Paljajalu-jalatsite sünnilugu sai alguse isiklikust vajadusest

No(N)s kaubamärk on ühe eestlase unistuse teostumine koostöös teiste asjalike ja tegusate inimestega. Katrin Koch-Maasing disainib, planeerib ja majandab – teeb kõike peale jalatsite valmistegemise. Nende valmimisel on abiks hea koostööpartner, Tartus tegutsev Samelin. Kirjutab Gerli Ramler.

Katrin Koch-Maasing on pärit suguvõsast, kus on alati olnud au sees käsitööoskused. „Minu vanavanaisa oli näiteks lugupeetud kingsepp, kelle tööriistadega minagi lapsena asjatasin. Tema kätetööd kahjuks enam küll alles ei ole,” räägib ta. „Hariduselt olen moekunstnik-disaineri bakalaureusekraadiga kunstiajaloo magister, kes on enam kui 20 aastat tegelenud ajaloolise rõivastusega. Kuigi riietus on olnud põhiline, on nii jalatsite ajalugu kui ka nende valmistamine olnud osa minu tegevusest juba päris pikalt. Enda valmistatud jalatseid – nii ajaloolisi kui ka tänapäevaseid – olen kandnud ise ning kannavad nüüd ka minu lapsed. Samuti õpetan näiteks pastelde valmistamist ka Eesti Rahva Muuseumi rahvarõivaste valmistajatele.”

Jalatsitootjaks läbi vajaduse ja isikliku huvi

„Olen pikka kasvu ja suure jalanumbriga, number 44, olles seega kogu elu olnud hädas, et midagi jalga leida. Leida midagi, mis mu õrnadele jalgadele liiga ei teeks, on olnud veel suurem väljakutse. Ja leida midagi, mis jalga mahub, haiget ei tee, on mugav ja näeb hea välja – see on olnud sisuliselt võimatu ülesanne,” räägib Katrin, kes barefoot– ehk paljajalu-jalatsiteni jõudis oma kaksikutest poegade tõttu. „Proovides neile poes jalga esimesi kingi, mis olid kallid ja kvaliteetsed, seisid mõlemad keset poodi püsti ja keeldusid sammugi astumast. Pärast mõningat uurimist sai proovitud pehmeid ja mugavaid barefoot-kingi, mis kohe sobisid ja millega naerdes jooksu pandi… Edasine on ajalugu.”

Praegu kuueaastased poisid ei ole kordagi oma elus kandnud „traditsioonilisi” jalanõusid, vaid kõik nende kingad ja saapad on olnud barefoot. Neil on sisuliselt täiuslik jalakuju ning jalgadega ei ole ühtegi probleemi, samas on kurvakstegevalt palju üsna pisikesi lapsi, kelle varbad on liiga väikestes või vale kujuga kingades juba varakult ebaloomulikult kokku surutud. Enamikul täiskasvanutest on nähtav „traditsiooniliste” jalatsite negatiivne mõju.

Nähes, kui edukalt jõnglased barefoot-jalatsitega käima hakkasid, tekkis emalgi huvi. Kui poistele need nii hästi mõjuvad, siis ehk leiab midagi endalegi? Midagi ta leidiski. Samas selgus, et Katrini jalakujule, mõõtudele ning rangetele nõudmistele vastavaid barefoot-jalatseid ei olegi niisama lihtsalt saada. Mida teeb leidlik inimene antud olukorras? Teeb ise või laseb teha!

„Pehmeid ajaloolisi jalatseid saab teha ka liistuta, aga korralikumate ja tänapäevasemate jaoks on vaja liistu. Barefoot-liiste aga niisama naljalt kuskilt võtta ei ole. No(N)si liistud on valmistatud eritellimusena minu antud mõõtude ja juhiste järgi ja seega on need ainulaadsed. Kõigil barefoot-jalatsite tootjatel on tegelikult oma liistud ja liist on see, mis määrab jalatsi mõõdud – laiuse, kõrguse, pikkuse ja kuju.”

Katrinile hakkas tunduma, et võib-olla ei olegi ta ainus, kes võiks tahta just sellise liistuga, naturaalsest nahast jalatseid, millel oleks kitsas kand ja avar ninaosa, kus esimene varvas on pikim või teisega võrdne ja mis oleksid nii hästi reguleeritavad, et sobiksid nii normaalsest veidi kitsamale kui ka veidi laiemale või kõrgemale jalale. Nii sündiski idee tulla välja oma jalatsikaubamärgiga, kusjuures No(N)si nimi tuli keeruliselt ja läbi eituse.

„Enamik reklaamispetsialiste ütleb, et ei ole hea mõte seostada kaubamärki eitusega. Aga tegelikkuses ongi ju nii nonsid kui barefoot-jalatsid üldse sisuliselt eitus, vastasseis traditsioonilistele, jalga ahistavatele, paksu ja kõva tallaga ebamugavatele ja jalgu moonutavate jalatsitele,” selgitab Katrin. „Ja naljaga pooleks – eesti keeles on ju hea öelda, et „no on need nonsid, mis nad on, aga mugavad, kvaliteetsed ja jalasõbralikud on nad nüüd küll.”

Ja no-nonsense jalatsid on nad igas mõttes – suhteliselt traditsioonilembese põhjamaiselt karge disainikeelega, minimaalselt sünteetilisi materjale kasutav ja naturaalseid jalatsimaterjale eelistav. Lisaks on tootmine kohalik ja paindlik, see tähendab, et on võimalik teha eritellimusi: kitsam/laiem säär, värvivalik, tallavalik jms.

Ebaõnnestunud prototüüpe ei ole

Katrin nendib, et No(N)s ei tooda ega kavatsegi hakata tootma konteinerite kaupa odavat Aasia lapstööjõudu kasutades, vaid pakutakse maksimaalset kvaliteeti ja mugavust ning kohalikku disaini ja kohalikult. Mis muidugi tingib ka kõrgema hinna võrreldes odava masstoodanguga. Barefoot– jalatsid ongi reeglina kallimad, kuna neid toodetakse väiksemas mahus ja kvaliteedile rõhudes. Samas on nad aga investeering jalgade tervisesse – jalal on piisavalt ruumi liikuda, jalalihased saavad teha oma tööd ja tervete ja töötavate jalgadega paraneb nii rüht kui kaudsemalt ka üldine tervislik seisund.

„Rääkides meie ideest teostuseni protsessist, siis meil ei ole senini olnud ühtegi ebaõnnestunud prototüüpi, kuigi kõige esimene paar on ka kõige vähem kandmist saanud. Samas ei tähenda see, et saaksime loorberitele puhkama jääda. Iga järgnev mudel ja mudeliuuendus on parem kui eelmine. Praegu on meil valikus neli saapamudelit: naturaalse lambanahavoodriga talvesaabas, elegantne pikk paelte ja lukuga „linnasaabas” ja kaks vetthülgavast nahast nii-öelda maastikusaabast. Ja kolm kingamudelit, millest üks on suveking ja kaks paeltega kingad. Kuigi oleme liikumas üha enam tellimustöödelt väikepartiide tootmisele, ei kao tellimuspõhine tootmine kuhugi.”

Katrin lisab, et materjale valides vaadatakse eelkõige kvaliteeti ja sobivust. Kus vähegi võimalik, eelistatakse kodumaist – näiteks veekindlate saabaste ja kingade nahk tuleb Narvast, pinsolimaterjal Jõgevalt, tallamaterjal aga hoopis Itaaliast Vibramilt, sest seda peetakse parimaks. Kliendid jõuavad No(N)sini sageli läbi sotsiaalmeedia või tuttavate kaudu. Hetkeseisuga läheb enamik jalatsitest väljapoole Eestit, neist omakorda pooled Ameerikasse. Aga nonse kantakse ka Norras, Austraalias, Kanadas, Hispaanias jne.

„Miks peaks endale nonsid soetama? Kui tahta midagi väga mõnusat ja mugavat, mis on jalgadele hea, toodetud jätkusuutlikult ja kohalikult, mis on parandatav ja valdavalt naturaalsetest materjalidest, siis ega alternatiive vist kuigi palju polegi?” ütleb Katrin.

Barefoot-jalanõude kriteeriumid:

• õhuke ja painduv tald, mis tagab hea maapinnatunnetuse ja tasakaaluvõimekuse
• kontsa ja võlvikõrgenduse puudumine
• jalatsi lai ninaosa tagab, et varbad ja jalg üldse on oma loomulikus asendis – nagu oleks paljajalu. Jalats ei suru varbaid ja ristvõlvi kokku nagu enamik „traditsioonilisi“ jalatseid ja jalalihased saavad teha oma tööd
• hea jalaspüsimine ehk jalatseid ei pea varvastega kinni hoidma nagu plätude puhul

Mida arvavad paljajalu-jalatsitest füsioterapeudid?

Füsioterapeutide arvamus barefoot-jalatsitest oleneb füsioterapeudi koolkonnast, kuid üha enam terapeute pooldab barefoot-jalatseid ja kannab neid ka ise. Kui varem rõhutati just eriti laste puhul tugevdatud kannaosa ja kõva talla vajalikkust, siis nüüd räägitakse üha enam sellest, et lapse alles arenevad jalad peavad saama kasvada loomulikult ja moonutusteta ning et nii väikeste kui ka suurte jalalihaseid tuleb tugevdada ja töös hoida. Barefoot-jalatsid annavad selleks võimaluse ka olukorras, kus paljajalu käia ei saa.