli.

Moorats räägib ühes arhitektibüroos nähtust, kus tehasele oli saadetud päring nende võimekuse kohta toota erinevaid detaile. Ühesõnaga, tehti selgeks näiteks võimalike detailide pikkus, laius, raadius ja suutlikkus painutada. „Mida siis arvuti taga tehti? Hoone fassaad oli ekraanil ja samas liigutati sliderit, kusjuures ekraani servas olnud tabelis jooksis toodete nomenklatuur – et tehases tehakse selle koha jaoks just sellise kuju ja mõõtudega detaile.“

„Võib-olla saaks Eesti arhitektid veelgi rohkem arhitektuuri teha, kui saaks standarddetaile parameetrilises disainis ära kasutada,“ pakkus Rüütli.

„Praegu on nii, et tehakse projekt valmis, siis peab ehitaja minema ja otsima, kas ja kus Euroopas on keegi, kes taolisi detaile suudab teha,“ lisas Moorats.

USA vs Singapur

Üle-eelmise ehk 2016. aasta lõpus toimunud õppereis Ameerika Ühendriikidesse tekitas ohoo-efekti, kuid siis meil endal väga palju taustinfot polnud. „Hiljutine õppereis Singapuri tekitas ka ohoo-efekti, aga usun, et olime nüüd nõudlikumad ja oluliselt teadlikumad. „Vau“ tekitamiseks oli latt lihtsalt kõrgemal,“ jutustab Rüütli.

„Võrrelda on raske, kuna nad on erinevad näiteks nii majanduslikult kui kultuuriliselt,“ lisab Moorats.

USA-s veab digiehituse teemat erasektor, Singapuris aga avalik sektor. „Singapur teeb teisiti – tundus, et neil on läbiv strateegia, kõigele on mõeldud süsteemselt. Nad olid läbi mõelnud, millist tugistruktuuri ettevõtetel vaja läheb, et innovatsiooniga edasi minna,“ räägib Rüütli.

„Emotsiooni mõttes olid reisid erinevad. USA-st tulles oli natuke tunne, et jah nad teevad, aga palju oli start-up-indust. Sellist, mida saaks Eestis konkreetselt ära teha, polnud,“ räägib Moorats. „Singapurist tulles saime aru, et jah, asjad tulebki ära teha. Mõtteid oli lihtsam meie konteksti panna.“

BIM Singapuris

„Oma arendustega on Singapur jõudnud suhteliselt samasse kohta, kuhu kõik teised riigid, kes seda teemat ajavad. Halduse osa on aga igal pool algfaasis – keegi pole midagi nutikat välja mõelnud,“ selgitab Rüütli. „Kui hoone on valmis ja läheb ekspluatatsiooni, et kuidas siis seda mudeli infot koristamisel, hooldamisel jne ära kasutada. Kuidas planeerida hoone kasutust, et saada rahaline sääst mudelist,“ lisas ta. „Kõik saavad aru, et teema on ülioluline ja kust kasu tuleb, kuid keegi pole veel välja mõelnud, kuidas see tehniliselt ära lahendada,“ tõdes Moorats.

„Mulle tundub, et asi hakkab arenema vajaduspõhiselt. Kõigepealt võtavad selle omaks arhitektid ja projekteerijad, seejärel ehitajad. Ja nüüd on haldus, mis pole veel aru saanud, et ehitajate käest on võimalik saada korralik asi, mida päriselus kasutada,“ jutustab Moorats.

Üks teema, millest palju räägiti, oli virtuaalreaalsus (VR) ja liitreaalsus. „Üks arhitektuuribüroo oli lahendanud asja väga põnevalt, pannes ühte virtuaalruumi korraga kokku mitu inimest,“ jutustab Moorats. „Seal olid oma agad, kuid ideena oli see väga äge. Üldiselt on Singapuri inimesed oma VR-lahenduste arenduses suhteliselt tagasihoidlikud. Tundub, et meie siin suudame mudelit virtuaalruumis kasutada isegi paremini kui nemad. Meil pole küll midagi häbeneda.“

Targad kraanad ja kõrged tööstushooned

Nanyangi tehnikaülikool arendab tarku kraanasid, mis oli teemana väga põnev. „Kontseptsioon oli põhimõtteliselt selline, et kraana tarkvara on seotud mudeliga ja oskab optimeerida kraana tööd läbi selle,“ selgitab Moorats. „Ta teab, kust midagi võtta ja kust oleks kõige optimaalsem tõstmise teekond jne. Praegu on see testimise faasis. Tundus, et on väga põnev ja et sel on potentsiaali.“

Singapuris jäid silma kaunid, ligi kümnekorruselised tootmishooned. „Oli ilus, et tootmishoone läheb kõrgustesse. Meil nii ei ole,“ räägib Rüütli. „Selle põhjuseks on tõsiasi, et maad ei ole. Peab kõrgustesse ehitama,“ lisab Moorats.

„Teadlikult oli tekitatud koostöötamiskeskusi ehk HUB-e,“ jutustab Rüütli. „Sarnase valdkonna tootmisettevõtted asuvad ühes hoones, et võiks koos tegutseda ja tekiks sünergia. Ka logistika, tooraine ühine hankimine jne on lihtsam.“

Singapuri ehitusplatsidel on väga palju võõrtööjõudu, kes peamiselt on pärit naaberriikidest. „Mind pani imestama, kuidas need odava raha eest palgatud võõrtöölised, kes pole kursis läbimõeldud ja kõrgtehnoloogilise juhtimisprotsessiga, platsil tööle pannakse,“ jutustab Rüütli. „Tundub oskus omaette – võtavad ükskõik millise tööjõu ja oskavad selle siis tööle panna.“

Tulemus

Singapuri õppereisi tulemusel panid ehitussektori esindajad ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ühiselt allkirjastatud kokkuleppega aluse ehitus- ja kinnisvarasektori struktuurseteks muudatusteks. Kokkuleppe eesmärk on tõsta ehitussektori efektiivsust, tõhustada koostöös ülikoolidega ehitiste digimudelite ehk BIM-i rakendamise taset ning muuta ehituste elukaare töövoog läbipaistvaks, jälgitavaks ja kuluefektiivseks. Samuti lepiti ühiskokkuleppes kokku baasi loomises ehitusvaldkonna uute digitaalteenuste tekkimiseks ning ehitusega seotud dokumentatsiooni kiireks ja sujuvaks menetlemiseks.