Raha on vähe ja häid inimesi napib

Paides toimunud arvamusfestivalil leidis aset tööõnne teemal kaasavas vormis arutelu „Insenerimõte ajas“, mida juhtis Margus Arak Eesti Maaülikoolist. Teda toetasid Tallinna Tehnikaülikooli (TTÜ) külalisprofessor, Eesti Inseneride Liidu president Arvi Hamburg ja Tallinna Tehnikakõrgkooli rektor Enno Lend, lisaks veel personalijuht Anu Ulp ja üllatusesinejana TTÜ elektroonikaprofessor Mart Min. Ülestähendusi insenerimõtte vestlusnurgast tegi Inseneeria kaasautor Paavo Kangur.

Diskussiooniga oli seotud ootus koguda ideid, kuidas teadvustada tehnikakultuuri ühtses kultuuriruumis. Lisaks oodati mõtteid sellest, kuidas suurendada inseneride arvu ning tõsta nende kompetentsi ja parandada nähtavust ühiskonnas. Ka sooviti koguda ideid, kuidas muuta teadmistel ja oskustel põhinev insenerimõte ühiskonnas käitumisnormiks.

Kindel on see, et lähikümnendil otsustab meie majandusarengu olemasoleva tööstuse tehnoloogiline ja turunduslik võimekus. Selle tagab inseneriteadus, inseneri ja teadlase koostöö.

Kus peituvad inseneeria probleemid? Suureks murekohaks tulenevalt demograafilistest muutustest on vastuvõtu vähenemine inseneriõpingutele. Insenerkond on vana (ligi 40 protsenti on vanemad kui 50-aastased) ja vajab asendustööjõudu. Keerukamad tehnoloogiad eeldavad kõikide osapoolte ühispanust ümberõppe ja elukestva õppe süsteemi. Lisaks teeb muret kõrge väljalangevus, mille taga on õppekavade keerukus ja/või õppurite madal motivatsioon. Ka valmistab probleeme noorte, lapsevanemate, õpetajate ja avalikkuse vähene teadlikkus kaasaja tööstusest, sealsetest töötingimustest ning arenguvõimalustest.

Kui sissejuhatus kõrvale jätta, siis jõuti kiiresti teemani, miks ei saa Eesti majandus areneda ja miks Eesti insenerid rahas ei suple. Mart Min teatas, et Eesti ettevõtetel ei ole raha, et finantseerida uute toodete väljamõtlemist ja tema südamestimulaatori leiutanud üksus tegi koostööd ennekõike USA, Saksamaa ja Soome ettevõtetega. „Tallinna Tehnikaülikool on rahahädas. Sain ülesande teenida tehnikaülikoolile mõnusate uute leiutiste ja rakendustega 10 miljonit eurot, kuid sellist ülesannet on kergem anda ja raskem ellu viia,“ tõdes biotehnoloogia sektori leiutaja Min.

Hanza Tarkon AS personalijuht Anu Ulp rääkis, et tema otsis oma meeskonda head inseneri ning tehnoloogi, kuid tulemus oli ümmargune null – häid inimesi pole saada. Seega jõudis arutelu kiiresti suletud ringini, et ühelt poolt pole raha ja teisalt häid inimesi. Saba kinni, nokk lahti ja vastupidi.

Tallinna Tehnikakõrgkooli (TTK) rektor Enno Lend mainis, et tööelu pool peaks andma kõrgkoolile sisendi ja tellimuse, milliseid inimesi ja erialasid tööturg vajab.

Insenerimõtte vestlusnurgas tekkinud elavas arutelus tõid ettevõtluse ja akadeemilise personali  esindajad esile ka niisuguseid teemasid, nagu T&I&E (teadus&arendus/inseneeria&ettevõtlus) tervikahela toimimine ühiskonnas. Lisaks riigi, ettevõtluse, insenerikoolitaja ja koolitatava koostöö, sest riigi võimekuse indikaator on elanike teadmiste kasutamise oskus ning nende võimalused ja tase toetada riigi pikaajalist arengut.

EIL presidendi Arvi Hamburgi kinnitusel tuli häid ideid palju. Näiteks, riigil peab olema valdkonnas pikaajaline visioon ning rakenduskava tuleb ka finantseerida. Lisaks see, et koostöö ettevõtete, erialaliitude, õppeasutuste ja riigi vahel peab olema läbimõeldud. Tuleb senisest jõulisemalt populariseerida tööturul defitsiitseid erialasid, töötingimusi ja karjäärivõimalusi ettevõtetes. Ka on vaja panustada enam valdkonnasisese ja -vahelise  täiend- ja ümberõppe süsteemi arendusse. Selleks, et kaoks lahkhelid erialade populaarsuse ning tööturu vajaduste vahel, tuleb luua karjäärivaliku motivatsioonisüsteem.