Leida Kikka viib Tartu militaarsaapad Araabia kõrbesse

Tartu jalatsitootja Samelin investeerib ja arendab, mängides tehnoloogiate ning materjalidega, kuid jäädes siiski traditsiooniliseks. Ettevõte on suutnud end Leida Kikka eestvedamisel teha rahvusvaheliselt nähtavaks militaarvallas, kus saabas peab pidama vastu nii kuumal kõrbeliival kui lumises Norras. Kirjutab kaasautor Paavo Kangur.

Kui Leida Kikka (60) oli aastal 1985 Tartu Ülikooli õigusteaduskonna lõpetanud ja töötanud kaks aastat kohtusekretärina, siis sai ta aru, et tahaks töötada advokaadina. Varsti ta mõistis, et see tee on suletud, sest tema ankeet ei sobi. Neiu maandus Tartu naha- ja jalatsikombinaadis, mis tootis muu hulgas ka kuulsat Tartu botast ning sai ettevõtte personaliosakonna juhiks ja hiljem direktoriks.

„Minul ei ole ühtegi viga, aga Nõukogude juristiks ma ei sobinud, sest ema oli oma ajast ees. Mina õppisin ülikoolis, et eraettevõtlus on kriminaalkorras karistatav, aga ühel hetkel pidin hakkama ise äriplaane koostama ja rahavooge planeerima,“ meenutab AS Samelin tegevdirektor ja juhatuse esimees Leida Kikka.

Ta sai direktoriks aastal 1992. Kaks aastat hiljem erastas kollektiiv ettevõtte ning uueks nimeks sai AS Samelin. See oli alles algus, järgnevatel aastatel tuli turul aga ellu jääda. Üheks toimetamise nišiks valiti militaarsaabas ja matkasaabas ning toodeti ka viltjalatsit Norra tundrasse.

Turunišš leiti militaarmessilt

Samelini edulugu algas siis, kui ettevõttes valminud militaarsaabas jõudis Eesti ühisstendile erinevatel kaitsetööstusmessidel. „Kui sa end kuhugi messi nurgakesse ära peidad, siis keegi ei märka. Nüüd on aga juba visiitkaardid, kellele kutseid saata ja oleme jõudnud nimekirja, keda tasub külastada,“ jutustab Kikka.  

Abu Dhabi kaitsemessilt IDEX leiti ka äripartner. „Oleme pool aastat näidiseid saatnud, kuid edu võtab aega. Müüsime 500 paari kingi Saudi Araabiasse, raha küsisime ette,“ vestab Leida Kikka. Ta oli kaasas ka president Kersti Kaljulaidi riigivisiidil Kuveidis, sest Kikka üheks unistuseks on militaarkõrbesaapa müümine Araabia riikidesse. Loomulikult on saabas, mis sobib kõndima 70 kraadi kuumal kõrbeliival ja kiviklibul, erinev sellest, mis sobib Eesti või Norra talve. Tootmistehnoloogia on erinev, samuti liimid. Kuna Eesti sõjamehed on Afganistanis, siis on Samelini jõudnud ka know-how ,kuidas toota kõrbesaabast.

Otsevalutald

Kõik küsivad tootjatelt: „Mis uudist? Paku midagi uut!“ „Nii sünnivad toiduainetetööstuses tooted verikäkk punasõstardega või verikäkk männikäbidega,“ arutab Leida Kikka ja tema jutust kõlab õrn iroonia.

„Kogu maailm on jalatseid täis. Ka minu käest päritakse, mis meil uut on, miks me paremad oleme? Meie ei saa lisada männikäbi maitset, pigem mängime näiteks talla tehnoloogiate ja materjalidega. Hiljuti investeerisime EAS-i kaasabil miljon eurot uude militaar- ja turvakollektsiooni. Ostsime uued programmid, uued seadmed, mis võimaldavad valada kahekihilist otsevalutalda, mis on paljudes hangetes nõutav. Keskmine kiht peab olema kergem ja õhulisem polüuretaan. Uus masin annab meile seejuures võimaluse valada korraga nelja värvi talda,“ selgitab Kikka.

Kui kingsepad traditsiooniliselt õmblesid või liimisid talla saapa külge, siis moodsama tehnoloogia korral valatakse kahekihiline tald saapa alla.

Otsevalutald loob ka suuri võimalusi mitmekihilise saapa tegemiseks. „Oleme konservatiivsed ja traditsioonilised, see tähendab, et mõni mudel peab vastu aastaid. On tekkinud jalatsilaadne toode, meie teeme aga jalatseid, mis peavad vastu. Kahjuks pole Eestis ühtegi akrediteeritud laborit, kus saab jalatseid testida ning mis jagaks sertifikaate. Olen sel teemal rääkinud juba 25 aastat. Muidugi ei ole midagi muutunud,“ kurdab ettevõtlik daam.

„Meil käis Norra sõjaväe audit. Mul oli ette näidata ISO, see on meil ikka Bureau Veritas, aga üks seade oli taadeldud Metrosertis, mis täidab Eestis metroloogia keskasutuse funktsioone. Nemad küsisid, et mis asi see veel on ja soovitasid kasutada rahvusvaheliselt tuntud ettevõtet.“ Küsimusi jätkub. Kas vett hülgav või veekindel ja mitu tundi?

Mured tööjõuga

Hiljuti pani Tartus uksed kinni õmblusvabrik Sangar, viies tootmise Eestist välja. „Särgitegija väga hästi nahka õmmelda ei oska, aga ehk kedagi leiab.“ Ka välismaalt saab tööjõudu. Hiljuti võeti tööle kaks Austraaliast tagasi tulnud Eesti poissi. „Asjalik ja tubli kaader. On elu näinud ja teab, et töölkäimine ei ole meelakkumine,“ arvab Leida Kikka.

Ka on Tartusse tööle meelitatud jalatsitööstuse spetsialist Norrast, kes töötab Emajõe ääres järjepanu paar nädalat kuus. Jutu käigus selgub, et Norra mees on ühtlasi Leida Kikka partner firmast Soleest, mis toodab eridisainiga vilte Norra talve.

„Ausalt öeldes häirib meid nii pensionide maksustamine kui alampalga liiga kiire tõus. Meil on väga püsiv personal. Pensionärid on parim tööjõud. Kui me neist ilma jääme, siis on tulemuseks kaos. Oleks normaalne, kui pension on maksuvaba ja palk on maksustatud. Selle eest ei tohi karistada, et pensionär tahab töötada,“ arutab Leida Kikka.

Ta ei ole ahne, vaid pigem on küsimus konkurentsis ja tarbija hinnatundlikkuses. „Me ei saa müüa oma toodet kaubanduskeskuste brändipoodides, sest me ei saa pakkuda neile piisavat juurdehindlust. Nad tahavad kohe 100 protsenti otsa panna. Kui matkasaapa omahind on 80 kuni 100 eurot, siis kaubanduskeskus tahaks müüa seda 200 euroga ja sel juhul jääb Samelini bränd nõrgaks. Ma ei ütleks, et kaupmees on ahne, vaid ka nemad tahavad ära elada ja ellu jääda. Kui sa piisavat käivet ei saavuta, siis tuleb boks sulgeda. Kui tahaksime enam areneda tänavajalatsite sektorisse, siis peaksime sellele mõtlema, aga ma ei ole võtnud veel kaubanduspinna pakkumist.“

Kikka kinnitusel on Samelin väike. „Me ei tee oma moekollektsiooni, pigem toidab meid ikka turva- ja tööjalats,“ arutab ettevõtja. Tehase all on ka kingakauplus, aga kaubanduskeskusse pole Samelin oma brändipoega veel murdnud.

FAKTID

1945. aastal ühendati neli väikeettevõtet „Tulevik“, „Koondis“, „Ühendus“ ja „Ühisvara“, üheks suureks Tartu naha- ja jalatsikombinaadiks, mille toodangu hulka kuulusid ka hoburakmed.

1987. aastal asus seal kaadriinspektorina tööle juuraharidusega Leida Kikka.

Aastatel 1990–1994 kandis ettevõte nime RAS ELKAR, mille erastamiseks moodustati ettevõtte töötajatest AS Samelin, mis alustas tegevust veebruaris 1994. aastal.

Aastal 2013 võideti esimesed rahvusvahelised suured hanked ja jõuti ühe miljoni euro suuruse käibeni. Kui Saksa armee ja NATO usaldasid Eesti tootja militaarsaabast, siis julges seda usalda ka Eesti sõjavägi.

AS-ile Samelin on omistatud „Aasta Kaitsetööstusettevõte 2017” nimetus.

Alates 2017. aastast valmistatakse militaarjalatseid erinevatele NATO armeeüksustele vastavuses NATO-AQAP kvaliteedisüsteemile.