Elektrilevi juht Mihkel Härm hindab mitmekülgse hariduse eeliseid

Elektrilevi juhatuse esimees Mihkel Härm julgustab nii eramajade omanikke, korterühistuid kui ettevõtteid elektri väiketootjateks hakkama. Seda ka siis, kui võrku müüa ei saa, sest investeeringu tasuvus on kõige suurem oma tarbeks elektrit tootes ning mida rohkem hajatootjaid, seda stabiilsem on Eesti elektrisüsteem tervikuna. Küsimusi esitas kaasautor Eva Pärtel.

Mihkel Härmis (36) on koos rahvusvahelise kogemusega energeetik ja kõrgharitud ärijuht. Nimelt ei suutnud noor mees valida majanduse ja inseneeria vahel, mistõttu tegi bakalaureuse- ja magistrikraadid nii Tallinna Tehnikaülikoolis kui EBS-is. Energeetika jäi peale, millele viitab ka paar aastat tagasi kaitstud doktorikraad. Elektrilevi juhina vajab ta aga mõlemast valdkonnas kogutud teadmisi.

Vestluse alustuseks võiksime ehk meelde tuletada, milline on Elektrilevi konkreetne roll meie elektrisüsteemis?

Tagame selle, et elekter jõuab iga inimese ja ettevõtteni. Kokku on meil 530 000 klienti ja 63 000 km liine – umbes samapalju kui riigiteid Eestis. Kümmekond suurt ettevõtet on ühendatud otse Eleringi võrku, ülejäänud meie võrku. Elektrilevi on loomulik monopol, kogu elektrivõrgust kuulub meile 95%. Monopol on loodud põhjusel, et võrgutasu oleks tarbijale mõistliku hinnaga. Kui hakkaksime ehitama paralleelselt uut võrku, oleks see ebamõistlikult kulukas. Meie küsitava võrguteenuse hinna mõistliku taseme tagamist reguleerib konkurentsiamet, kes vaatab kõik meie eelarved rida-realt läbi. Viimatine hinnatõus oli märtsist 3%.

Viimatise hinnatõusu taotluse üks põhjustest võis kõrvaltvaatajale tunduda üsna koomiline: elektrihind on tõusnud.

Jah, see võib tunduda koomiline, aga tegelikult on päris traagiline. Kui Narva elektrijaamast hakkab elekter tulema ja jõuab nt Sõrvesse kodutarbijani, läheb ca 10% kaduma, sh ca 5% suures Eleringi võrgus ja ca 5% meie võrgus. See on puhtalt füüsikaseadus: kui elekter liigub läbi juhtme, muutub osa energiast soojuseks. Lõpp-tarbija Sõrves tahab maksta selle 100% eest, mis ta kätte saab. Selleks, et tema saaks Narvast 100% kätte, peame meie koos Eleringiga ostma Narvast 110%. Viis protsenti kadu on aastas 300 GWh, mis on üüratu suurus. Kui varem maksis see kogus energiat meile ca 15 miljonit eurot, siis eelmisel aastal juba 30 miljonit.

Jõuan nüüd sinna, miks on päikesejaamad meie hinnangul head – kui elektrit toota Saaremaal ja seda seal ka tarbida, siis see osa kadudest, mis tekiksid Eleringi ja meie võrgus, jäävad olemata. Tänane võrgukadu 4% on ülihea tulemus, 1990ndate alguses oli see isegi kuni 20%, sest toona varastati palju. 2000ndate alguses õpetati mulle koolis, et tehniline piir on 8–9% ja et alla selle ei ole võimalik minna. Täna on 4% võimalik ja üritame veel allapoole tulla.

Ajakirjanduses oli hiljuti teemaks, et Hiiumaal ei saa enam uued liitujad elektrit võrku müüa, sest vaba võimsust võrgus ei ole. Kas selliseid kitsaskohti on Eestimaal veel?

Üksikuid väiksemaid piirkondi on veel. Viimase valitsuse lisaeelarvega saime võrgu arendamiseks 8 miljonit, ka selle raha abil hakkame kiiresti probleemi lahendama. Küsisime kokku 55 miljonit eurot, loodetavasti lähiaastatel saame selle jupikaupa. Teisalt probleem aina süveneb, sest käesoleva aasta esimese kolme kuuga tuli sama palju liitumistaotlusi kui terve aasta peale kokku.

Paljud soovivadki ise rohepöördesse panustada ja päikesepaneelid katusele panna, aga takerduvad vahel isegi poole aasta pikkusesse järjekorda.

Oleme hinnapakkumisi tegeva meeskonna kahekordistanud. Praegusel tööjõuturul tuleb inimesi tikutulega taga otsida, eriti energeetikaspetsialiste. Järjekorrad ei pruugi olla pool aastat, see sõltub piirkonnast. Näiteks soovi korral paigaldada 15kW jaam Nõmmele või Tammelinna oma katusele või korteriühistu katusele Õismäel, ei ole ajad nii pikad. Kui võrgus on vaba võimsust ja kus ka palju tarbimist lähedal, on ooteajad oluliselt lühemad, hinnapakkumise saab keskmiselt 30 päevaga kätte ning tööd tehakse ära paari-kolme kuuga. Väiketootja kuni 15 kW piirkonnas, kus palju tarbimist, ei pea täna jätkuvalt muretsema. Samas on ka neid piirkondi, kus ooteajad on oluliselt pikemad, isegi 300 päeva ja rohkem. Murekohaks on Ukraina sõjast tingitud tarnekriis. Kui varem tuli metall Ukrainast ja Valgevenest, siis nüüd peame otsima uusi tarnekanaleid, mistõttu liitumistähtajad võivad pikeneda, samuti kallinevad kaablite, trafode jms hinnad.

Miks küsite raha valitsuselt ega investeeri selliste kitsaskohtade lahendamiseks enda raha?

Investeerime ka enda raha. Igal aastal investeerime umbes 50 miljonit oma eelarvest, järgmisel veel rohkem, kusjuures suurendasime ka omaosalust. Me ei taha investeeringuid liigselt kasvatada, sest iga euro, mille Elektrilevi investeerib, mõjutab võrgutasu. Meie investeeringute reguleeritud tootlus on 4,61%. Riigilt küsitud 55 miljonit – kui investeeriksime selle summa omavahenditest, siis see tähendaks 1,5–2% täiendavat võrgutasu.

Millise sõnumi te täna väiketootjaks pürgijatele edastate?

Vaatan kortermajade katuseid ja mõtlen, miks sinna ei ole juba pandud päikesepaneele. Jätkuvalt julgustan kõiki väiketootjaks hakkama, sest igal pool saab toota enda tarbeks. Isegi kui täna ei saa võrku müüa, nt Hiiumaa kaasus, siis 2–3 aasta pärast on Hiiumaa mure lahendatud ja ka hiidlased saavad hakata võrku müüma. Sama on ka mujal Eestis.

Kui kogu elekter ise ära tarbida, on investeeringu tootlus kõige suurem, sest siis hoiad ära liitumistasu, elektri ostmise ja ka võrgutasu. Toon näiteks tööstusettevõtted – kui on püsiv elektritarbimine, saab ka päikesepaneelid dimensioneerida nii, et toota ainult enda vajadusele.

Positiivne sõnum on, et järgmise aasta esimeses pooles valmib meil kaardirakendus, kus igaüks saab valida Eestimaal ükskõik millise koha, tarbimis- kui ka tootmisliitumiseks ja saada automaatse hinnapakkumise. Kui üks talu tahab panna päikesepaneelid katusele, siis see hakkab mõjutama kümneid tuhandeid tarbijaid lähikonnas – see kõik on vaja läbi mudeldada. Peame tagama, et ühelgi nendest tarbijatest ei lähe pinge liiga kõrgeks ega madalaks. See ongi keeruline töö, tarkvara läbi jooksutamine võtab täna iga taotluse puhul aega. Uue kaardirakendusega töötab mudel online’is.

Kes tuli teie ettevõttes sellise lahenduse peale?

Sellise mõtte peale tuli isegi mitu inimest. Maailmas on olemas ka start-up-ettevõtteid, kes selliseid lahendusi juba teevad ja nii tegimegi hanke. Selle võitis üks Saksa ettevõte, kes nüüd seda arendabki. Meil on täitsa eraldi inimesed, kelle ülesanne ongi vaadata ringi, millised on uued lahendused.

Kuidas soodustate ettevõttesiseselt sellist innovatsiooni?

See on normaalse töö osa. Kontsernis on osakond, peaaegu 100 inimest, kelle töö on luua uusi ärivõimalusi, neid analüüsida ja ära projektistada. Näiteks vabade võimsuste kaardirakendus: inimene tuli juhatusse sellest rääkima, ütlesime, et see tuleb kohe ära teha. Iga idee, mis vähegi kannab, sinna ka vahendeid leiame. Idee peab olema usutav – raha me tuulde ei loobi, samas ei taha inimeste initsiatiivi ka ära tappa.

Mainisite tarnekriisi. Kuidas sellega toime tulete?

Kogu varasem logistikaahel on pea peale pööratud ja sellega peab hakkama saama. Oli ka kiibikriis, sinna suutsime leida lahenduse. Meil oli silme ees olukord, kus arvestid saavad otsa, sest arvestitootja teatas, et kiipe ei ole ja toota ei saa. Lahendasime selle aktiivse suhtlusega, selgitades arvestitootjale olukorda ja paludes leida alternatiive. Jõudsime lahenduseni, et arvestitel saavad olema uuemat tüüpi kiibid, mis on erinevalt vana tüüpi kiipidest saadaval. Tarnetega on sama – otsime alternatiivseid tarnekanaleid. Kui trafotehas oli Bulgaarias, mis sai metalli Ukrainast, siis tehaseid on ka Türgis ja Itaalias, alternatiivid on vaja üles otsida. Hinnatõusuga tuleb hakkama saada.

Mis on teie haridusteed mõjutanud, millest sellised valikud, et olete vaheldumisi nii inseneriks kui juhiks õppinud?

Keskkoolis (Tallinna 21. Keskkool, toim) oli meil ettevõtlusõpe. Õpetaja Epp Vodja ütles, et kuule Mihkel, kui sina lähed majandust õppima, on see raiskamine, mine õpi midagi tehnilist. Energeetika valikut mõjutas ka see, et isa on terve elu elektrisektoris töötanud. Kuna ma ei suutnud ikkagi lõpuni valida, otsustasin, et õpin alguses mõlemat korraga ja valin selle, mis rohkem meeldib. See lõppes nii, et mõlemad meeldisid, tegin energeetika ja majanduse bakalaureuse korraga. Kui läksin juba tööle, siis enam kahte asja korraga ei jõudnud. Energeetika oli südamelähedasem, tegin magistrantuuri lõpuni. Elu viis mind hiljem tagasi TTÜ-sse, kus juhendaja Arvi Hamburgiga leidsime väga ägeda teema Eesti energiapoliitikast ja põlevkivist, tegin ka põhjalikuma uurimustöö ja doktorikraadi. Kui Arvi ei oleks peale käinud, ei oleks ma kunagi doktorantuuri jõudnud. Analüüsin oma doktoritöös, kas ja millal oleks mõistlik põlevkivist loobuda. Võin täna öelda, et olin natuke liiga optimistlik loobumise kiiruse osas. Täna ju näeme, et energiajulgeolek on olulisem kui varem ning seni, kuni meil häid alternatiive salvestite või meretuuleparkide näol ei ole, aitavad põlevkivielektrijaamad hoida madalat elektrihinda ja tagada energiajulgeolekut. Usun jätkuvalt, et aastatel 2035–2040 on põlevkivielektrist loobumine ja üleminek keemiatööstusele plaan, millega tuleks edasi minna.

Kas akadeemilise karjääriga on nüüdseks kõik?

Praegu võtab töö palju aega ära, kuid üritan käia vähemalt paar korda aastas ülikoolis rääkimas, et tudengid oleksid kursis ja ise kuuleksin vastu, mida nemad mõtlevad.

Mis nad siis mõtlevad?

Rohepööre, mida igal pool maailmas näeme, on tänapäeval tudengite seas veel populaarsem kui ühiskonnas tervikuna.

Mis on teie hinnangul mitmekülgse hariduse olulisus/eelis?

Kõige suurem eelis ongi, et mul ei ole vaja tõlki, et aru saada insenerist või finantsjuhist või teha ettevõtte strateegiat. Inseneriharidus ikkagi õpetab natuke teistmoodi mõtlema, nt seal on süvendatud füüsika ja matemaatika, mis aitab maailmast laiemalt aru saada.

Mida arvate inseneri elukutsest tänases Eestis?

See on popim kui varem, kuid tublisid insenere on jätkuvalt rohkem vaja. Peame vaatama, et me ei koolitaks tavalisi koodikirjutajaid, vaid pakuksime juurde kombineeritud õppealasid ja -aineid. Näiteks seesama vabade võimsuste kaardirakendus – seal oli vaja koostööd teha võrguinseneridel ja IT-inseneridel.

Usun, et tänapäeval ei ole enam nii, nagu minuga juhtus: kui olin esitanud ülikooli avalduse elektroenergeetikat õppima minna, siis mulle helistati, et kas teate, et saate ka majandusse tasuta sisse. Mulle väga meeldib saade „Rakett 69“ ja kui seda vaatan ning neid noori näen, siis mina tuleviku pärast ei muretse.

Mida veel annaks teha, et inseneriõpe oleks täna Eestis parem?

Mida rohkem ülikooliga koostööd teeme, mida rohkem päris elu sinna viime, seda parem see õpe on. Täna anname lõputöö teemasid, võimaldame praktikat, anname enda päris probleemid, mida tudengid saavad lahendada.

Milline juht olete enda arvates, millist n-ö juhistiili harrastate?

Kaasavat stiili, üritan kasvõi nt juhatuse koosolekul teised enne ära kuulata, mitte ise esimesena öelda, mida teha. Ei ütle, et mine tee see nüüd ära, vaid, et meil on selline mure, kuidas võiksime seda lahendada, sinna juurde esitada küsimusi, et miks nii, aga mitte teisiti. Ma ei ole kindlasti autokraatlik ega ka mikromanageeriv juht. Kui alustasin Eesti Energias partnersuhete juhina, siis meeldis mulle küll ise kõik asjad ära teha.

Kuidas teie karjäär alguse sai?

Eesti Energias (EE) alustasin toonase juhi Sandor Liive töövarjuna, kirjutasin talle motivatsioonikirjas, et energeetika pakub mulle huvi. Liive sõnul valis ta mind lõpulause tõttu: kirjutasin, et ühel heal päeval tahaksin olla Eesti Energia juhatuse esimees. Ta tahtis näha, kes see ambitsioonikas poiss on. Ülikooli ajal kirjutasin Sandor Liivele, et tahaksin praktikale tulla – ta leidis mulle koha energiakaubandusse Jaanus Arukaevu juhendamisel. Järgmiseks töökohaks oli Maailma Energeetika Nõukogu (globaalne NGO, mille eesmärk on suunata riikide energiapoliitikat paremuse poole) Eesti osakonna juhtimine. Umbes kümme aastat hiljem kutsuti mind EE-sse partnersuhteid juhtima, mida tegin ligi kolm aastat, siis võtsin vastu väljakutse tulla Elektrilevi juhtima.

Kes on teie juhtimisalased eeskujud ja miks just nemad?

Minu otsene juht, nõukogu esimees Hando Sutter (töötas ametipostil kuni 1. mai 2022), on üks mu eeskujudest. Ükskõik, mis teema on, Hando läheb detailideni sisse, seni kuni ta aru saab. Võti on selles, et asju tuleb suuta lihtsalt edasi anda ja selgitada, siis tean, et ka see inimene saab teemast aru.

Üks mu viimase aja lemmikraamatutest on Netflixi töökultuurist „No rules rules“ – kõige olulisem reegel, mille järgi nemad töötavad, et igaüks peab tegema asju nii, et oleks ettevõttele kasulik. Mulle meeldib väga nende avatud suhtluse teema, olen ka ise üritanud enda inimeste käest küsida, et öelge, kui teile tundub, et teen midagi valesti või saaksin paremini teha. Olen avatud igasugusele kriitikale ja mõtetele. Teine mind mõjutanud raamat on hästi praktiline – Facebooki endise töötaja Julie Zhuo „The Making of a Manager“. Lugesin selle läbi paari päevaga, kui olin just Elektrilevi juhatuse esimeheks saanud.

Mulle on eeskujuks ka klassivend Sten Saar, kellega koos tegime õpilasfirmas valemivihikuid. Sten teeb täna Londonis kindlustus-start-up´i Zego, üks Eesti unicornidest. Saame mõned korrad aastas kokku. Olen temalt õppinud, et iseendaga tegelemine on hästi oluline. Sten on öelnud, et psühholoogid aitavad neil ettevõtet juhtida. Üritan praktiseerida Steni ettevõtte põhimõtet „remote first“. Kõigil on võimalus olla kontoris, kuid kellelgi ei ole kohustust kontoris käia, seni kuni töö on tehtud ja eesmärgid täidetud.

Mainisite õpilasfirmat ja valemivihikuid, mis olid 2000ndate alguses väga populaarsed. Kust tuli mõte neid teha?

Seesama ettevõtlusõpe 21. Keskkoolis – meil oli võimalus teha õpilasfirma, oli väga traditsiooniline ajurünnak. Loopisime suvalisi mõtteid, kuni kellelgi tuli mõte, et teeks vihikuid, kus ei peaks ise kogu aeg valemeid vihiku algusesse kirjutama. See on hea näide klassikalisest ajurünnakust.

Mis pani teid kandideerima Elektrilevi juhiks?

Hando Sutter kutsus. Kui ettepanek tehti, siis mõtlesin mitu päeva, sest Elektrilevi juhina on vastutus 530 000 kliendi elektrivarustuse ees ja seda 24/7. Jah, vastutus on suur, aga ka mõju on suur, sest meie otsused mõjutavad kõiki Eesti inimesi. Jõuame Hiiumaa näite juurde tagasi ja kui suudame selle paari aastaga ära lahendada, on päris hea tunne.

Olin olnud kolm kuud ametis, kui juhtus põleng Jõgeva alajaamas ja töö miinuspool tuli välja. Kutsusin kriisikomisjoni kokku. Tagantjärgi arvan, et tulime meeskonnana hästi toime. Meeskond oli väga kogenud, meil on inimesi, kelle tööstaaž on mõõdetav kümnete aastatega ja kes on koostööle orienteeritud. On hea meel tulla tööle ja näha inimesi, kes tahavad seda tööd teha, kellel on missioonitunne. Seda tööd tehakse sellepärast, et meist päriselt sõltub midagi.

Mida kujutab endast innovatsioon teie valdkonnas?

Eelkõige digitaliseerimisega seotud projektid, nt seesama kaardirakendus, et saaks hinnapakkumisi automatiseerida. Teine näide: arendame võrgujuhtimise tarkvara nii, et võrgudispetšer saaks tarkvaralt võimalikult palju abi, et tarkvara suudaks tuvastada rikkekoha. Droonide kasutamine on juba käibel innovatsioon. Kasutame neid täna rikkekohtade leidmiseks. On ka disruptive ehk äri muutev innovatsioon, näitena see, et saame Hiiumaal salvestite abil olukorda parandada, paneme akud, hakkame võrgus juhtima reaktiivenergiat, selle asemel et merekaablit ehitada.

Elektrienergia ja julgeolek – kas ja milliseid uusi suundumusi on elektrilevi valdkonnas seoses Ukraina sõjaga?

Ukraina kriis on toonud oluliselt lähemale hetke, mil Eesti ühendatakse Venemaa süsteemist lahti. Kas ja millal see toimub, me ei tea, otseselt on lahti ühendamine Eleringi ülesanne. Kui see peaks juhtuma, peame ka meie valmis olema. Lahtiühendamine on ka täna võimalik, aga see oleks umbes nii, et oled ostnud korteri, siseviimistlus on tegemata, saab küll sisse kolida, kuid on ebamugav. Täna me elektrit Venemaalt ei saa, saame süsteemi stabiilsust. Elektrisüsteemis on nii, et igal ajahetkel peavad kõik elektrijaamad tootma sama palju, kui tarbijad kokku tarbivad. See peab võrduma igal ajahetkel. Mida väiksemaks süsteemi teed, seda keerulisemaks läheb selle tasakaalu leidmine. Venemaa süsteem annab meile selle tasakaalu, kui lahti ühendame, peame endale tekitama alternatiivid – Elering ongi selleks valmistumas, muuhulgas ehitamas sünkroonkompensaatoreid. Mida rohkem on meil hajatootjaid, seda parem, seda sõltumatumad oleme.

Kas plaanite pärast ametiaja tähtaega taas kandideerida või otsite uusi väljakutseid?

Ametiaeg lõppeb 31. detsembril 2023. Täna tundub, et soovin jätkata. Tahaks näha ka töö tulemusi, sest energeetika on valdkond, kus asjad võtavad paratamatult kaua aega, kolme aastaga lõpuni ei jõua.

Kas energeetika kõrvale mahub ka hobisid? Kuidas te „akusid“ laete?

Mulle meeldib tennist mängida, alustasin sellega alles mõned aastad tagasi. Meeldib, sest tennisemängus ei ole ükski päev teisega sarnane ja sellega tuleb hakkama saada. Tennis on minu jaoks sport, kus suudan keskenduda ainult pallile. See võimaldab mõtte välja lülitada ja puhata. Teine on Hiiumaa ja meri, nii kalapüük kui ka lihtsalt mere ääres käimine ja jalutamine. Nooruses olin aktiivne lohesurfar, siiamaani käin vahel surfamas.