Kas Merivälja mõistatus lahendatud?

Paranähtuste uurijatele ja müstikasõpradele üle poole sajandi arutlusainet pakkunud Merivälja „UFO-sulam“ on Tallinna Tehnikaülikooli geoloogia instituudi teadlaste kinnitusel inimese valmistatud.

Millega on tegemist?

Juhtunu tagamaad ulatuvad 1960. aastatesse, mil Meriväljalt Hõbekuuse tee 34 leiti 6,5-meetrise augu kaevamiselt väidetavalt metalne kiht. „Peremees (Virgo Mitt, toim) ei suutnud alguses seda kihti läbi kaevata. Ta sai pärast mõnda aega tööriistadega toksimist selle metalse kihi purustatud ja nii korjas ta  need tükid sealt kaevu põhjast välja,“ jutustas TTÜ geoloogia instituudi teadur Rutt Hints.

Aastad möödusid ja alles 1980. aastatel jõudsid väidetavalt samast kaevust pärit tükid erinevatesse uurimisinstituutidesse, sest peremehel tekkis huvi, et millega on tegemist. „Sealt läks asi laiali, kuna instituutides ei suudetud üheselt tuvastada, mis materjaliga on tegemist. Asja vastu hakkasid tundma huvi ka NSVL-i julgeolekuorganisatsiooni esindajad. Nii läkski pall veerema.“

TTÜ geoloogia instituudi kogus on olemas tükk GIT 369-284, mis on leitud aastakümneid tagasi Meriväljalt. Kuna avalikkusel on Merivälja leidude vastu taas elav huvi, kuid kõik räägivad vanadest andmetest, otsustasid teadlased Rutt Hintsi eestvedamisel tükki kaasaegsete meetoditega uurida ning teha uued analüüsid. „Meil pole siis vaielda selle üle, kas on see või ei ole. Puhtalt selle pärast, et müstikalainet omalt poolt mitte väga toetada,“ selgitas ta.

Mida uuriti ?

Teadlased uurisid tükki, mille kohta on teada, et see leiti kuskilt Meriväljalt. „Me ei saa aga öelda, et ükski geoloog oleks selle kunagi Meriväljalt maa seest välja võtnud. Legendi järgi peaks see olema üks nendest tükkidest, mis kunagi sealt välja tulid, aga tõestada me seda ei saa. Tükk jõudis TA geoloogia instituuti 1980ndatel, kui vastavate uuringute oli seotud Herbert Viiding,“ jutustas Hints.

Nüüd aga jõudis uuritav metallitükk doktorant Siim Pajusaare kätte, kes lõikas selle ilusa sileda pinna saamiseks pooleks. „Poleerisin seda ja määrasin keemilise koostise, kasutades  röntgenfluorestsents-spektromeetrit,“ selgitas ta. „Uurimise tulemusel selgus, et metallitükk sisaldab kroomi (68 protsenti), rauda (23 protsenti), niklit (7 protsenti) ja lisaks veel muid lisandeid.“

Kasutatud XRF-meetod pole sama, mida kasutati 1980. aastatel proovide analüüsimiseks. „Tollal oli kasutusel spektraalanalüüsi meetod, mille kohta öeldakse, et ta on selline poolkvantitatiivne meetod. Seda analüüsitulemust võib aga lugeda kvaliteetsemaks,“ kinnitas nooremteadur Pajusaar.

„Spektraalanalüüsi puhul proovi kuumutatakse väga kõrge temperatuurini. Sealt eritub erinevat kiirgust ja see püütakse fotoplaadile kinni. Fotoplaadi pealt määrati elementide sisaldused silma järgi intensiivsuse järgi. Meetod elementide osas mööda ei pane – seda on üsna täpselt võimalik öelda, mis elemendid seal on. Analüüsi olemuse tõttu võis aga sisalduses varieeruvus olla kuni 50 protsenti,“ selgitas Pajusaar.

Mida saab järeldada?

Selgus, et uuritud materjal on tehislikku päritolu, nagu teadlased ka varasema info järgi eeldasid. „Arvestades seda, millise elementkoostisega see on, võiksime oletada, et materjal on väga lähedane ferrokroomile,“ kinnitas teadur Hints.

Ferrokroom on kroomimaakide kaevandamisel ja rikastamisel saadav kroomi ja raua sulam. Hintsi kinnitusel on see väga tavaline ja laialt kasutatav, olles metallitööstuse tavaline toore. Seda kasutatakse terase tootmisel, et anda korrosiooni- ja kulumiskindlust.

Kui hakata arutama, et millal ja kust see inimtegevusega seotud tükk võis Tallinnasse sattuda, lähevad mõtted rändama. „Üks väga usutav teooria on see, mille käis hiljuti ka Anto Raukas oma raamatus välja, et tegemist on kunagise Bekkeri laevatööstuse jääkidega või toormetega, mis maeti kunagi Meriväljale. Kuidas see tükk seal Meriväljalt edasi liikus, jääb hetkel müstikaks ehk et praegu pole selget arusaama.“

Miks tekkis Merivälja leiu juurde müstiline jutt? Hintsi selgituse järgi on selles süüdi üks teine n-ö tegelane ehk püriit (TA geoloogia instituudi kogus  GIT 369-25), mida Merivälja objektilt on leitud rohkelt. Püriidil on ilus metalne läige, mistõttu kutsutakse seda kassikullaks või lollide kullaks (inglise keeles fool’s gold). „See on kõige tavalisem kivim, millega Eesti inimene tuleb geoloogi juurde ja ütleb, et teate, ma leidsin kulda. Seekord ei leitud kulda, vaid leiti lausa UFO.“

Püriidi olemasolu põhjus selgub, kui uurida Merivälja geoloogiat, kus on valdavalt moreen ehk jääaja setted. Moreenikihi paksus võib jääda paarist meetrist kuni kümne meetrini. Väidetavalt oli Hõbekuuse teelt leitud metalne kiht moreeni ja aluspõhja ehk kõva kivi piirilt – algsetes andmetes oli mainitud 6,5 meetrit.

„Kui vaatame seda, mis on moreenikihi all, siis on see Eesti kambriumi liivakivi Tiskre kihistu kivimid, mis sisaldavad väga ilusaid püriidi konkretsioone,“ selgitas Hints.

Algsete andmete järgi oli leitud püriit kihilaadne ja ilmselt see kihilaadsus tekitaski hästi palju segadust, sest püriiti tavaliselt kihilaadselt ei esine. „Tegelikult on seal lähedal avamus, kus paiknevad Kallavere kihistu ja Türisalu kihistu kivimid. Kallavere kihistus on püriit ja Türisalu kihistus graptoliitargilliit. Nende kahe kivimi piiril on püriitne kiht, mis istub liivakivi pinnal ja see on väga kõva kiht. Kui üritate sellisest kihist oma kaevu läbi kaevata, siis see nõuab jõudu. Peale selle tekitab segadust sulfiidide metalne läige,“ rääkis Hints.

Mida kokkuvõteks öelda?

Sulam, mida me uurisime, on tõenäoliselt ferrokroom ehk tavaline metallitööstuse toore. Meil puuduvad tegelikkuses tõendid, et see konkreetne pala, mida uurisime või üldse kõik need palad, mis ühe või teise väitel on Merivälja objektilt leitud, ka tõesti sealt maapõuest pärinevad. „Võib-olla pärinevad sealt, kuid võib-olla on leitud kuskilt mujalt,“ ütles Hints. „Igal juhul ei ole tegemist millegi erilisega, vaid meie analüüsid kinnitavad, et räägime tavalisest tööstuslikust materjalist. Ja pigem räägime Eesti metallitööstuse ajaloost kui millestki muust.“

Kaevu kaevamisel leitud püriit, millega ajas algse materjali sassi kas peremees või läks see segi asjade liikumisel, on selles piirkonnas väga tavaline nähtus. „Kui seda seal poleks, siis peaks tõesti küsima, kas UFOd viisid selle minema,“ rääkis Hints.

Kui teadlased sattuks täna olukord, kus tuleks hakata uurima Merivälja-laadset objekti, saabuks selgus päris ruttu. „Uurimisinstituudid teeks esimese kahe päevaga ära kõik vajalikud analüüsid ehk sõidaks georadariga sellest objektist üle. Eesti uurimisinstituutides on tänase päeva seisuga väga hea tehniline valmidus väga kiiresti lahendada selliseid probleeme, mis võib-olla kunagi tundusid kauged, müstilised ja millele kindlasti aitas kaasa kogu asja salastatus.“

See, mis pole aastakümnete taguse ajaga õnneks muutunud, on uudishimu. „Poleks teadust kui poleks uudishimu, ja poleks ka inimest kui poleks uudishimu,“ kinnitas Hints. „Uudishimu viib meid kasvõi selline, et ehitame näiteks Estcube’e. Loodan, et kunagi hakkame mõtlema ka sellele, mis on Eesti maapõues sügavamal kui see üks  kilomeeter, mida praegu tunneme.“