Kui kõvaketas vajab puhastamist – Tiit Pruuli soovitused

Kui oled juba Hurghadas ja Antalyas, Pariisis ja New Yorgis ära käinud, siis on aeg midagi äkilisemat ette võtta, kõrgemalt lennata. Tiit Pruuli annab soovitusi, kuhu reisida, kui tundub, et tavalised turismimarsruudid enam ei köida ja tahaks jõuda sinna, kus kogu maailm ei jookse kokku su mobiiltelefoni.

Himaalaja mäestik

Mägede võlu on võimatu eitada. Mäed on kutsuvad ja hirmutavad, ilusad ja salapärased. Alati ei olegi vaja tõusta mäe tippu, et tema ilu nautida. Himaalaja mäestik laiub üle viie riigi ja siin kõrgub sadu tippe, mis ületavad 7000 meetri piiri. Paljud neist tippudest on pühad mäed mitmete religioonide esindajaile. Himaalajas on mitmeid populaarseid sihtkohti ka nendele, kes ei kavatse kunagi maailma kõrgeimat mäge Džomolungmat või teisi sellesuguseid vallutama minna. Annapurna ring Nepalis või ka Kailaši ring Tiibetis on läbitavad kõigile füüsiliselt enam-vähem tugevatele jalgsimatkahuvilistele. Niinimetatud Sõpruse maantee, mis viib Tiibeti platoolt Nepali ja oli veel kümnekonna aasta eest paras mülgas, hirmu- ja hädaorg, on nüüd kaetud sileda asfaldiga ja laseb mugavate džiipidega hõlpsasti ühest külast või budistlikust kloostrist teise liikuda.

Himaalaja piirkond, mida turismitööstus alles avastama hakkab, on Sikkim, üks kunagistest iseseisvatest Himaalaja kuningriikidest, mis kuulub nüüd India koosseisu. Sikkim on imetore sellepoolest, et see on justkui amfiteater – sa seisad ise kusagil 2000–3000 meetri kõrgusel (nii et pea ei valuta, süda pole paha) ja vaatad üles: ümberringi on maailma kauneimad 7000-meetrised mäed. Himaalaja külastamiseks vali selline aeg, mil budistlikes kloostrites toimuvad festivalid, mille käigus saad mitmeid religioosseid rituaale ja maskitantse näha. Üks Himaalaja erilisi maiuspalu on Bhutan – sisuliselt keskaegset elu elav kuningriik, mis siiani piirab maale lastavate turistide arvu. Individuaalturistil on seega sinna sisuliselt võimatu pääseda, luba on võimalik hankida vaid turismifirmade abiga.

Olen mõelnud, et kui ma ühel päeval hakkan Buda mungaks, siis kolin Sikkimisse, vaatan mägesid ja mediteerin kõiksuse üle. Nirvaanani.

Alternatiiv: kellele Himaalaja liiga lihtne, valigu mägiseks reisisihiks Pamiir.

Baikali järv ja Siber

Venemaale tasub minna nii neil, kelle jaoks on see väikene nostalgialaks, kui ka neil, kes oma vanuse tõttu ei teagi, mis asi oli viisnurk, millised hirmsad tegelased olid kommunistid ja kuidas nad, lollikesed, Siberi jõgesid tahtsid tagurpidi voolama panna.

Reis Siberisse oleks poolik, kui see ei kulgeks mööda Trans-Siberi raudteed, mida läänes lihtsuse mõttes vodka-train’iks nimetatakse. Rong ja viin on vene kultuuri lahutamatud osad. Nagu kerglased naised ja vein prantsuse kultuuris või hapukapsad ja Vana-Tallinn eestlastel. Sestap tuleb Venemaal sõita mõned päevad ka rongiga. Ja olgu öeldud, et nn firmarongide SV-kupeed on tihti sellised, mida ei kohta ka rongide kodumaal Ameerikas. Venelased armastavad ülevoolavat luksust.

Baikal on ökoloogilises mõttes paljukannatanud järv, aga ta on endiselt imeilus. Kuna nüüdseks on ka enamik tööstust ja põllumajandust järve ümber pillid kotti pannud, siis on ka saastamine minimaalne. Baikali ääres võib kalal või jahil käia, võib sõita ajaloolise aururongiga. Baikali ümbrus on burjaatide maa. Need mongolite lähisugulased on budistid ja nii nagu Mongoolias, on ka Burjaatias traditsiooniline usuelu üsna aktiivne. Mitmes piirkonnas on budism segunenud šamanismiga. Üks selliseid paiku on maagiline Olhoni saar Baikali järve läänekalda läheduses, umbes nelja tunni autosõidu kaugusel Irkutskist. See on saar, kus kogukonnašamaanid siiani vihma nõiuvad ja rohkem viljasaaki paluvad. Teisel kaldal, Ulan-Ude lähedal, tasub kindlasti külastada Ivolga kloostrit, mis oli praktiliselt ainuke pidevalt tegutsenud budistlik pühapaik Nõukogude Liidus.

Olen mõelnud, et kui ma ühel päeval olen tavalisest elust tüdinud, siis kolin Siberisse raudtee äärde mõne teivasjaama lähedusse, vaatan taigat ja mööda kihutavaid ronge.

Alternatiiv: kes Baikalist veel kaugemale tahab rännata, neile soovitan metsikut Kamtšatkat.

Inkade teed ja Machu Picchu

Mind on ikka võlunud lugu sellest, kuidas alles 1911. aastal avastas Ameerika arheoloog Hiram Bingham täiesti juhuslikult vihmametsade varjust inkade 15. sajandi keskpaigast pärineva pühapaiga Machu Picchu. Me ei tea siiani täpselt, mis funktsioon oli sellel 2350 meetri kõrgusel asuval imposantsel linnal, aga tema olemasolu ja avastuslugu lubavad justkui loota, et kusagil võib olla avastamata saladusi; et ikka veel on lootust kusagilt midagi põnevat leida. Seda vaatamata sellele, et hispaania konkistadoorid vallutasid 1533 inkade riigi ning hävitasid täielikult kogu tsivilisatsiooni. Paaniliselt otsisid eurooplased inkade kulda, fanaatilisemad otsijad pole lootust kaotanud tänaseni. Ikka veel korraldatakse ekspeditsioone kadunud linnade ja varanduste leidmiseks. Kusagil need varandused muidugi olema peavad, sest rahvas, kes valdas nii imelist ehituskunsti, kus suurte hoonete müürikivid on otsekui võluväel üksteise külge sulatatud, pidi kindlasti päratu rikas olema.

Omaaegse hiigelimpeeriumi haldamiseks lõid inkad tohutu teedevõrgu, mille kogupikkus oli üle 4000 kilomeetri ja mille rajad kulgesid sageli üle kõige võimatumate mäeahelike. Mõningad neist radadest on nüüd disainitud toredateks matkateedeks. Toreduse kõrval tuleb arvestada, et nõrganärvilisemad peavad aeg-ajalt silmad kinni panema või lihtsalt pilgu Andide lumiste tippude poole pöörama, kui tuleb minna mööda kõikuvat rippsilda või turnida kitsukestel karniisidel, mis ripuvad kiirevooluliste mägijõgede kohal.

Olen mõelnud, et kunagi koliksin Peruusse, ehitaksin endale mägede ja vihmametsa piirile onni ja mõtleksin välja, kus ikkagi asuvad inkade peidetud varandused.

Alternatiiv: kui Peruu mäed ja metsad vaadatud, võiks edasi siirduda Boliiviasse.