Kuidas teha tehnoloogiaga kunsti ehk IT ja loome sünergia

KUMU kunstimuuseumis hiljuti avatud näitus „Ekraani arheoloogia“ ühendab endas tehnoloogia ja kunstimaailma, kusjuures esmapilgul üllatavana tunduv kombinatsioon väljendab kunsti kaasaegsust ja piiramatuid võimalusi soovitud idee edastamiseks. Oma mõtteid jagab kunstnik Timo Toots. Kirjutab Kadri Kütt.

Timo Tootsi loomingust on KUMU näitusel tervikliku ruumiinstallatsiooni teose uusim osa Memopol-3. Esimene Memopol valmis 2010. ja teine 2011. aastal. Memopoli peamiseks teemaks on indiviidi privaatsus muutuvas tehnoloogilises maailmas: kuidas inimeste suhe sellesse ajas muutub, kuidas seda mõtestatakse ja kuidas tehnoloogia elustiili suunab ning igapäevaelu mõjutab. Teos on visuaalne ja kogemuslik installatsioon, millest tuleb sõna otseses mõttes läbi käia. Külastaja andmed ja kohalolu on Memopolile sisendiks.

Memopoli seeria on sarnase ülesehitusega, aga ajas muutuvale kriitilisele privaatsuse aspektile tähelepanu juhtiv teos. „Esimese osa puhul oli idee uurida privaatsust läbi ID-kaardi ja eesti.ee infrastruktuuri. Meil on riigiportaal, mis võimaldab näha, mida riik meie kohta teab ja salvestab. Seda on kindlasti rohkem, kui seal näha, aga sellegipoolest on seda piisavas koguses. Minu jaoks oli avastus, mida riik on minu kohta salvestanud.”

Memopol-1 võimaldas publikul näha enda kohta käivat informatsiooni. Teosest osasaamiseks tuli külastaja ID-kaart lugejasse panna ja PIN-kood sisestada. Seejärel sai installatsioon riigiportaalist visualiseerimiseks andmed ja tegi seda tavapärasest erineval viisil. Memopoli teosed on privaatsuse eesmärgil loodud nii, et inimene usaldab masinat ja on oma andmetega üksinda.

Digitaalne minapilt

Memopoli teine osa lisas teosele rahvusvahelise mõõtme ja töötas passide ning teiste riikide ID-kaartidega. Kaasatud olid andmed ka internetist ehk Google’ist ja kõikvõimalikest portaalidest. Kättesaadavast informatsioonist tekkis konkreetse isiku kohta samuti visualiseeritud installatsioon.

Timo Tootsi mõte on anda teoste erinevatele osadele sisu sõltuvalt perioodist. Eelviimase ja sel aastal valminud Memopoli vahele jääb seitse aastat ja see on piisavalt pikk aeg, et toimuksid muutused nii ühiskonnas kui tehnoloogias. Esimesed joonised Memopol-3 tarbeks valmisid kolm aastat tagasi, viimase poolteise aastaga sai kontseptsioon lõplikult viimistletud. „Meie ellu on tugevalt tunginud nutiseadmed, millega meil on väga isiklik suhe. Selle suhte uurimine on Memopol-3 primaarne eesmärk. Oleme hakanud neid seadmeid väga usaldama, kusjuures isegi rohkem kui teisi inimesi. See tekitab justkui privaatse ruumi, milles oleme oma elu ja andmeid nõus seadmega jagama.”

KUMU-sse üles seatud viimane installatsioon töötab koostöös nutitelefonidega. Külastaja vajab teose nägemiseks isiklikku telefoni ja ID-kaarti, Androidi puhul toimub ühendus mobiilirakenduse ning iOS-i puhul kaabli kaudu. Telefonist kogutakse kõikvõimalikud privaatsed andmed, sh kontaktid, sõnumid, fotod, videod jms. Teosesse koondatakse kättesaadavate andmete põhjal visuaalne pilt külastaja digitaalsest elust.

Privaatsuse dilemma

Tavapärase reaktsioonina tekib külastajas juba enne teoseni jõudmist mõte, kuidas see siiski toimib ja mis andmetest saab. Provokatsioon on installatsiooni üks osa ehk teos töötab ka seda külastamata. „See paneb inimese mõtlema, mida ta on oma telefonile usaldanud ja kas ta julgeb seda ka näidata. Lisaks tekib küsimus, et kui nutiseadmete vastu on usaldus, siis miks ainult külastajale endale kuvatav installatsioon ärevust tekitab. Piiride kompimine ja usalduse proovilepanek on üks Memopol-3 ideedest.”

Timo püüab suunata inimesi mõtlema, et enne kui oma andmeid teenusepakkujatele usaldatakse, tuleks olla kriitilisem ja analüüsida, kuhu see info jääb. Kunstniku hinnangul on inimesel füüsilises maailmas tegutsedes tugevamad instinktid kui virtuaalses. „Mina piiran oma isiklikku infot väga kiivalt, aga mul on ka seda lihtsam teha, kuna olen kursis, mis tehnoloogias toimub. Suudan oma elu elada nii, et mu andmed ei levi mööda maailma.”

Timo tehnoloogialased oskused tulenevad huvist valdkonna vastu, kuid ta on informaatikat ka õppinud. Tema kinnitusel on see tulnud kaasa perekonnast – Timo isa on füüsiku haridusega ja tegelenud programmeerimisega ning mõlemad vennad tegutsevad IT-valdkonnas. Kunstnikuna tegeleb Timo nii üldkontseptsiooni kui tehniliste detailidega. Tema töödes kasutatakse palju avatud lähtekoodiga vabalt kättesaadavat tarkvara, kuid installatsiooni keerukus seisneb selles, et kõik need erinevad komponendid koos toimima saada ning külastaja telefoniga ühendada. Nutitelefone ja nende seadistusi on piisavalt palju, et pakkuda väljakutseid nii kunstnikule kui teda abistavatele programmeerijatele.

Varukoopia

Memopol-3 installatsiooni tarbeks loob tarkvara külastaja nutiseadme sisust varukoopia, analüüsib selles sisalduvat informatsiooni ja kasutab seda eraldi ruumis andmete visualiseerimiseks. Koopia on ajutiseks kasutamiseks ja andmed kustutatakse pärast teose külastust.

Vaata lisa kumu.ekm.ee/syndmus/ekraani-arheoloogia/ ja timo.ee/project/.

IT-inspiratsioon

Tehnoloogia areng on Timo Tootsi inspireerinud juba lapsepõlvest saadik ja suurem osa tema töödest kunstnikuna on just sellega seotud. Oma tehnoloogilise kunsti kategooriasse kuuluvate tööde puhul räägib Timo tehnoloogiast endast ja vähem selle kui vahendi kasutamise võimalustest. „Tehnoloogiat saab kasutada väljendusvahendina, aga minu jaoks on ainult sellest vähe. Tehnoloogia kui uurimisteema on minu jaoks põhiline. Tehnoloogia areneb kiiresti ja neid muutusi on lihtne märgata ning see annab ainest pidevaks edasitöötamiseks. Minu jaoks on oluline rääkida neist arengutest läbi kogemuse.”

Tehnoloogia arengu positiivsetele aspektidele vastukaaluks peab Timo end pigem kriitiku ja kontrasti tekitaja rollis olijaks. Tema hinnangul investeeritakse palju ressursse tehnoloogia arendamisse ja selle propageerimisse, kuid mündi teise poole teadvustamisega ei tegeleta. Ta näeb kunsti ja tehnoloogia sünergiat eelkõige loomist toetava vahendina. Tehnoloogiline kunst on aga eraldiseisev žanr ja uudsed IT-lahendused traditsioonilisi teoseid isegi nutiühiskonnas välja ei tõrju. „Kunstnike mõtteavarus kasutab neid võimalusi oma huvides ära. Kui tehnoloogia kunstist ideed ära ei kaota, on hästi. Iga arvutiprogramm paneb kasutaja seda rakendama nii, nagu selle looja seda ette nägi ja see on piirav.”

Kunstnike residentuur Maajaamas

Timo ei ole tehnoloogilise kunsti vallas ainuke ja püüab seda žanri ka ise edasi arendada. Ta on paralleelselt oma teostega loonud projekti Maajaam, mis läheneb tehnoloogiale positiivsema nurga alt. Tegemist on Otepää lähistel asuva taluga, kus toimuvad kunstnike residentuurid. Kohapeal saavad kunstnikud oma töid luua ja hiljem esitleda. Ettevõtmise idee on vaadata tehnoloogiat läbi looduse ja planeedi vaatepunkti – kuidas loodud tehnoloogilised vahendid planeedi ning looduskeskkonnaga sobituvad.

Vaata lisa maajaam.ee