Sundvalikust sai võimalus

Ettevõtluses viib sihini ikka usk endasse ja sellesse, mida teed, ning arukad juhtimisotsused. Seda kinnitavad nii piimakriiside kiuste edukaks juustumeistriks saanud Andre Farm kui ka nutikalt turuolukorrale reageerinud marmelaaditootja Minna Sahver. Teemat arendab Kadri Kütt.

Andre Farmi perenaine Erika Pääbus räägib 20-aastase ajalooga firmast õhinaga, tuues esile just selle peategelasi, lehmi. „Kuni 2012. aasta lõpuni oli neid 90, nüüd on katuse all ligi 400. Kolmandikul karjast panen nime ja näo kokku. Meie eesmärk on tagada nende heaolu ja tehtud töö õiglase tasu eest maha müüa. Tulu läheb neile tagasi hoone, tehnika ja sööda kaudu.”

Eelarvamuste kiuste

Seni piima tootmisele keskendunud Andre Farmi jaoks tuli otsus tegevussuunda muuta pärast teist piimakriisi 2013. aastal. „Mõtlesime, et kas saab ilma, et peaks lauta minema ja ütlema mummukesele, et nende töö ei maksa enam midagi. Juust ei olnud meie esimene valik, kuna meil peremehega ei ole toidutehnoloogi haridust ega toiduainetööstuse kogemust.”

Piimatootmise laiendamise kalkulatsioon näitas tol hetkel 2,5 miljoni suurust lisarahastuse vajadust. Juustukoja investeeringuks hindab Erika 600 000 eurot, eeldatav käive on aga piimatootmisele prognoosituga sama. Andre Farmis leiti, et teised piimatooted on lühikese eluea ja kõikuva hinnaga kehv valik ning ette võeti keerukam teekond. „Jõudsime teadmiseni, et kui täna juustu ära ei müü, siis homme on see kallim ja ei lähe käest ära.”

Sama aasta suvel kirja pandud äriplaani pank heaks ei kiitnud, kuna ei näinud väärindamises mõtet. „Ostsime mõned loomad ja hakkasime siiski meiereid ehitama. 2014. aasta sügisel sai pank meile jälile ja oli pahane, aga siis tuli uus piimakriis peale. Sanktsioone ei rakendatud, me saime investeerida ning püüdsime kolmandas kriisis ellu jääda.”

Juustu valmistamiseks muudeti loomade toitmist, mis omakorda mõjutas saadava piima hulka. Rõhk asetati kvaliteedile, mitte kvantiteedile. Ning varasema 4–5 töötaja asemel on farmis nüüdseks 12 inimest.

Talutootjate ringkonnas oma plaanidest rääkides ei saanud värsked juustufarmerid ühtegi julgustavat kommentaari. „Kõik ütlesid, et ei ole mõtet ja see pole võimalik. Alguses käisime Itaalias ja Hollandis mööda farme – sealsetelt tegijatelt tuli toetus ja kinnitus, et see on ainuõige tee ellujäämiseks.”

 

Kui juust, siis premium

Järgmise sammuna asusid farmi juhid Erika Pääbus ja Aivar Alviste Hollandis juustutegemist õppima. Hingehinda maksnud nädalasel kursusel õpiti selgeks valikusse planeeritud gouda-tüüpi juustude valmistamine. Juust pidi vastama tarbija maitsele ja olema kõrgema klassi toode.

„Võrreldes n-ö juusturiikidega ei söö eestlane eriti juustu. Väidetavalt tarbib Eesti turg kuus 700–1000 tonni juustu, meie võimekus on toota 12 tonni juustu. Tagantjärele vaadates tulime oma tootega üsna tühjale turule.“

Kui tekib küsimus, miks teised piimatootjad kriisis juustu kasuks ei otsustanud, on vastus Erikale selge. Levinud nn kiire juustu tootmine on lihtne, aga parema toote saamiseks peab ettevõttel olema nii suur laopind kui ka finantsiline võimekus, et kuni kaks aastat juustule seismiseks aega anda. Nemad ei tahtnud tavalise juustu nime kandvat tükki farmis teha.

Tootmismahtu on farmis eelmise aastaga võrreldes kasvatatud 100%. Selle aasta juunini duubeldati igal järgneval kuul müüki. Siis jätkus tootmise kasv, aga müük hakkas stabiliseeruma. Oktoobriks oli müügi maksimumvõimekusest saavutatud 50%, mis on ka farmi ellujäämise piiriks. Edasi on Andre Farmil võimalik kasvada müügi kaudu, tootmisega enam mitte, kuna kogu piim kasutatakse ära ja laieneda plaanis ei ole. „Meil läheb hästi siis, kui suudame kõik oma kohustused katta ja investeeringuteks jääb raha üle. Ma arvan, et see juhtub järgmise aasta keskel.”

Konkurent juusturiikidele

Andre Farmi juustud jõudsid esmajoones talupoodidesse, seejärel sai lõhna ninna kaubamaja. Messid, laadad ja tooteesitlused olid juustutootjatele eneseületuseks, kuna müügitöö tundus võõras ning ebamugav, kõik tuli aga ise ära teha. „Esimene suvi kulus sellele meeletu energia, aga see tähendas, et kui saime jaekettidesse sisse, ei olnud meie toode tundmatu. Tagasiside, et Eestis ei tehta päris juustu, oli igapäevane anekdoot.”

Nüüdseks on eelarvamused kummutatud ja Andre juuste võib leida enamikust kauplustest. Noored juustud on laiemalt tarbitavad, vanemad kallimas hinnaklassis. „Me ei müü alla omahinna ja oleme toorainesse pigem üle investeerinud. Pakume premium-toodet, aga selliselt, et saame seda ketipoodides müüa.” Pigem kasvabki just Andre Farmi kallimate juustude müügimaht ja kauem seisnud juustude esimene sats hakkab nõudluse tõttu otsa lõppema.

Positiivset tagasisidet on tooted pälvinud ka teisel pool piiri. Oktoobris läks esimene laadung Andre juustusid Itaaliasse, kus need leiavad koha  butiikhotellides.

Erika peab juusturiike Itaaliat, Hispaaniat ja Prantsusmaad Eesti väiketootjate võimaluseks. Ekspordi eesmärgil käib töö ka Läti ja Soome suunal. Kuna eksporti lähevad ainult vanemad juustud, kasutatakse ära kogu piim, et oleks, mida pakkuda. „Kui tootest jääb puudu, hakkame odavamatest loobuma ja liigume eelkõige kallima ning parema juustu peale. Rahaline laoseis suureneb, kuid peame püksirihma koomale tõmbama. Selle aasta lõpuks loodame oma ettevõtte majanduslikult stabiilseks saada.”

Eneseusk ja -ületus
Erika arutleb, et võib-olla oli hea, et neil juustutegemisest aimugi ei olnud. Omanikutunne ajendas kõike endale ise selgeks tegema ja võõras valdkonnas katsetama. Eestis muudab juustu tootmise keerulisemaks kliima, mis mõjutab loomade sööta, seeläbi toote kvaliteeti ja ka piima töötlemise viisi.

Juustukojas on ette tulnud ka ebaõnnestumisi. “Teatud toodete puhul saab kvaliteeti kontrollida alles mitu kuud hiljem. Vahepeal teed sama asja edasi ja lõpuks on kõik kõrval ehk praagis, külakanad on juustu süüa saanud küll. Koolirahaks on aga õnneks läinud ainult 700 kilo juustu, mida on uskumatult vähe. Kui teeme alguses kõik õigesti, on hiljem väga väike risk ämbrisse astuda.”

Piimatootjast juustufarmiks muutumise protsessi juures nimetab Erika kõige raskemaks oma esialgsele otsusele kindlaks jäämist. „Pikas perspektiivis tuleb näha heaolu ja majanduslikku stabiilsust ning uskuda, et see tuleb. Mulle tundub, et meie jaoks on kõige raskemad aastad möödas ja edasi läheb lihtsamaks.”

Kriisis oleva äri päästmist nimetab Erika endasse vaatamiseks: „Sa kas tahad seda ja kannad plaani välja või mitte. Kui sul endal veendumust ei ole, siis ei suuda sa oma toodet kellelegi müüa. Raha on maailmas olemas – see tuleb lihtsalt ära küsida. See on puhas uskumise ja otsustamise küsimus.”

Andre Farm numbrites ja tiitlites

• Asutatud 2013. aastal.
• aastal 25 100 eurot ja 2016. aastal 11 000 eurot toetust PRIA Leader- meetmest.
• Kriisi ajal kukkus käive 300  000 eurole aastas. 2016.aasta käive jätkuva piimakriisi ja alustava juustumüügi valguses 450  000 eurot. 2017. aasta prognoositav käive kriisieelsel tasemel, st üle 600  000 euro.
• Farmi külastas avatud talude päeval üle 6000 inimese.
• Andre Farmi aastane juust sai 2017. aasta parima talutoidu tiitli ja on esimene Eesti toiduaine, mis on väljaspool kodumaad auhinna saanud:
• aastal Brüsselis Superior Taste Awardsi konkursil said Andre Grand kolm ja Andre Prima kaks kuldtähte.
• aastal Hispaanias World Cheese Awardi konkursil said kolm aastast juustu (Andre Grand Old, Andre Old Prima ja Andre Excellent) hõbemärgi.
• aastal Londonis toimuvale World Cheese Awardi konkursile minnakse kahe kaheaastase juustuga, tulemused selguvad novembri lõpuks.
• Koostööpartneriga toodetakse juba ka kitse- ja lehmapiimajuustu ning plaanis on hakata valmistama cheddari

Vaata lisa https://andrefarm.ee/

***

Minna Sahver sai alguse emapuhkusel oleva Siret Elmi soovist pakkuda oma lapsele ja Eesti beebidele maitsvat ning kohalikku püreetoitu. Turu-uuringu tulemusena sai aga selgeks, et püreetoitude turule trügida ei tasu. Nii rändas püree kommi sisse ja algas hoopis marmelaadi tootmine.

Kiire suunamuutus

Varasemalt dokumendihalduses töötanud Siret otsustas ühel hetkel põhitööst loobuda ja oma ettevõtmisega edasi minna. Bürokraatia vastu ei olnud tal midagi ja ettevõtjaks saamisele aitas kaasa üdini äriinimestest koosnev pere.

Maiustuste juude sattus ta aga tänu oma emale, kes toodab 100% ekspordiks minevat martsipani. „Viisin end kurssi ettevõtluskoolitustega ja kasutan maakondliku ettevõtluse arenduskeskuse teenuseid. Algusaastatel olin mentee, aga sel aastal olen juba ise mentor. Mentorklubi on minu taset väga palju tõstnud just müügi, turunduse ja avaliku esinemise poolelt.”

Minna Sahver pakub traditsioonilist marmelaadi, aga värvainete asemel kasutatakse marjadest ning puu- ja köögiviljadest püreed. Vajalik tooraine tuleb kohalikelt talunikelt või kokkuostjatelt. Plaan on liikuda ka mahemärgi poole, kuna enamik kasutatavatest marjad on mahedad. Toodete edasiarendamiseks on käed löödud ka TTÜ toidutehnoloogia osakonnaga.

Algusaastatel nägi Siret oma tooteid eelkõige käsitöö- ja talupoodide ning turistide valikusse kuuluvana. Nüüd aga mõtleb ta teisiti ja püüab marmelaadikomme ka ketipoodidesse müügile saada. Pärast telesaadet „Sõida maale” hakkas lumepall veerema ja Minna Sahver tuli turul pildile.

 

Silmad-kõrvad lahti

Starditoetuse abil sai Minna Sahver endale ruumid, esmased seadmed ja edasi on Siret toimetanud ka PRIA Leader-meetme raames saadud toetuse jõul. Selle abil on kasvatatud mahtu ja parendatud töötingimusi. Siret palkaks aga pigem inimesi juurde, sest sahvri suund on kasutada ikka inimtööjõudu ja käsitööd. Minna Sahvri kollektiiv koosneb praegu kommimeistrist, pakkijast ja Siretist, kes on rakkes igal alal.

Vaatamata takistusteta kulgenud teekonnale on igapäevaselt õhus küsimus, kuidas edasi. „Arvan, et iga ettevõtte unistus on kunagi jõuda ka ekspordini ja selle nimel hoian ma silmad-kõrvad lahti.”

Siret tunneb ennast ettevõtjana nagu kala vees. Vaatamata 24/7 töögraafikule on ta siiski oma aja peremees. „Eduka ettevõtmise aluseks on see, et sa teed oma asja hea meele ja südamega. See peaks olema töö ja hobi samal ajal. Tuleb liikuda seltskonnas, kus on sama ala inimesed. Tulekahju kustutamist tuleb siiski ka ette: kõik ettevõtjad teavad, et kogu aeg on kuskil mingi jama, aga tuleb osata sellega toime tulla.”

Raplat peab Siret ettevõttele väga heaks asukohaks, kuna pealinn on lähedal ja väikses kohas on lihtsam töötajaid leida. Ettevõtte promoga pole ta pidanud seni vaeva nägema – kliendid ja koostööpartnerid on marmelaaditootja ise üles leidnud.

Killukesi Minna Sahvrist

• Asutatud 2010. aastal.
• Minna marmelaad „Mustikas” pälvis tunnustuse parim maius 2016.
• Ettevõtte käive on igal aastal kasvanud, 2016. aastal oli see üle 66 000 euro.

Vaata lisa http://minnasahver.ee/.