Holland testib tuumaenergiat tootvat tooriumireaktorit

Tuumareaktor põhjustab tavainimeses allergilise reaktsiooni, kuna see on ohtlik, tekitab keskkonnakahjusid ja on ka kallis ehitada. Siiski on juba eelmisest sajandist olemas alternatiivne tuumaenergia tehnoloogia – n-ö sulasoolareaktor, mis on ohutum ning mida saaks kasutada alternatiivse ja rohelisema tuumaenergia tootmiseks. Hollandis käivitati üks selline katsejaam ja seda pärast 40-aastast pausi, vahendab Kaido Einama (am.ee).

Viimati töötas tooriumi toorainena kasutanud sulasoolareaktor 1970. aastatel Ameerika Ühendriikides Oak Ridge´i katselaboris. Hollandi firma NRG 5. septembril käivitatud liitium- ja tooriumfluoriidi katsereaktor hakkab tootma energiat laialt kättesaadavast maavarast – tooriumist, mis pole ohtlikult radioaktiivne ning ei jäta hiljem järgi üliohtlikke radioaktiivseid jäätmeid. Lisaks ei saa sellise reaktoriga toimuda Tšernobõli ja Fukushima laadseid katastroofe, kuna rikke korral ei sula reaktor üles, vaid lakkab lihtsalt töötamast.

Teistmoodi tööpõhimõte

Tooriumireaktorid töötavad hoopis teistmoodi kui praegu levinud uraanireaktorid. Kütuseks kasutatakse vedelasse olekusse sulatatud soolasid, mis alustavad tuumareaktsiooni. Niipea, kui tuumaenergiajaamas midagi juhtub, lakkab soolade soojendamine ja jahtudes need tahkuvad, lõpetades reaktsiooni.

Reaktor vajab toimimiseks pidevalt energiat ning avariiolukorras lihtsalt lõpetab töö, ilma et põhjustaks keskkonnakatastroofi. Uraanireaktoris reguleeritakse tuumavarraste temperatuuri nende jahutamisega. Kui jahutamine lakkab, kuumeneb tuum üle ja sulab üles, tekitades radioaktiivse saaste. Tooriumireaktori saab rajada näiteks sügavale maa alla ja juhtida seda maapealsest juhtimiskeskusest. Kui reaktori kasutusaeg lõpeb, on võimalik kõik konserveerida ja ohtlikke aineid ei leki. Teoreetiliselt on võimalik veel tooriumireaktoris kahjutumaks töödelda praeguste uraanireaktorite ohtlikke jäätmeid.

Miks siis ei ole seda turvalist tehnoloogiat siiamaani kasutusele võetud?

Kuigi tooriumireaktor on keerulisem kui uraanireaktor, pole see tänapäeva tehnoloogiaga üle mõistuse raske. Samas ei teki tooriumireaktorites suurriikide sõjatööstusele vajalikku toorainet – plutooniumi, mida saaks aatompommides kasutada. See on ka üks tõenäolisi põhjuseid, miks 1940.-1950. aastatel otsustati ikkagi uraanireaktorite tehnoloogia kasuks.

Hollandil endal pole plutooniumi vaja ning NRG katsetab väikese reaktoriga odava energiatootmise võimalikkust suurriikidest sõltumatult. Sama teevad praegu ka Hiina ja India, kus otsitakse uut keskkonnasõbralikku lahendust tuumaenergiale. Siiski vajab kunagi unustusehõlma vajunud tehnoloogia veel arendamist, milleks võib kuluda paarkümmend aastat, enne kui sulasoolareaktor võiks saada n-ö kommertstooteks.

On aga veel üks tehnoloogia, mis võib sundida sulasoolareaktorit kõrvale heitma – kui lähema paarikümne aasta jooksul saavutatakse läbimurre tuumasünteesis, oleks fusioonreaktorid ilmselt veelgi perspektiivikamad. (www.geek.com/science)