Tarmeko usub Eesti puitu ja vineeri

Tarmeko tehastes Tartu külje all võtab sisenejat vastu mõnus kasepuidulõhn. Just siin valmib painutatud vineerist disainmööbel, mida müüakse mööblisalongides Pariisist Stockholmini. Jaak Niguli sõnul on puidu populaarsus maailmas tõusulainel, kuna plastiktoodete asemel eelistatakse aina enam seda keskkonnasõbralikku materjali. Kirjutab Paavo Kangur.

Kasepalgist treitakse spoon, see kuivatatakse ja raiutakse mõõtu. Seejärel pannakse need pakina pressi vahele ja toorikule antakse vajalik vorm ja kuju. Järgmise tegevusena lõigatakse toorikust välja valmisdetailid, mis lihvitakse ja lakitakse. „Painutatud vineerist mööblitootjana oleme veel konkurentsivõimelised, sest see nišš nõuab erilist oskusteavet ja seda saab automatiseerida,“ ütleb teise põlvkonna mööblitööstur Jaak Nigul.

Täna rajab Tarmeko Grupp koos Lemeks AS-iga Jõgevamaale Viruveresse suurt vineeritehast. 48 miljonit eurot maksev investeering peaks omama sünergiat ka Tarmeko kui spoonitootja jaoks. „Eestis kasepuudust ei ole, kuid on parem, kui ei asu teise vineeritootja külje all. Tartu all me ei saa kasvada. Käibe eesmärk on umbes 30 miljonit eurot aastas,” räägib Nigul.

Jaak Nigul valiti mullu novembris Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu uueks juhatuse esimeheks. Sektori ekspordikäive ulatub 2,4 miljardi euroni aastas. See ei ole ainult Eesti mets. Puittoodete sissevedu ehk import moodustas 0,8 miljardit eurot, mis on valdavalt Eestisse sisseostetav saematerjal.

Tarmeko panus sektorisse on tagasihoidlik, kuid huvitav. Tegeletakse lehtpuu väärindamisega. Ettevõtte aastane tootmiskäive jääb 17 miljoni euro kanti, millest ligi 80 protsenti on eksport. Toodetakse spooni, vineermööblit ja selle detaile ning pehmet mööblit.

„Toimetame võimalikult loodussõbralikult. Esiteks on puit ise äärmiselt keskkonnasõbralik materjal võrreldes näiteks naftaga. Lisaks oleme oma protsessid teinud võimalikult ökonoomseks. Kuna puitu töödeldes tekib alati ka jääke, tooli kujul puu metsas ei kasva, siis kõik tootmise käigus tekkinud hakkepuit läheb otse Fortumi soojuselektrijaama kateldesse,“ seletab Nigul ja näitab käega Fortumi korstna suunas.

„Spooni hakkasime tootma, kuna ei saanud kusagilt õigeks ajaks kvaliteetset spooni. Disain tuleb enamasti väljast. Eestist oleme leidnud ühe disaineri. Elmet Treier on soovinud meiega kaasa mõelda. Disain on oluline! Kui tooli peal on kehv istuda, siis see ka ei müü,“ seletab Jaak Nigul, kes istub Tallinnas Lutheri mööblivabrikus valminud laua taga. Tema kabinetis on ka legendaarse Soome disaineri Alvar Aalto tool, aga seda tootmises ei ole. Küll aga on 1935. aastal rajatud Soome mööblidisainifirma Artek jätkuvalt Tarmeko klientide hulgas.

Tootmisfilosoof

„Eesti ühiskonna teravaim probleem on järjest kasvav sotsiaalne egoism ja majanduslik naivism,” märgib Nigul. Raha ei tule seina seest. Maksumaksjad teenivad raha ja annavad sellest osa maksude kujul eelarvesse. Ta on tutvunud statistikaga. 2016. aastal laekus ca 90% kogutud maksudest (primaarne maksutulu) ettevõtlusest, seejuures omakorda 90% sellest andsid 6400 ettevõtet, kus töötas aasta jooksul 302 000 erinevat inimest 241 000 töökohal. Kümme protsenti maksudest laekus valitsussektorist, kuid see pole uus maksutulu, vaid primaarse maksutulu riigi ja kohalike omavalitsuste eelarvete kaudu laialijagamisel arvestatav sekundaarne maksutulu.

Nigul ei ole õnnelik selle üle, mis toimub makro- ja mikromajanduses. Tartu linn tõstis maamaksu ja kulutab selle linnavalituse töötajate palkade tõusuks. „Linna eelarves on prioriteetide nimekiri, milles linnaametnike palgatõusu pole mainitud, kuid tegelikult kasvavad linnavalitsemise palgakulud Tartus kõige kiiremini. Ma olin linna rahanduskomisjoni liige ja kursis nüanssidega. Tegelikult piinlik, lausa vihaseks ajab,“ tunnistab ta.

„Kui erasektoris on kellegi palk 5000, siis pool sellest on tulemuspalk millegi mõõdetava eest. Linn tõstab endal palkasid, kuid tulemust näha ei ole. Tartu pole muidugi ainus omavalitsus, kus probleemid on. Asume tehastega Luunja vallas. Iga planeeringuga seotud pisiasi võtab aastaid aega. Ametnikud kardavad otsustada, sest kui nad midagi valesti teevad, siis peavad nad äkki minema päristööle, aga päristöö on raske ja palgas kaotab ka. Otsustamist venitatakse lõputult ja see ei ole seadusega karistatav.”

Õppetunnid

Jaak Nigul lõpetas Miina Härma nimelise Tartu 2. Keskkooli 1979. aastal. Seejärel üritas ta sisse astuda TPI-sse ehk tänase nimega TalTechi puidutehnoloogia erialale. Konkurss oli suur ja sisse ta ei saanud. „Pudenesin välja juba teise eksamiga. See oli õpetlik. Pea nagu jagas, olin end keskkoolist läbi libistanud suurema vaevata, nüüd sain aru, et oleks vaja õppida ka. Isa oli ka maruvihane,“ lausub ta kokkuvõtvalt.

Aastakese tegi noormees Tarmekos pingijuhi tööd, mis on hilisemas elus väga kasuks tulnud, siis astus EPA-sse ehk Eesti Maaülikooli metsandusse. „1986. aastal tulin sõjaväest tagasi ja läksin metsateadusse, aga rahadega oli seal väga kitsas. Proovisin teaduse kõrvalt tegeleda ettevõtlusega ja sain varsti oma kogemustest teada, et kui inimene sõidab hea autoga, siis ei tähenda see seda, et ta kavatseb ka tellitud kauba eest maksta. Sain mitu korda pügada.”

Aastal 1993 läks ta tööle AS-i Esimeks, mis tegeles puidu ekspordiga. See firma oli välja kasvanud riiklikust ekspordifirmast Estimpeks.

„Mind soovitati, kuna jagasin midagi metsast ja puidust ning inglise keelt olin ka õppinud. Üritasime müüa Eesti puitu siin ja seal. Kord saatsime rongitäie palke ühele Austria firmale ja hiljem nad väitsid, et vagunites oli ligi 20 protsenti vähem puitu, kui tollidokumentides kirjas. Mind saadeti Viini asja kontrollima. Vagunid on kandilised ja kindla suurusega. Kui korrutad vagunite arvu ja vagunisse mahtuva koguse, siis saad mingi hulga tihumeetreid. Kontoris me ühisele arusaamisele puudujäägi kohta ei jõudnud. Õhtul, kahekesi restoranis olles, ütles austerlane otse, et nad on aastaid niimoodi venelasi lüpsnud ja andnud rahustamiseks neile pisikesi kingitusi – sukkpükse ja videomakke. Meisse suhtuti endiselt kui Nõukogude Liitu. Minu ülemused otsustasid, et kohtus oleksime veel hulga raha kulutanud ilma tulemuseta ja nii see jäi. Neelati kaotus alla,“ seletab Jaak Nigul.

Teinekord müüs Esimeks paberipuitu Rootsi. Osa sadamaid ja partnereid olid korrektsed, osades sadamates oli pidevalt puudujääk kuni 5 protsenti. „Palkasime kaks Maaülikooli õppejõudu, kes tõestasid statistilisele tõenäosusele tuginedes ära, et mõnes konkreetses sadamas mõõtefirma VMF hindab pidevalt ostja kasuks kogused alla. Esitasime tulemused Stockholmis ostjate ja VMF-i esindajatele, mispeale öeldi meile otse: „Kui teile see ei meeldi, siis ärge müüge.“ Kui laevadele mahtus 3000 kuni 5000 tihumeetrit, siis mõni allahinnatud protsent tähendas suurt kaotust.“

Lugu täispuitmööbliga

Aastal 1996 naasis Jaak Nigul perekonnafirmasse. Aastake hiljem oli ta mööblimessil Birminghamis, kus pakkus männitäispuitmööblit. Kõrval oli mingi Vietnami mööblitehase boks. Vietnamlased müüsid sarnast männist tehtud mööblit, aga oluliselt odavamalt. Kvaliteet polnud hea, aga puit oli ilus, põhjamaine. Küsimisel selgus, et Põhja-Rootsi saematerjal saadeti Vietnami, seal tehti sellest mööbel ja tarniti tagasi Euroopasse. Kuskil sajandivahetusel oli selge, et võimatu on konkureerida Aasia mööbliga Euroopa turul, sest nad on hoolimata keerulisest logistikast ikka 30 protsenti odavamad. Tarmeko punnitas täispuitmööbliga kuni aastani 2007 ja pani siis tootmise kinni. „Tegime tuhat magamistoa komplekti kuus, aga sulgesime tehase. Täna on selle koha peal Prisma pood. Matemaatika vastu ei saanud, jaekett võtab sealt, kus on soodsam,“ arutleb Nigul.

„Midagi teha ei olnud. Konkurentsiolukord oli muutunud. Maksime kõik võlgnevused töötajatele, tarnijatele ja riigile ära ning ei lasknud ettevõtet pankrotti. Üks tarnija tõi mulle pärast tänutäheks isegi konjaki. Mitmed Eesti firmad teevad männipuidust mööblit edasi, kuid vaid üks neist on tõeliselt edukas,“ seletab Jaak Nigul ja jõuab tagasi tööviljakus töötaja kohta teema juurde. „Alati on turul keegi ees. Keskne küsimus on, kas oled konkurentsivõimeline. Eesti kunagistest mööblitööstuse hiidudest on alles kolm –Standard ja Viisnurga baasil tekkinud Skano ning Tarmeko. Tipus oli meil tööl 1600 töötajat ja hetkel 240. Käive on muidugi oluliselt kasvanud ja selle taga on pidevad otsingud ja uute äriniššide leidmine.“

Erinevalt Eestist teevad Põhjala riigid suurt raha tselluloosi ja teiste puidukeemial põhinevate toodetega. „Ma ei ole küll keskkonnateadlane, aga arvan, et tselluloositehase puhastusseadmed oleksid ehk teinud Emajõe vee praegusest puhtamaks, sest seadmetel pole vahet, mis allikast saasteained pärinevad. Sellise katseseadme oleks võinud ju eraraha eest teha. Nüüd lastakse põllumajanduse poolt Emajõkke endiselt 150 tonni fosforit aastas ja ei Tartu linnavalitsust ega keskkonnateadlasi teema enam ei huvita, sest pärislahendused on neile liiga keerulised ja valimised on ka möödas. Never say never!“

Tegelikult on puit tulevikumaterjal, sest targa majandamisega kasvab seda pidevalt raiutu asemele ja puidul sisuliselt jäätmed puuduvad – kõik on kasutatav. „Maailmas kerkivad aina kõrgemad puidust kõrghooned, sest puidu keskkonnajalajälg on vastupidine betoonile. Betooni tootmine paiskab õhku süsinikku, puithoone aga lukustab süsiniku. Pannes maha võetud puu asemele uue kasvama on süsiniku sidumine kahekordne. Puidutselluloosist valmistatakse riideid, puidu molekulidest tehakse päikesepaneele ning isegi autosid. Eesti teadusasutustes on leiutatud nutikas tselluloosikangas ja uuritakse võimalusi nafta asendamiseks ravimi ja kosmeetikatööstuses. Eesti asub klimaatiliselt heas kohas, meil metsa jagub. Kui õpiksime oma metsa paremini kasvatama ja kõrgemalt väärindama, võiksime olla väga rikas riik,“ usub Nigul.