Veemajanduse grand old man Jaan Madis

Eesti Vee-ettevõtete Liidult (EVEL) hiljuti elutööpreemia pälvinud Jaan Madis lõpetas ülikooli masinaehitustehnoloogina, kuid on viimased kolmkümmend aastat tihedalt seotud veemajandusega ja saanud selles valdkonnas hinnatud autoriteediks. Lapsepõlve, koolitee ja karjäärikäänakute kohta esitas küsimusi Mari Kamps.

Meenutame natuke lapsepõlve ja kooliaega. Kuidas tuli maapoisil idee minna TPI-sse õppima? Kas kodus oli insenere või selle valdkonna eeskujusid?

Meil oli lihtne maapere – põllumehed. Soovitus minna ülikooli tuli kindlasti kodust. Ema ütles, et pead minema ülikooli. Tegelikult meeldisid masinad mulle juba lapsena. Maal olid ju traktorid, olid masina-traktorijaamad (MTJ). Onu sõitis traktoriga ja ka mina tahtsin traktorijuhiks saada.

Tädipoeg oli minust vanem ja tema oli juba TPI lõpetanud. Võib-olla oli ka see väikseks eeskujuks. Ülikoolis oli suurem konkurss peenmehhaanikasse, kuid see mind ei huvitanud. Tahtsin pigem suuri masinaid tundma õppida, sest huvi pakkus see, mis on nende sees.

Tallinna Tehnikaülikool (endine TPI) eeldab head läbisaamist reaalainetega. Ka joonestamist on seal palju. Missugused olid Teie suhted nende ainetega?

Reaalained oli mõistlikud ja nendega probleeme polnud. Käisin isegi olümpiaadidel. Tegelikult olid ka humanitaarained, näiteks ajalugu ja geograafia, huvitavad. Tollal ju väga endale ei õpitud, õpiti rohkem õpetajale. Reaalaineid tundub, et õppisin ikka endale – sain aru, et neid on elus vaja.

Matemaatikas tekkis esimest korda mittetunnetamise piir TPI-s, kui professor Arnold Humal (1908–1987) luges meile kõrgemat matemaatikat. Tema puhul oli nii, et kui tekstis oli juba kaks komaviga, siis üle kolme ei saanud. Võis kirjutada vaid tema teooriat, tema autentset teksti. Pidi teadma, mida ta loengus oli rääkinud. Tegelikult oli ta aga fantastiline õppejõud.

Kõrgema matemaatikaga on nii, et kuni sel on praktiline tunnetatav taust, saab asjast päris hästi aru. Kui aga tulevad kolmandat järku tuletised, läheb pilt veidi udusemaks.

Tegelikult polnud probleeme ei kujutava geomeetria ega joonestamisega. Suure-Jaani Keskkoolis oli meil joonestamise õpetajaks riigikogu endise esimehe Toomas Savi isa Kaarel Savi (1916–1988). Saime häid teadmisi. Tollal, kui mina õppisin, oli kool hästi tugev. Õpetajad oli väga head. Me siis ju ei teadnud, et mitmed neist oli küüditatud, kannatanud ja represseeritud, aga kuidagi lasti neil õpetada ja nad õpetasid meid väga hästi. Suure-Jaanis on olnud palju teenelisi õpetajaid, kes õpetasid mindki.

Mõnele sai TPI-s komistuskiviks teoreetiline mehaanika, mida õpetas Aleksei Tümanok (1928–2000). Osa poisse käisid talle 11 korda eksamit tegemas – see oli vist ka rekord. Minule oli ta üks lemmikõppejõude: asjalik, nõudlik ja õiglane.

Minu ajal oli keskkool suunatud pigem päheõppimisele. Õppimine ülikoolis arendas mõtlemisvõimet ja elu ühiselamus iseseisvust. Meie ajal tuli õppida ka palju mittevajalikku ja mõttetut. Tegelikult on üliõpilasajast meenutada palju head ja koolikaaslased on jäänud sõpradeks tänini.

Kuhu elutee noore inseneri pärast ülikooli viis?

Aastal 1975, kui lõpetasin TPI, olin juba abielus. Mind kutsusid tööle mitmed Tallinna ettevõtted, kuid ainuke valitavatest ettevõtetest, kes pakkus ka korterit, oli EPT Paide rajoonikoondis Türil. Selleks, et hakata normaalselt elama, pidin selle koha valima. Ma ei tahtnud lastega kuhugi ühiselamutuppa elama jääda. Tegin EPT-s neli aastat ainult erialast inseneritööd.

Seejärel, aastal 1979, viidi abikaasa töökoht Türilt Paidesse, kus oli valminud uus piimakombinaat. Samas otsiti sinna peamehaanikut, mistõttu otsustasin ka töökohta vahetada.

Kas TPI-s õpetatust oli noorel inseneril kasu? 

Koolist saadud inseneriteadusi, nagu tugevusõpetus, materjaliõpetus, töötlemisetehnoloogiad, läks väga vaja Kui töötasin tehnoloogiainsenerina, hakkasin protsesse paberile panema, protsessid ise olid juba praktikas kasutusel. See, mis juurde tuli, oli taastamise tehnoloogia, mida TPI-s eriti ei õpetatud.

Türil, kus remonditi nii Belarus traktoreid kui kombainide agregaate, oli vaja taastada igasuguseid detaile. Seda tuli juurde õppida, mistõttu käisin end Venemaal Malojaroslavetsis asunud väljaõppekeskuses täiendamas.

Väga palju oskusi omandasin ka töökaaslastelt ja eriti EPA diplomiga ülemuselt Paul Pihelgaselt. Tema teadis elektriasju väga hästi. Ta oli hea visionäär: tuli hommikul mingi tikkudest ja juustust tehtud masina mudeliga ja küsis, et mis sa arvad, kas midagi sellist annab teha. Võtsin siis paberi ette ja hakkasin joonistama, sest arvutit ju tol ajal polnud.

Türil tegime valmis kas just maailma, aga kindlasti Eesti suurima pesumasina, kuna kombainide detaile oli vaja enne demonteerimist pesta. Tegime siis pesumasina, kuhu mahtus sisse viiemeetrine kombaini heeder.

Kui töö EPT-s lõppes, algas ajajärk Paide uues piimakombinaadis, mille koosseisus ehitati Paidesse esimene reoveepuhasti, mis hakkas puhastama ka linna reovett.

Just Paide piimakombinaadis töötamise ajal tekkiski esimene tõsisem kokkupuude nii reoveepuhastuse kui veevarustusega. Tööstus kasutas ju väga palju vett – seal olid oma puurkaevud, veehoidlad, teise astme pumplad. Püüdsime ka osoneerimist rakendada, kuid see ei õnnestunud hästi, kuna Vene osonaatoriga oli probleeme. Piimakombinaat oli ikka paras elukool, sest nagu tollal ikka, varuosi ei olnud ja kõik tuli käigu pealt välja mõelda. Meeskond oli väga tubli – mehed olid suured praktikud.

Kuidas piimakombinaadist Paide Vee AS-i jõudsite?

See teekond on olnud käänuline, sest ega mehaanikainsener pole jäänud mu ainsaks erialaks. Nimelt hakkasin 1980. aastate lõpus mõtlema, mida oleks lisaks inseneriteadusele veel vaja teada. Tollal tulid värskelt kooli lõpetanud noored ärijuhid. Otsustasin neist mitte maha jääda ja pöörata tähelepanu kolmele asjale. Esiteks inglise keel, mille õppimisega sai nullist alustatud, sest kooliajast oli vähe meelde jäänud. Õppisin seda igal õhtul üks-kaks tundi materjalide ja magnetofoniga. Lisaks õnnestus 1993. aastal USA-s Minneapolises kuu aega erialapraktikal olla. Tegemist oli väljaõppeprogrammiga, mida rahastas USA valitsus.

Teine valdkond, millele otsustasin tähelepanu pöörata, oli majandus ehk finantspool. Läksin Eesti Majandusjuhtide Instituuti (EMI), kus umbes 1,5 aasta jooksul õppisin nii majandust kui finantsi ja sain põhialused kätte. Kui veel ise juurde lugesid ja praktikas ka proovisid teha, siis see oli päris hea.

Kolmas asi, mille ette võtsin, olid juhtidele mõeldud kaheaastane kursus, mille loengud toimusid Tartus EPA majas ja mille mitmekülgne programm andis palju vajalikke teadmisi.

Uute teadmiste toel läksin inseneriteadusest rohkem üld- ja finantsjuhtimise poolele, ettevõtete juhtimise peale. Järgnesidki erinevad piimatööstused, põhiliseks Ühinenud Meiereid, kus olin nii juhatuses kui nõukogus.

Aastal 2001 sattusin uuesti veemajanduse valdkonda, kui mind määrati Paide Vee nõukogu esimeheks ja nii algaski tihedam töö selle ettevõttega.

Olen tegelenud üldjuhtimise, planeerimise ja arendamisega. Olin vahepeal ka kohalikus poliitikas Paide linna volikogu liikmena. Osalesin Paide linna arengukava koostamisel, mille alusel sai linn omavalitsuse staatuse tagasi. Siiski on põhitegevuseks jäänud ärijuhtimine.

Kuidas vee-ettevõtlusel läheb?

Vee-ettevõtlus on keeruline – on justkui äriühing, aga samas tuleb hästi palju piiravaid faktoreid, kuna see on avalik teenus, sellest tulenevalt rakenduvad mitmed avaliku halduse regulatsioonid, aktsionärideks on kohalikud omavalitsused, tuleb täita riigiraamatupidamise kohustust jne.

Ühesõnaga, nende seaduste ulatus, mis reguleerivad vee-ettevõtlust, on nii suur, et sellest ei saa keegi täielikult aru. Keskkonnaministeeriumi ja Keskkonnaameti töötajad ei saa isegi vist oma valdkonna seadustest ühtemoodi aru. No võtame kasvõi selle puurkaevude ja veehaarete sanitaarkaitsealade regulatsiooni, mida ametnikud erinevalt tõlgendavad.

Tõsi, üldine asjaajamise korraldus on Eestis tänu digitaliseerimisele mõistlik ja mõned hullud asjad on veidi paremaks tehtud, kuigi vahepeal püüti loodusseadusi ikka täiesti eirata.

Reoveepuhastuse protsessist ma väga rääkida ei julge, las teeb seda mõni ülikooli eriala spetsialist. Ohtlikud ained on aga teema, mida olen vaadanud rohkem süvitsi. See on natuke lihtsam teema kui bioloogiline protsess.

Paide Vee AS puhastusseadmetest väljub heitvesi Pärnu jõkke. Reoveepuhastuse hindamiseks peame võtma heitvee proove jõkke suubuva toru otsast ja jõevee proove suubumise kohast alla- ning ülesvoolu. Tulemuste analüüsil matemaatika ei kehti, loogika ka mitte. On, mida uurida ja eks me tee tulevikus asja selgeks. Teaduse jaoks on siin palju uurimisvaldkondi. Samas on probleemiks, et Eestis reovee ja vee valdkonnas teadust eriti ei tehta. Mõned jah uurivad, aga neid on vähe.

Tänapäeval on oluliseks teemaks tõusnud raskemetallide ja ohtlike ainete levik loodusesse. Tõsine asi on ravimid, kusjuures väga ohtlik on ravimite ladestumine loodusesse ja samuti ka taimekaitsevahendite jäägid, mis praegu lähevad kõik maailmamerre. Veekeskkonnas satuvad need elusorganismidesse, mille me taas omale sisse sööme ja tekibki ahel.

Vee-ettevõtjate eesmärk on ju loodust hoida ja võimalusel isegi parandada. Meie vee-ettevõtjatena anname parima, et see jälg loodusesse väiksem jääks ja et tulevad põlved ka elada saaks. Põhjavee ressurss on oluline, seda tuleb hoida ja säilitada, et ei juhtuks nii, nagu hiljuti Kaplinnas, kus joogivesi hakkab otsa saama.

Eestis on seoses põhjaveega kaks põhilist probleemi – üks on radioaktiivsus ja teine on kõrge rauasisaldus, mis on küll tervisele ohutu, kuid tekitab tarbimisel ebameeldivaid lisaprobleeme. Suuremates asulates on rauaga kõik korras, aga mõnes väiksemas külas on see probleem veel lahendamata. Meie kõigi vee-ettevõtjate eesmärk on, et veevõrgust võetav joogivesi oleks puhas ja tervisele ohutu.

EVEL andis Teile elutööpreemia. Kas nüüd jääte koduseks, sest kõik on tehtud?

Ma pole kunagi mingit preemiat või autasu eluunistuseks võtnud. Ma ei arva, et kõik on tehtud. Praegu on mul Paide Vee juhatuse liikme tähtajaline leping, mis kehtib veel üle kahe aasta. Püüan ikka nii kaua vastu pidada.

Lisaks olen 2006. aastast EVEL-i juhatuses, olles kõige pikema staažiga liige. See on koht, kus saab arvamust avaldada kogu vee-ettevõtlusega seotud teemade üle. Eks me püüame oma eesmärke ja missiooni täita. Meie suur ülesanne on ju parandada vee-ettevõtlust Eestis ning hoolitseda keskkonna säilimise ja saastamise vähendamise eest. Ministeerium püüab meid oma regulatsioonidega juhtida ja EVEL on ministeeriumile nende regulatsioonide väljatöötamisel partneriks.

Nõukogude Liidu ajal polnud nii, et ametnik mõtles laua taga regulatsiooni välja ja pakkus huupi mingeid numbreid. Eesti Vabariigis see vahel siiski on nii, sest pole piisavalt teadusasutusi, kes oleks seadusloomesse kaasatud. Praeguste regulatsioonide põhiviga on väga nõrk teaduslik alus. Euroopa Liidust on tulnud normatiive, mis on siiski rohkem põhjendatud.

Meil tehakse sageli enne normid ja regulatsioonid ära, kuid täpseid andmeid pole kogutud ja tervikpilt on alles kokku panemata. Seetõttu tulevad ebakõlad ja tehakse valesid järeldusi. Vee-ettevõtjad pole normide vastu, kuid neid peaks loodusseadusi arvesse võttes olema võimalik täita. Mittetäidetavate ja põhjendamatult karmide nõuete korral kaotab riik konkurentsivõimes, sest tõuseb vajalike investeeringute maht ja sageli tekib ühe probleemi lahendamisel teisi raskesti lahendatavaid probleeme. Loodan, et Eestit ei muudeta reservaadiks, kus elamine ja majandustegevus nii kulukad on, et tegusad inimesed siit seetõttu lahkuvad.