Gerd Kanteri ja Raul Rebase lugu

Lugu ise, kuidas need kaks meest kokku said, on ju teada. 2000. aasta varakevadel läks Raul Rebane Erki Noole kutsel vaatama kettaheitevõistlust, kus viimane enne Sydney olümpiat oma heidet lihvis. Seal jäigi Gerd Kanter Rebasele silma. Kohmakas tehnika, aga silmis tohutu tahe. Juhuslik kokkusattumine mõnda aega hiljem Tallinna kesklinnas, jutuajamine sealsamas kõrval kohvikus, ja eneselegi ootamatult pakkus Rebane välja, et hakkab Gerdi mänedžeriks. Kirjutab Taivo Paju.

Gerd Kanter ei lasknud tookord seda kahte korda öelda – kaotada polnud ju midagi. Vanus muudkui kasvas, tippsporti tulemiseks jäi aega üha vähemaks. Oma 57meetrise isikliku rekordiga oli ta maailmas 149. kettaheitja, kellest polnud toona huvitatud ükski treener.

Rebase ülesanne polnud kaugeltki mitte lihtne, sest tegemist oli 21aastase noormehega, kelle konkurendid olid temast kilomeetrite kaugusel ees. Selleks et neile järele jõuda, ei oleks piisanud sellest, et teha nii, nagu teevad nemad. Tuli leida midagi, mida teha konkurentidest paremini.

Raul polnud varem ühegi sportlase mänedžer olnud. Spordiga oli ta seotud küll – me teame teda kui väga head omaaegset spordireporterit. Tegelikult on ta aga olemuselt pigem analüütik, kes suudab ja tahab asjadevaheliste seoste üle juurelda. Eks seegi näitab midagi, et ta on korduvalt täitnud meistrikandidaadi normi males. Lahkunud ETVst ja töötanud TV1s kuni selle pankrotini programmidirektorina, jätkas ta kommunikatsioonikonsultandina oma firmas. Lüües samal ajal aastas korra-paar kaasa rahvusvahelistes tiimides, kes suurvõistlustelt teleülekandeid tegid.

Gerd Kanteri puhul on Raul Rebane ühendanud mõlemad oskused: läbi ja lõhki spordist arusaamise ning kommunikatsioonijuhtimise. Ta on koos Gerdi ja treener Vésteinn Hafsteinssoniga välja töötanud reeglid, mida nad on kõik need kaheksa aastat järginud ning mille esimene kuldne tulemus saabus Pekingi olümpial. Ilmselt parim kingitus, mida üks sportlane oma mänedžerile 55. aasta juubeliks teha saab! Kuid nende reeglite järgmine finaal on meil loodetavasti alles nägemata.

Siin on väike valik põhimõtteist, mida Gerd Kanter ja Raul Rebane tutvustasid veebruaris ligi poolele tuhandele Eesti koolijuhile ning mille sünni kohta ütleb Rebane ise: „Õnnelik kana andis lahendi.“

Mida ta selle all õigupoolest mõtleb, sellest järgnevalt.

Sea kõik, milles seni kindel olid, kahtluse alla

Dogmade murdmine on kahtlemata Raul Rebase lemmikteemasid. Kui ta sellest räägib, läheb mehe nägu särama. „Igal sammul kohtad sa müüte,“ kinnitab ta. „Näiteks selliseid: Savisaarel on alati õigus, Jaapani auto ei kesta või pensionäril pole raha.“

Töö Gerdiga hakkas pihta küsimusest: „Mis ikkagi paneb tegelikult ketta lendama?“ Seni valitses arusaam, et ketta paneb lendama jõud. Nii on sündinud müüt jämedast, higisest ja väheke rumalast kettaheitjast. Tuhanded mehed ja naised usuvad seda juttu tänapäevani ning tõstavad hoolega kangi. Tegelikult paneb ketta lendama jõud x kiirus. Kiirus loeb!

Teine müüt, mis tekkis Ida-Saksa metoodika tõttu, on järgmine: sa pead saavutama teatud aladel teatud taseme, ja siis heidad ka ketast 70 meetrit nagu nalja. Praegugi veel elab Ida-Saksa edasi sadade treenerite peas. Samal ajal kaotab Gerd Kanter oma peamisele konkurendile Virgilius Aleknale kõigil aladel (kang, kuul, kaugushüpe jne), välja arvatud üks: kettaheide.

Lepi kokku paaris peamises väärtuses, mida alati järgitakse

Esimese koos tegutsetud aasta lõpul palus Raul Gerdilt, et too sõnastaks põhimõtted, mis on talle elus kõige tähtsamad. Tema esimene põhimõte oli: õppimine on tähtsam kui treening. Nendest sõnastatud väärtustest algas sportlase, treeneri ja mänedžeri kokkulepe. Väärtuspõhine juhtimine ongi eeskätt kokkulepe juhi ja tiimi vahel.

Tänaseks on selliseid põhimõtteid kirjas 15 ning neist on kirjutatud ka veebruari lõpus tutvustatud Gerd Kanteri ja Raul Rebase raamatus „Gerd Kanter. 15 sammu võiduni“.

GERD KANTERI KULDSED REEGLID

Õppimine on tähtsam kui treening

See oli esimene põhimõte, mille Gerd Kanter sõnastas. Ta ise on praegu EBSi magistriõppes, kuulitõukaja Raivo Toompuu õpib majandusarvestust, kettaheitja Märt Iisrael logistikat. „Diplomi saamine näitab järjepidevust,“ ütleb Raul Rebane. „Enamikust neist, kes jätavad kooli pooleli spordi nimel, ei tule ka korralikku sportlast.“

Aitab ainult järjepidev treening

Ühekordne pingutus ei vii kuhugi, pigem tasub treenida kas või tund korraga, aga see-eest kuus korda nädalas. Varem või hiljem edu saabub. Gerd Kanter on seitsme aasta jooksul teinud 4000 korda trenni, kokku 10000 tundi, 104000 heidet, viibinud 70treeninglaagris.

Vaid kord on ta tõsisemalt mõelnud spordist loobumise peale – 2001. aastal, kui varastati tema läptop poolelioleva diplomitööga ja kõike tuli otsast peale taastada.

Kui juba treenid, siis treeni täiega

„Mul on käes uuringutulemused, mis näitavad, millest sõltuvad õpilaste tulemused reaalainetes. Kõige olulisem tegur on kord,“ ütleb Raul Rebane. Üldse on trennis väga levinud pilt, kus noored teevad kõike muud kui trenni. Asi on isegi selleni välja jõudnud, et poetakse treeneri eest peitu. Tegelikult pead tegema seda, mida sa ette võtad, ülimalt keskendunult.

Õnneliku kana küsimus ehk tunne treeningust rõõmu

See põhimõte sai sõnastatud siis, kui Raul Rebane nägi Balti jaama turul mune, millel peal silt „Õnneliku kana munad“. Kujutlege ette väikese armsa kodufarmi kanu, kel on piisavalt rohtu ja päikesepaistet, ja isegi oma isiklikud kuked. Mõni ime siis, et nende munad tulevad suuremad ja mõned veel kahe rebuga.

Ehk tähtis pole ainult tulemus, vaid ka protsess, kuidas sa selleni jõuad. Ka see peab tore olema. Kui protsessi käigus puudub hea sisemine tunne, siis on väga raske edu saavutada. Kui Gerd Kanter poleks kaheksa aasta jooksul sellest tegevusest rõõmu tundunud, poleks neid numbreid olnud.

Muide, tiimil on oma paar-kolmkümmend lugu, mis on pisut valmi moodi, aga tõstavad ka samal ajal tuju. Nad ise kutsuvad neid lendavate kilpkonnade lugudeks selle loo järgi, kuidas rebane suutis ära veenda kilpkonna, et tol pole kilpi vaja. Sest rebane olevat nüüd krišnaiit ja liha üldse ei söövat. Mõistagi jäigi see kilpkonna viimseks mõtteks…

Üks, lambasöömise juhtum, kõlab näiteks nii. Avanduse ja Laekvere mõisnikud saanud kokku ja Laekvere mõisnik hakanud kiitlema: mul on sulane, kes sööb korraga ära terve lamba. Sõlmiti kihlvedu ja toodigi lammas lauale. Sulane asub sööma, aga poole lamba pealt jääb omadega jänni. Laekvere mõisnik oli tõeliselt kimbatuses: „Eile sõi ta terve lamba ära, täna hommikul sõi ka ühe ära – ei saa aru, mis tal praegu viga on!“

Ära karda kaotada

Aasta 2005, Helsingi kergejõustiku MM. Gerd Kanter juhtis kettaheitevõistlust viimase katseni, siis läks võit käest. „Olen harva nii rõõmus olnud. Sain aru, kui meeletult palju lihtsamaks see kaotus olümpiavõidu saavutamise teeb,“ rääkis Rebane. „Gerdi iseloomu tundes teadsin, et nüüd ta läheb metsikuks. Nii et mõelge kaotusele kui kontseptsioonile.“

Gerd ei varja: et jõuda nr 1 staatusse, tuli päris palju kaotusi alla neelata. Esimesest 44 võistlusest kaotas ta Aleknale 43. Aga just need kaotused on teda tõuganud edasi treenima veel tugemavalt, veel rohkem. „Kaotus on elu osa, ükskõik, mida me ka teeme. Ent kui üks uks sulgub, võib avaneda teine, ja selle taga on midagi hoopis paremat,“ arutleb ta ise.

Unista suurtest tulemustest

Kui Gerd seadis seitse aastat tagasi endale 70 meetri eesmärgi, oli tal sellest 13 meetrit puudu. Paljud halvustasid, et mees pole veel 60 meetritki täis saanud, ja juba latt nii üleval. Gerd ise arutleb nõnda, et kui eesmärk on väga kõrgele tõstetud ja sa jõuad ainult poolele teele, oled ikkagi kusagile välja jõudnud. „Eesmärk ei ole see, mida kõik saavutavad. Eesmärk on see, mida keegi ei ole saavutanud,“ ütleb ta.

Kui algne eesmärk täidetud, tuleb võtta järgmine. Raul Rebane tunnistab, et kiusatus võtta 70 meetri ületamise järel eesmärgiks 80 oli suur. Kuid ei saa unustada, et juba 23 aastat maailmarekordit hoidev Jürgen Schult ütles ise oma tulemuse kohta: „Kui teaksin, kuidas heita 74.08, siis teeksin seda korra veel.” Tegelikult sai too mees loetud korrad üldse 70 meetri piirist kettaga üle.

Seetõttu jäädi realistlikuma, aga ikkagi kõva pähkli, 75 meetri juurde.

Kuula treenerit, kuula õpetajat

Gerdi esimene konflikt treener Hafsteinssoniga, kelle Rebane oli tänu oma meediakontaktidele Islandilt leidnud, tekkis veel enne, kui koostöö alata jõudis. Keskkoolist ja ülikoolist pesitses Gerdi sees veel veendumus, et ta teab kõike. „See ei ole õige treeningprogramm,“ raius Gerd treenerile. „Kangi, kangi tuleb teha!“

Aga ta ei osanud näha seda suurt pilti, mida nägi treener. Ta ei näinud neli-viis aastat ette. Nagu ütleb Raul Rebane – ehkki naised, kasiino ja kiirtoit ei ole Gerdi probleem, viib võiduni ikkagi ainult üks kiirtee. Kired tahavad sellelt teelt iga inimest kogu aega kõrvale kallutada. Treeneri ja õpetaja roll ongi selles, et olla nagu keelumärk nendel ahvatlustel ees. Nii et hamburgerit võib küll, aga mitte enam kui kord kuus näiteks Frankfurti lennujaamas.

Ära looda imedele, saavuta tulemused ausalt

Mõned hetked jäävad meelde. Raul Rebane meenutab tihti, kuidas ta siis, kui Gerd hakkas esimesi tulemusi tegema, kohtus oma hea sõbraga Venemaalt, sealse legendaarse spordiajakirjanikuga. „Vaata mulle silma sisse ja ütle, kas see poiss on puhas?“ küsis too Raulilt. „On,“ vastas Raul teisele silma vaadates. „Meil on selline religioon.“ – „Tahaks uskuda, aga ei usu,“ kõlas vastus.

Puhta spordi kontseptsioon, millele tiim on seni toetunud, nõudis tahtekindlust, sest trend oli kümme aastat tagasi risti vastupidine. Eriti kui sulle on öeldud, et oled mõttetu mees (Gerdi ei võetud TSIKi vastu). Siis on erakordselt tähtis mitte spikerdamisele panust teha. Kes meist ei oleks spikerdanud, aga kui see muutub liiga sagedaseks, ei ole sellest abi.

Raul Rebane kiidab tiimi liiget Mihkel Zilmerit ning on veendunud, et toitumine on tuleviku spordis võtmeküsimus. Just õige toitumine on Gerdi edu üks saladusi. Ta lisab, et naisteajakirjade loba ja kõiksugu šarlatanide jura kõiksuguste dieetide kohta ei ole mitte ainult mõttetu, vaid suisa kahjulik. Puhas, värske, tervislik toit hakkab spordis üha rohkem tulemusi määrama.

* * *

On veel üks reegel nende reeglite rakendamise kohta, mille võib kokku võtta Raul Rebase ühe lausega, kui ta koolidirektorite ees seisis: „Ega nüüd Gerdiga liiga lihtne ka ei ole olnud.“ Nende reeglite rakendamise kohta sobib veel üks juhtum „lendavate kilpkonnade“ varasalvest: Järva-Jaani sätib perega laadale minema, aga kuidagi ei saa mindud, ja samal ajal muudkui sõimab naist: „No ei oska sa ikka üldse hobust ette rakendada! Kuus korda olen ümber rakendanud, aga ikka ei püsi valjad kinni!”

Uus latt on juba üles seatud. „7. mail kell 16.30 sünnib uus maailmarekord,“ ütles Raul Rebane koolidirektorite ees seistes. See oli nii veenev, et keegi ei küsinud üle, kas ikka sel aastal, kas ikka kettaheites ja kas ikka Gerd! Pöidlad pihku, et nii ikka oleks.

Pildid:

Ave Maria Mõistlik – Üleslaadija oma töö, CC BY-SA 3.0, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=20654169