Ilmar Raag

Ilmar Raagiga kohtudes on esimest hetkest selge: oma olemuselt on tegu pigem tagasihoidliku eesti mehe kui tunnustusest lolliks läinud ja püünesära ihkava režissööriga. Ometi on tema eelmine mängufilm „Klass“ osalenud enam kui 60 rahvusvahelisel festivalil, saanud 25 auhinda ja müüdud 91 riiki. Järgmine, ETV produtseeritud seitsmeosaline teleseeria „Klass: elu pärast“ võitis Genfis rahvusvahelise kaliibriga festivalil Cinema Tous Ecransi peaauhinna. Kuigi see ei formuleeru meie vestlusel sõnadeks, jääb Raagi sundimatust ja maandatud olekust ning väljaöeldud väärtushinnangutest õhku kõlama üks mõte, mis ehk ongi vaata et tema suurim edu saladus: ole inimene, ole ise. Kõlab lihtsalt, eks ole? Tehke järele. Ilmarit küsitles Ursula Zimmermann.

Ellu jäävad vaimselt tugevad ja empaatilised

Viimastel aastatel olen hakanud üha rohkem mõtisklema selle üle, mis tagab meie ellujäämise ühiskonnas tervikuna ehk mida võiksid vanemad oma lastele õpetada – nii palju kui see üldse võimalik on. Minu arvates on see suhtlemisoskus. Kui sa oskad empaatiliselt teisi inimesi tunnetada ja ennast väljendada, oled omadega palju rohkem mäel kui mistahes kraadide ja tiitlitega. Lisaks tuleb mängu huumorimeel. Ole kas või paksuke, aga kui oskad õigel ajal väikse sobiva nalja visata, ei satu sa ka nii palju kiusamise ohvriks.

Teenisin kaks aastat Nõukogude Liidu armees. Mõtlesin iga kord alandavat ja vägivaldset vanemajateenijat vaadates, et ma ise ei hakka küll iialgi selliseks. Ent hiljem, kui kahel korral endast nooremat ajateenijat lõin, olin ehmatusega hämmastunud, kui kiiresti see reaktsioon võib tekkida. Teisel korral, kui see šokk mind tabas, ulatasin noorele usbekile käe ja aitasin ta üles. See vaatas mind sellise pilguga, et täiesti lolliks läinud. Sõjaväes mõistsin, kui kiiresti võib inimlikkus muutuda ebainimlikuks, eelkõige ekstreemsetes olukordades ja süsteemis, kus seda pidevalt toetatakse. Võib-olla mõttetöös väljendus see sõjaväekogemus ka „Klassis“.

Proovi pigem mõista, mitte hukka mõista

„Klass“ sündis soovist vaadata koolitulistamise probleemi ebatraditsioonilisest aspektist ehk mitte näha tulistajas ainult kurjategijat ja patust, vaid mõista ja aduda, mis võib sellise reaktsioonini viia. Kujutage ette, et teie ettevõttes tegutseb vaikne ja märkamatu hall hiireke. Tal on peas enesetapumõtted, võib-olla ka teiste elude kaasamine sellesse „plaani“. Kas te suudate ette kujutada, missugune pinge võib selles inimeses valitseda? Mis võib tema peas iga päev toimuda?

„Klassi“ idee sai alguse Ameerikas õppides, kus mu kursaõe ema töötas Columbine koolis psühholoogilise nõustajana, kui toimus koolitulistamine. Tema suust kuulsin ma esimesena, et võib-olla päris niisama ei mindudki tulistama, ehk olid need poisid muuhulgas ka tõrjutud ja kiusatud. Press esitas neid muidugi ainult monstrumitena. Mõtlesin siis oma koolikogemuse peale – mul tulid samuti meelde juhtumid, kus klassikaaslased olid kiusatud või tõrjutud. „Klassi“ edu tagas ühest küljest teema aktuaalsus – koolitulistamised olid ja on paraku siiani reaalsus, samuti lihtne ülesehitus, aga ilmselt siiski ka just soov näidata teemat läbi inimlikkuse peegelkildude.

Tee asju omaenda veendumuse järgi ehk ole oma sõnumis kindel

Klassi peamine „äriline” õppetund oli see, et film on eelkõige edukas siis, kui selle sõnum sind ennast oluliselt puudutab. See on minu meelest absoluutne reegel nii organisatsiooni juhtides kui filmi vändates. Asi, mida ajad, peaks olema sisemise missioonina ära tuntav. See peab moodustama sinu enda olemusega tervikliku pildi. Kui see nii on, siis ei pea ka turundus enam midagi leiutama, sest kõik tundub siis väga loomulik.

Kui mulle pakuti ETV juhi kohta, kaalusin üpris pikalt. Otsustavaks sai küsimus, kas mul on mingi oma plaan. Suurt tööd ei saa teha kui järjekordset palgatööd. ETV oli sel ajal tõsises kriisis ja ma oleksin võinud sama hästi ka midagi muud teha. Kõige eelduseks on isiklik arusaam. Sidusin siis ETV ees seisvad ülesanded oma isiklike väärtushoiakutega ja kuna mul oli tunne, et potentsiaalselt on ETV väärtused ka minu omad, võisin tööettepanekule jaatavalt vastata.

ETV vana missioon oli tehniliselt televisioonikeskne. Uueks missiooniks sai ehk isegi suhteliselt ülbe, aga väga julge eesmärk: luua Eesti väärtusi. Meile polnud oluline mitte see, kui paljud inimesed meie saateid vaatavad, vaid see, kui palju meie edastatud sõnumeid tsiteeritakse, kas brändi kuvand (ERR, ETV) muutub usaldusväärsemaks. Olgu avaliku sektori organisatsiooni või eraettevõtte puhul, kõige vundamendiks on usaldusväärsus.

Ma tean, et ma võin alati eksida

Filme tehes tuletan endale pidevalt meelde, et ma võin eksida, iga kord. Ega see ei tähenda, et ma järele jätan – ma lihtsalt ei tohi seda ära unustada. Näiteks „Klassi“ puhul kirjutasin esimese versiooni valmis, aga seejärel konsulteerisin põhjalikult noorte inimestega, kes on ise asja sees ja elavad seda elu, millest mina ainult kirjutasin. 20 noorega läbi viidud workshop`ides koorus üha uusi tõsielulugusid ja nüansse ning lõpuks kirjutasin stsenaariumit kolm korda ümber. Seega ei pea ma end ainukeseks „Klassi“ autoriks, vaid kaasstsenaristid on ka kõik need noored, kes mind aitasid.

Tunnistan ausalt, et psühholoogiliselt oli väga raske asuda pärast nii edukalt käima läinud filmi järgmise suurema projekti kallale, aga õnneks oli see regi juba enne „Klassi“ valmimist käima lükatud ja taganemisteed enam polnud. Pärast suurt edu on publiku ootused väga suured. Ootused on alati suuremad, kui ükski film saab üldse edukas olla. Üks mu hea sõber, prantsuse produtsent, on öelnud, et kuna teine film läheb reeglina niikuinii aia taha, oleks targal režissööril mõttekas kohe kolmanda filmi kallale asuda.

Ära kuritarvita usaldust

Mind hämmastas, kui lahti noored läksid, rääkides iseenda ja oma sõprade kogemustest. Workshop`ide ajal kirjutasin igal ööl valmis 10-leheküljelise jutu, mida lasin neil järgmisel hommikul kommenteerida ja vahel ka läbi mängida. Lõpuks olin tõsise dilemma ees, kuidas see tõsieluline kollaaž kokku panna sedasi, et mitte kuritarvitada nende usaldust.

Olen ka teadlik sellest riskist, et mu sügisel esilinastuva filmi „Eestlanna Pariisis“ puhul võib väga suur hulk „Klassi“ vaatajaid tunda, et nende usaldusväärsust on petetud. Uus film on sootuks teistsugune – see on melodraama Pariisis kahe naisega, kus üks on vanadusest üksildane, aga teine püüab ta ellu rõõmu leida. See on aeglane ja pigem heatahtlik film. See oli sisemine dilemma usaldusväärsuse mõttes, aga sisehäält kuulda võttes ja oma teed minnes loodan, et tekkida võiv konflikt siiski laheneb.

Reality check

Kui ajada kirega mingit asja, võib ühel hetkel juhtuda, et maapind kaob jalge alt ära ja sa tõused lendu. Olen ikka ja jälle küsinud, miks need suured juhid, kes on olnud minu lemmikeeskujudeks, on edutsükli läbinud sedasi: tõusnud tasapisi täitsa tippu ja siis äkki alla kukkunud. Miks? Kuni jõudsin arusaamisele, et neil on puudu olnud just nimelt reality check’ist.

Filmiinimesena on mulle eeskujuks olnud vennad Weinsteinid Miramaxist.

See Ameerika sôltumatu filmifirma alustas “huvitavate” välismaiste filmide levitamist USAs. Kõik laabus suurepäraselt, filmid müüsid super hästi. Ühed arvasid, et vendadel Weinsteinidel on hea nina, teised pidasid neid turundusgeeniusteks, kes lõid täiesti uue niši. Siis hakkasid nad mingil hetkel ka ise filme tootma, aga erinevalt Hollywoodist väikse eelarvega, nii 10–15 miljonit dollarit filmi kohta (Hollywoodi filmid maksid tol ajal 45–50 miljonit dollarit). Nad maandasid teadlikult riske, et üks läbikukkumine ei tõmbaks kaasa kogu firmat. Reegel oli, et kümnest filmist oli tõeliselt edukas vaid üks.

Miramax oli 90. aastate alguses tunduvalt kasumlikum kui Hollywoodi suurstuudiod. Nende sisulistest otsustest räägib seegi, et sama kümnendi teisel poolel suutsid Weinsteinid toota terve hulga Oscareid saanud filme (nt „Pulp Fiction“, „Inglise patsient“, “Armunud Shakespeare”). 2000. aastate alguses juhtus aga midagi kummalist – Miramax tegi muudatuse oma senisesse ärimudelisse ja produtseeris kaks väga suure eelarvega filmi, mis kukkusid mõlemad läbi („New Yorki gängid“, „Cold Mountain“). Firma sattus finantsraskustesse, see tuli edasi müüa… aga ka siis ei läinud asi enam käima ja pankrotistus. Mulle tundub, et seal juhtus kaks halba asja korraga. Esiteks, vennad Weinsteinid hakkasidki ise ka uskuma, et neil on hea nina, ehk nad kaotasid reaalsustaju. Ja teiseks loobusid nad oma esialgsest ärimudelist.

Ära unusta oma esimest edumudelit

Sama Miramaxi näite põhjal peaksingi oluliseks, et oma esimest edumudelit tuleb analüüsida kriitiliselt. Tihtipeale unustatakse oma esimese edu reeglid või neist lihtsalt loobutakse liiga kergekäeliselt, et veel suuremat tulu või kuulsust saada.

Võta opositsiooni kui kinki

Selleks et reality check tööle hakkaks, on vaja opositsiooni, keda sa usaldad. „Klassi“ puhul korrigeerisin käsikirja mitu korda, sest loobusin asjadest, mis tekitasid kaasa löönud noortes liigset vastuseisu. Tööstuses, kus sa pead oma sõnumiga jõudma inimesteni, aitab opositsioon isiklikule visioonile alati kaasa. See aitab oma sõnumit-toodet-filmi täpsemaks muuta.

Ka ETV juhina õppisin hindama opositsiooni. Isegi kui ma ühest küljest arvan, et iga juht peab leidma liitlasi ja mõttekaaslasi oma meeskonda, siis teisest küljest oli mulle väga kasulik kuulata, mida nad räägivad, kui nad minuga ei nõustunud. Seda enam, et alati on valdkondi, kus sinu kaastöölised on sinust pädevamad. Nagu ETVs meie finantsjuhid, kes tegid väga head tööd. Igaks juhuks täpsustan, et opositsioon ei tähenda vaenlasi, vaid ETV näitel inimesi, kellega ma jagan samu väärtusi, aga kellel on teistsugused arusaamad. Seda vist nimetataksegi väärtuspõhiseks juhtimiseks. Kui keegi soovib siin leida midagi vastuolulist, siis lahkus minugi ajal ETVst inimesi, kelle arusaamad olid liialt erinevad. See on paratamatu.

Usalda intuitsiooni

Veidi paradoksaalselt usun ka eelmisele punktile vastupidist. Jah, ehkki ma saavutan oma eesmärgid pigem kompromisside kaudu, ei ole ma veendunud, et need oleksid alati asjakohased. Prantsusmaal lõpetatud filmi puhul jõudsingi ka selle äärmusega kokku puutuda, et kui iseenda intuitsiooni nurka viskad ja pidevalt seletad ja kompromisse teed, võidki oma teelt liialt kõrvale kalduda. Tõsise sisemise vastuolu korral kuulan pigem oma kõhutunnet.

Kitsikuses elamise kogemus tuleb kasuks

Õppisin Tartu Ülikoolis kunstiajalugu, kolmandalt kursuselt läksin aastase stipendiumiga Prantsusmaale. See oli 90. aastate alguses, pärast õppeviisa lõppemist oli üliõpilasel kõige lihtsamalt võimalik legaalselt Prantsusmaale jääda ainult au pair’i viisaga, mida ma ka kasutasin. Tööloa hankimine oli tookord päris raske. Hakkasin ühes prantsuse peres last hoidma ja jätkasin samal ajal õpinguid. See kogemus andis mulle midagi väga olulist. Nimelt teadmise, et sisuliselt võib ära elada väga väikese rahaga. Mind ei hirmuta, kui mul ühel hetkel peaks olema pangakontol väga vähe raha. Paljudel on sellega seoses sügavad hirmud. Usun, et kitsikuses elamise kogemus tuleb igale inimesele kasuks.

Sama oli hiljem Ameerikas telet ja filmi õppides, kus sain küll stipendiumi, aga kus kool eeldas, et filmiaineid kuulav üliõpilane teeb kohustuslikus korras mõned filmid oma kulu ja kirjadega. Ise tuli endale filmilint hankida ja see ka laboratooriumis ilmutada lasta, mis oli päris kallis lõbu. See oli ettevalmistus eluks ehk kuidas piiratud vahenditega hakkama saada.

Leiutasin enda jaoks süsteemi, kuidas elada 300 dollariga kuus, sedasi aasta aega. Tookordses Ameerikas oli see tõsine katsumus. Sellise kogemuse järel sattusin aga ETVsse, kus 2001. aastal peeti vähemalt kaks äärmuslikku kriisikoosolekut, kuna lisaks mitmekümne miljonilisele võlale nähti peatset rahavoogude lihtkujulist kokkujooksmist. Tookordne tegevuskulude kärpimine ja võla restruktureerimine jättis minusse tugeva emotsionaalse jälje. Tänaseks on sellest alles üsna kramplik usk konservatiivsesse raamatupidamisse, nii et naljalt ma pangalt laenu ei võta. Kitsikuses elamise peamine õppetund ei ole ju kulude kokkuhoid, vaid hool, et sa ise oma olukorda hullemaks ei tee. Ainult siis saab elu ühel hetkel jälle ülesmäge minna.

Ära loobu oma nooruspõlve unistustest!

Filmipisikuga nakatusin keskkoolis. Muidugi käisin viis korda „Zorrot“ vaatamas, aga tõelist mõju avaldas Nikita Mihhalkovi film „Ilma tunnistajateta”. See oli kammerlik, vaatemänguvaba film, mille peale rahvas just tormi ei jooksnud, aga mulle see film mõjus. See on lugu lahutatud mehest, kes läheb endise naise juurde, et suhteid klaarida, ja sellest, mis seal ühe öö jooksul kõik juhtub. Sellest hetkest teadsin: tahan hakata filme tegema. Seejärel tegin igasuguseid asju elus, aga 35aastaselt otsustasin, et jätan kõik ja hakkan filme tegema. Rahaliselt olen ma seni kaotanud, aga enesetunne on kuidagi kirgastunud.

Ema ja isa, teil oli õigus

Mäletan lapsepõlvest, et ema nõudis alati mänguasjade kokkukorjamist ja igal laupäeval oli meie kodus suur vaipade kloppimine, põrandate pesemine ja tolmu pühkimine. Kõike seda tehti süstematiseeritult ja organiseeritult. Ma kohe vihkasin neid laupäevi. Isa oli mul muuhulgas ka maadlustreener. Trenni tegemisest hoolimata jäi minul aga sportlikust agressiivsusest puudu, et olla hea maadleja. Ma ei uskunud sellesse eriti ja mitmed asjad jäid saavutamata.

Nüüd, 43aastasena isegi ei tahaks ütleda: „Ema ja isa, teil oli õigus,“ aga miskit on külge jäänud küll. Ma lähen lausa närvi, kui tuba ei ole korras. Ja kui ma hakkasin 39aastaselt tegelema pikamaajooksuga ning käisin Ernal, siis avastasin, et jooksen poolmaratoni paremini kui 18aastaselt. Kui ma teen nüüd mitmeid asju, mida lapsepõlves vihkasin, hea meelega, siis võib-olla on selles ikkagi koduse kasvatuse mõju.

Ilmar Raag
Filmograafia:
2012 „Eestlanna Pariisis” (esilinastub Eestis oktoobris), stsenarist-režissöör
2007 „Klass”, stsenarist-režissöör
2005 „August 1991”, stsenarist-režissöör

Pilt: By Indrek Kasesalu. Original uploader was Mmh at cs.wikipedia – Indrek Kasesalu, autor fotografie, ji na mou prosbu uvolnil pod níže uvedenou licencí, Ilmar Raag rovněž souhlasí s volným užíváním této fotografie své osoby. Vyřídil jsem to s oběma mejlem. Doslovné znění dopisů odesláno na OTRS. Transferred from cs.wikipedia; transferred to Commons by User:Podzemnik using CommonsHelper., CC BY-SA 2.5, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=5836067