Diginomaadi päevaraamat: igikestev internetijaht ja nõialoitsud

Kuala Lumpuris on Iti Malken elanud Kagu- Aasia linnadest kõige pikemalt, seega teab sealset ärikeskkonda unepealt.

Vastupidi Eesti äritavadele sõlmitakse seal esialgsed tutvused ja kokkulepped pigem condominium’i (korterite kompleks – toim) basseini ääres või õhtusöögilauas ning tavaliselt mitteärilises õhkkonnas. Expat’idega (välisriikidest sisserännanud kogukonna liikmed – toim) on lihtne jutule saada, keerulisem on suhtlus umbusklike kohalikega, kelle tööharjumused võivad tunduda üsnagi kummalised: tuttav austraallannast firmajuht saab Malaisia alluvate käest täiesti tõsimeelseid sõnumeid, et nad nõiuti nädalavahetusel ära ja esmaspäev tuleb vabaks võtta… et saaks eemaldada peale pandud loitsud. Muidugi on ka argipäevaseid probleeme, näiteks, et laps jäi haigeks, kuid see nõidumise vabandus tundub erilise pärlina.

Olen krabanud Eestist kaasa paraja portsu tööd. Nagu PRvaldkonnale kohane on aasta lõpp kiire ning 2015. aasta lõpp on veel eriti intensiivne. Kuna peatun Kuala Lumpuris alati samas pilvelõhkujas ja korteris, siis tean, et internetikiirus on seal hea ning sellega probleeme ei tule. Lisaks on mul alati backup kohaliku telefonikaardiga telefoni näol, kust saan oma arvutisse internetti jagada.

Diginomaadina on mul alati kuklas kerge värin, et huvitav, kuidas internet järgmises kohas levib: kas saab asjad tehtud või tuleb netti otsima minna.

Märts 2016, Indoneesia, Bali, Seminyak, Ubud ja Gili saared

Esimesed ja seni ka viimased probleemid internetiga tekivad Ubudis ja väikestel Gili saartel. Kuigi läksin Indoneesiasse puhkama, on mul arvuti ikka truult kaasas ja vähemasti korra päevas pean üle vaatama meilid ning sotsiaalmeediasse mõned postitused tegema. Õnneks on PR-is vaiksem periood ja meilivahetust klintidega vähem. Kui Bali mõistes kallima klassi Seminyaki linnaosa hotellis lendas internet vaata et kiiremini kui Kuala Lumpuris, siis Ubudis on juba teine lugu. Hotelli internet tuleb ja läheb (pigem läheb). Natuke korralikumate (loe: välismaa omanike peetavate) söögikohtade internet ei ole ka just päris see, mis olla võiks. Lõpuks leian Ubudis peatänava ääres ühe kohalikele omanikele kuuluva suhteliselt tagasihoidliku välimusega söögikoha, kus toidud on suurepärased ning internet fantastiline. Seal ma siis oma kodukontori igapäevaselt paariks tunniks lahti lööngi: vaatega saginat täis tänavale ja jalad kõikumas kokku klopsitud puupingi peal.

Edasi läheb sõit Gili saartele, mis on küll tõeline paradiis, aga kiirel tööperioodil neid saari pigem väldiks. Internetist võib ainult unistada. Valime seekord magamiseks kodumajutuse vaatega otse merele. Küsimuse peale, kas internetti ka saab, raputab „hotelli” pidav kohalik poiss pead. Suundungi igal pärastlõunal arvuti kaenlas netiotsingutele. Ajavahe on 5–6 tundi, seega Eesti 9 hommikul on Gili saartel juba 3 pärastlõunal – selline ajavahe sobib mulle suurepäraselt. Nooblimates kohvikutes on küll suured sildid väljas, et WiFi on olemas, aga see ei vasta tõele. Lõpuks saan siiski asjad aetud, kuigi ajakulu on meeletu. Töö, mis ma teeksin Kuala Lumpuris umbes tunniga, võtab siin kuni kolm. Asjaolu kompenseerib jalutuskäik randa ja väike suplus.

Aprill 2016, Malaisia, Penang

Penangi saarel peatun nii ajaloolises Georgetowni linnasüdames kui ka mereäärses kuurordis. Georgetown on Kuala Lumpuri järel mu teine lemmik. Nimelt ei ole Kuala Lumpuris väga võimalik turvalisuse kaalutlustel ning ka palavuse tõttu jalutada, linna südames on küll paar tehislikku parki ning kohalikud saavad oma jalutamised tehtud mööda kaubamajasid tuulates. Nii et kondan mööda Georgetowni ringi jalgsi ja olen väga rahul. Õnneks on hotelli internet suurepärane ja seekord jääb linnaga tutvust tehes arvuti maha, sest töö saab edukalt hotellis tehtud.

Kuurordi edasi reisides saab kohe selgeks, et hotell on mõelnud kõigele. Klientideks on peamiselt Euroopast ja Ameerika Ühendriikidest tulnud puhkajad ning on suhteliselt loomulik, et internet levib igal pool – kõikide basseinide ääres ja ulatub isegi mereranda. Ma pole ainus, kes peesitab basseini ääres ja klõbistab arvuti taga; hotellis puhkab päris arvestatav hulk diginomaade. Minul saavad koostatud ja välja saadetud pressiteated, tehtud sotsiaalmeediapostitused ja vastatud kõik meilid, kõrval lamamistoolil peesitaval ameeriklasest proual valmib aga kolmas romaan.

Juuni 2016, Holland, Amsterdam

Kui Aasias oli interneti leidmine natuke etteplaneerimist ja ajakulu nõudev tegevus, siis Euroopas on digitaalne nomaadlus lausa lust. Harvadel juhtudel, kui majutusasutuses pole internetti, päästab päeva Personal Hotspoti funktsioon telefonis. Amsterdamis olles panin tähele, et kohvikutes pigem siiski ei ole internetti ja inimesed keskenduvad näost näkku suhtlusele, mitte arvutis töötamisele või telefonis surfamisele. Minu meelest tore!

September 2016, Saksamaa, Berliin

Berliini jõudes suundun kohe nurga peal asuvasse multifunktsionaalsesse postkontor-printimiskeskus- telefon poodi. Kaks minutit hiljem on alati üliviisakas türklasest telefonispetsialist vahetanud mu telefoni SIM-kaardi uue vastu ja ma lahkun juba varustatuna 5GB-internetiga. Vananaistesuvele omases leitsakus Berliinis saan tööd teha nii kohvikus, hotellis kui ka pargis.

Detsember 2016, Eesti, Tallinn

Pole vaja mainidagi, et Tallinna vanalinna kohvikus on nett suurepärane. Postitan oma kõige uuema kliendi, suurepärast looduslikku kosmeetikat tootva LUMI uudised sotsiaalmeediasse ning vaatan üle e-kirjad, kõik sujub. Kohe on jõulud ja vanalinn on sagimist täis. Uue aasta alguses terendab reis New Yorki, eks näeb, kuidas seitsmetunnise ajavahega ning Aasiaga vastupidises lennusuunas töö sujuma hakkab.

Iti Malken on digitaalne nomaad, kes on 1,5 aastat reisinud Kagu-Aasias ja Euroopas, suved veedab ta peamiselt Eestis. Iti on varem töötanud projektijuhina nii turunduse kui ka PR-valdkonnas. Hetkel on ta
keskendunud sotsiaalmeedia ja PR-teenuste pakkumisele nii Eestis kui ka välisriikides.

Jälgi Iti tegemisi ka Instagramis: @malkenpr