Miks firmad surevad?

Käesolev lugu on arhiivist. Kui soovid alati kõige värskemaid artikleid, saab ajakirju Director, Psühholoogia Sinule ja Inseneeria tellida siit.

Kirja pannud Marju Unt.

Erik Savi: pankroti põhjuseks võib olla nii sõda Iraagis kui ka vargast müügimees

1. Ülepaisutatud juhtimiskulud.
2. Liiga palju juhte.
3. Olematu finantsanalüüs.

Pankrotihaldur, kes n-ö surnud ettevõtte haiguslooga tegelema hakkab, on kohustatud leidma maksejõuetuse tekkimise põhjused, ta peab neid analüüsima ja andma õigusliku hinnangu. Vahel on aga maksejõuetusele suunatud tahtlikku tegevust ja majandustegevusest tulenevat paratamatust raske eristada.

Maksejõuetuse tekkimise põhjused võivad olla majanduslikud ehk planeerimata ja ka mittemajanduslikud ehk planeeritud. Loomulikult pole ühegi ettevõtja eesmärk pankrotini jõuda, aga tihtilugu hakkab ta siis, kui silmapiiril on selged märgid majandustegevuse võimalikust ebaõnnestumisest, äriühingu varasid võõrandama (ehk kantima), sest muidu satuks see võlausaldajate nõuete rahuldamiseks mõeldud pankrotivara hulka.

Sellised planeeritud pankrotid lõpevad sageli kurvalt – alates väljakanditud vara tagasivõitmisest pankrotivarasse, lõpetades kriminaalasjaga sellega seotud isikute vastu.

Planeerimata, puht-majanduslik pankrot annab aga võimaluse ettevõtet parendada ja saneerida ning müüa see ära (eriti juhul, kui tegemist on töötava, majanduslikult toimiva ettevõttega). See variant on ettevõtluskeskkonnale kindlasti kasulikum kui surnud ettevõtte varajäänuste viimine vanametalli kokkuostupunkti.

Pankrotis ettevõtte saneerimine annab hea ülevaate kõikvõimalikest maksejõuetuse tekkimise majanduslikest põhjustest. Ja enamasti ei olegi võimalik ainult üht või kaht põhjust välja tuua. Tavaliselt on ikkagi elu keerulisem ning tegemist mitmete asjaolude kokkulangevusega, kusjuures tihti ei saagi kindlaks teha, mis suurima hoobi andis.

Siiski, rusikareegliks on, et õudne lõpp tuleb juhul, kui ettevõtte juhtimiskulud on ülepaisutatud.

Siiski, rusikareegliks on, et õudne lõpp tuleb juhul, kui ettevõtte juhtimiskulud on ülepaisutatud. Alustades kallitest autodest ning lõpetades sellega, et juhte on liiga palju, nende vahel on konfliktid ja nad töötavad üksteistele vastu. Samuti on praktiliselt igas pankrotistunud ettevõttes puudunud korralik finantsanalüüs ning -arvestus. Juhtkonnal ei ole elementaarsete majandusotsuste vastuvõtmiseks piisavalt finantsinformatsiooni oma ettevõtte kohta! Pahatihti tunneb juhtkond liiga vähe huvi selle valdkonna vastu.

Üks levinud põhjus on ka nõrk ning oskamatu müük ning liigne sõltuvus ainuüksi ühest-kahest suuremast kliendist.

Ei ole ka harvad juhtumid, kus müügiosakond sisuliselt petab oma tööandjat, mängides kokku kliendiga, kellega jagatakse hiljem ka tulu. Näiteks ettevõtetes, kus kogu müügialane informatsioon on koondunud ühe-kahe inimese kätte, tekib neil kiusatus seda kuritarvitada – ostjatega tehakse kokkulepe, et nad ei tasuks mitte müügiinimese tööandjale, vaid müügiinimesele endale n-ö mustalt (muidugi on tasu siis müügihinnast palju madalam). Eriti juhtub see siis, kui on tegemist spetsiifilise toodangu või klientidega, kes on näiteks idabloki päritolu. Kuna idast (Venemaa, Ukraina jne) debitoorse võlgnevuse sissenõudmise protseduurid puuduvad, tuleb ettevõttel mõru pill alla neelata ja saamata jäänud raha ära unustada. Kahjuks ei jää tavaliselt sellisest tegevusest mingeid jälgi ning võimalikku müügimeeste tahtlust lootusetu debitoorse võlgnevuse tekitamisel on võimatu tõendada.

Ja loomulikult on olemas ka ettevõttest täiesti sõltumatud, erinevatest majanduslikest ning muudest olukordadest tulenevad põhjused (alates sõjast Iraagis, lõpetades ettevõtte juhi haigestumisega surfipalavikku Tarifal), kuid nende osakaal on siiski suhteliselt väike.

Erik Savi on tegutsenud pankrotihaldurina alates 1998. aastast.

***

Ly Müürsoo: eduka firma suurushullustus viib lõpuks makseraskuseni

1. 50:50 osalus.
2. Konkurentsitingimuste alahindamine.
3. Kontrolli puudumine kulude üle.

Olen tegelenud kokku 200 ettevõtte pankrotiga ja võin oma praktikale toetudes öelda, et selleni viib tavaliselt kas konkurentsitingimuste alahindamine, kontrolli puudumine raha üle või priiskav majandamisviis.

Tihti on nii, et kui hästi läheb, siis hakatakse ka rohkem n-ö mõttetute asjade peale raha raiskama. Tundub, et firma satub justkui suurushullusesse, kui tal hästi hakkab minema..

Ostetakse uued kallid autod ja tehnika, võetakse tööle liiga palju töötajaid. Näiteks üks 50 töötajaga firma võttis tööle personalijuhi kuupalgaga 15000 krooni – pole keeruline arvutada, mis kulu see aastas tähendab. Otsest vajadust sellise spetsialisti järel aga ei olnud. Kui kaadrivoolavus pole suur, siis saab mingi osaga sellest tööst sekretär hakkama ja teise osaga raamatupidaja. On sedagi juhtunud, et firmasse võetakse iga ala peale oma direktor (tootmisdirektor, teenindusdirektor jne) ja siis veel direktori personaalne abiline, et nii paistab firma justkui soliidsem.

On sedagi juhtunud, et firmasse võetakse iga ala peale oma direktor (tootmisdirektor, teenindusdirektor jne) ja siis veel direktori personaalne abiline, et nii paistab firma justkui soliidsem.

Püsikulud suurenevad, kuid tulu see ei too. Seda ei saa otseselt küll öelda, et pankroti põhjuseks on mingi konkreetne kulutus, kuid kõik asjad kokku tekitavad siiski makseraskuse.

Toon näite ühest ehitusfirmast, millel läks esialgu päris hästi. Nad lasid renditud ruumides oma kulul kalli remondi teha, sisustasid oma büroo väga kalli, eritellimusel tehtud mööbliga, värvilahendused ja teostus olid viimase peal. Kuid selle ettevõtte käekäik sõltus suuresti riigitellimustest ja kui paar olulist hanget jäi saamata, siis polnud tööd ja ka erilist sissetulekut. Püsikulud – ja need olid tõesti suured – aga jäid ning asi lõppeski paraku pankrotiga.

Pankroti põhjuseks on tihti ka väike omakapital, millega ei ole võimalik korralikult äri alustada. Ja kui tegevus ei ole kohe kasumlik, pole omanikud nõus osa/aktsiakapitali suurendama, sest kardavad õigustatult oma rahast ilma jääda.

Vahel osutub saatuslikuks ka uute äriühingute juhtide napp juhtimiskogemus. Inimene otsustab ühel kaunil hetkel, et ta ei taha enam palgatööline olla. Ta on hea spetsialist ja mõtleb, et ma oskan ju seda tööd – teen parem oma firma. Kui ma ikka osav pagar olen, siis küll ma juba head torti oskan teha ja küllap seda ka ostetakse! Ega selles polegi midagi halba, aga üksnes sedalaadi oskustega firmat ei tee – vaja on ka majanduslikku mõtlemist. Tihti puudubki äri alustaval inimesel selge ettekujutus, mis kulud sellega kaasnevad – igasugused load, litsentsid, ruumid, rendid, jahu, kaup, mida ära ei osteta ja mis rikneb…

Konkurentsivõimes mängib väga suurt rolli ka asukoht. Näiteks üks kogenud kokk, keskealine naisterahvas, tahtis oma kohviku teha. Söögid olid tõesti head, kuid asukoht oli väga ebaõnnestunud – trepist üles teisele korrusele ja keera veel kusagile siia-sinna… Viited ja sildid olid küll üleval, aga ikkagi oli see kõik ebamugav. Kurb küll, aga mõne aja pärast osutus ta minu uueks kliendiks.

Vastloodud firma juht ei arvesta kõikide kulutustega, rääkimata sellest, et on perioode, mil käivet ei olegi, aga püsikulud ei kao kuhugi. Seda tuleb ette just väiksemate firmade puhul – pagaritöökojad, väiksed poed, ehitusfirmad.

Olen mitmeid kordi kokku puutunud ka teada-tuntud olukorraga, kus kõik on alguses väga ilus – kaks sõpra (sagedamini küll kaks sõbrannat) teevad oma firma, osalus on pooleks. Ja kumbki asutajatest ei taha ju pakkuda, et mulle 51% ja sulle 49%. Aja möödudes tekivad aga tülid ja esile kerkivad raha jaotamisega seotud küsimused. Kui mõlemad asutajad on juhatuse liikmed, siis on mõlemal ka otsustamis- ja allkirjaõigus – kummagi otsus pole kaalukam kui teise oma. Kadedus on hirmus asi ja sõbrad, kes varem kõike omavahel jagasid, ei suuda rahaküsimustes kokkuleppele jõuda. Või lähevad näiteks firma asutanud abikaasad lahku… Kompromiss jääb leidmata.

Praeguse seadusandluse kohaselt saab pankrotimenetluse algatamise avalduse esitada ka ainult üks juhatuse liige ja sageli ongi see ainus väljapääs.

Ly Müürsoo on tegelenud selliste ettevõtete pankrotiga nagu kirjastus Kupar, OÜ Kalevi Siseujula, MTÜ Revüüteater B.E jt.

***

Tiina Mitt: võta maksuvõlga tõsiselt

1. Olematu äriplaan (ikka veel!)
2. Võhiklikud lepingud.
3. Priiskamine äripindadega.

Esimeste pankrotistunud Eesti firmade loojateks olid inimesed, kes hakkasid kauaoodatud vabaduse saabudes suure õhinaga ettevõtjaks, pikemalt järele mõtlemata, kas neil selleks ka annet ja teadmisi jagub. Tehti küll eelarveid ja planeeriti kasumit, kuid pahatihti jäädi näiteks lootma odavale Venemaa toorainele ning usuti miskipärast, et ressursid ei saa kunagi otsa. Kuna endal raha üldjuhul polnud, siis võeti ka suur laenukoorem (ja kõik me mäletame veel, kui suure intressiga tollal laenu sai, kui üldse sai). Mõne aja pärast aga selgus, et hinnad tõusid, toorainet ei jätkunud ja nii seistigi korraga pankroti lävel.

Ajad muutuvad ja tänasel päeval läheb firma pankrotti eelkõige korraliku äriplaani puudumise tõttu. Juhid, kes ei ole ise võimelised äriplaane koostama, ei tavatse üldjuhul ka spetsialistide poole pöörduda, ehkki just nende abi oleks igasuguse finants- ja muu planeerimise juures lausa hädavajalik. Hea spetsialist on muidugi kallis, aga kui valest kohast kokku hoida, võib kahju tunduvalt suurem olla. Juht ei pea olema ega saagi olla igas valdkonnas spetsialist. Tal peaks lihtsalt olema julgust tunnistada oma võhiklikkust mõnes küsimuses, et siis spetsialistide abi paluda. Siia valdkonda kuulub ka juriidiline abi lepingute koostamisel, mille tähtsust sageli alahinnatakse.

Siinkohal tuleb meelde ühe põhjaläinud mööblifirma lugu. Ettevõte müüs oma toodangut Sotka ketile ja sealtkaudu edasi ka Soome. Tootmistingimused olid firmas väga head, tehnika ja hooned saadi kätte erastamise teel ja väga hea hinnaga, tööliste professionaalne tase oli kõrge, lisaks võeti tööle üks väheseid kõrgharidusega puidutehnolooge, kes arvutas igale tootele täpse omahinna ning tegi selle alusel kalkulatsioone. Kui firma pankrotti läks, ei mõistnud esialgu keegi, kuidas selline asi üldse juhtuda võis.

Põhjus oli tegelikult lihtne – firma üldkulud olid väga suured, pinda oli palju, planeerimisel ei arvestatud näiteks kütte- ja elektrihinna tõusuga ja niisuguste kulude katmine eeldas ka suurt müügimahtu. Turg oli aga vahepeal edasi arenenud, juurde tuli uusi ja odavamaid tegijaid ning huvi kõnealuse firma toodete vastu langes ajapikku.

Samuti on väga suureks riskiks see, kui loodetakse ühele suurele ostjale. Selline pankrotioht varitseb enamjaolt tootmisettevõtteid.

Konkurentide alahindamine on veel üks tuntud libastumise viis. Firma ei tea, kes on võimalikud konkurendid, ning ka tema enda sihtgrupp on selgelt määratlemata. Kõik need elemendid peaksid muidugi korralikus äriplaanis kirjas olema.

Ette tuleb sedagi, et firma töötab edukalt, kuni jõuab kätte soetatud põhivahendite amortisatsiooni arvestamise aeg. Aasta jooksul on küll pidevalt jälgitud, et tasumata arveid oleks vähem kui klientidelt saadaolevad summad, kuid bilansi koostamisel ja amortisatsiooni arvestamisel avastatakse äkki, et firma osakapital ei kata kahjumit. Kui osakapitali ei suudeta taastada, tuleb vastavalt seadusele algatada likvideerimine või halvemal juhul pankrot.

Juhuseid, kus alustav firma liisib endale kallid autod ja rendib esinduslikud ruumid, kuid ei suuda peagi enam oma kohustusi kanda, on samuti küllaltki palju. Praegune kergekäeline laenuandmise süsteem muidugi soosib sellist käitumist ja nii ei suuda algaja ettevõtja sageli ahvatlustele vastu seista ning võtab enda kanda üle jõu käiva koorma. Kusagil maailmas ei esine sellist priiskamist äripindade vallas kui meil.

Firma teab, et kui raha on vähe, siis tuleb kusagilt kokku hoida. On selge, et töötajate palga arvelt seda teha ei saa ja toorainet peab samuti kindlasti sisse ostma – seega jääb üle näiteks maksuamet ja maksmisega hakatakse viivitama. Tegelikult ei tohiks võlgnevust maksuametile mitte mingil juhul alahinnata, sealt pidevalt kogunevad intressid on mitmele firmale saatuslikuks saanud.

Tegelikult ei tohiks võlgnevust maksuametile mitte mingil juhul alahinnata, sealt pidevalt kogunevad intressid on mitmele firmale saatuslikuks saanud.

Pahatihti tuleb ikka ja jälle ette juhuseid, kus firma on teinud ühe või paar kasulikku tehingut ning siis nimme pankrotti aetud. Kümme aastat tagasi oli peaaegu veerand (!) kõigist pankrottidest just taolise kuritahtliku tegevuse tagajärg. Selliseid juhtumeid on tänaseks vähemaks jäänud, kuid kahjuks pole need meie ärimaastikult täielikult kadunud.

Tiina Mitt on õigusbüroo Armit juhataja ja Eesti üks kogenumaid pankrotihaldureid, kes on tegelenud ka EVEA panga pankrotiga.

***

Veli Kraavi: pankrot võib ka väärikas olla

1. Müügimeeste motiveerimatus.
2. (Finants)juhi vähene lojaalsus.
3. Varastamine

Ülimalt oluline on, et firmas oleks kontroll ja selge ülevaade kõigest toimuvast. Kirjeldan siinkohal ühte juhtumit, mis oleks tavalise väikefirma pankrotti ajanud, aga kuna tegemist oli välisomanikuga suurfirmaga, siis tõi see kaasa lihtsalt üsna ebameeldiva väljamineku.

Selles ettevõttes oli väga hea müügimeeskond, kes sai tasu sõlmitud tehingute pealt ning tulemused olid väga head. Ainus nõrk lüli oli kontroll, või õigemini selle puudumine, klientidelt raha laekumise üle. Nii sõlmiti muuhulgas usinalt lepinguid ka firmaga, mis oli tegelikult suurtes rahalistes raskustes. Raha kliendilt ei tulnud. Eesti-poolne juht ei teatanud nendest probleemidest välisomanikele ja probleem muudkui paisus. Klient läks pankrotti ja nii jäi ettevõttel lõpuks saamata viis miljonit krooni.

See on tüüpiline näide vigadest, mille tõttu Eestis tegutsevad ettevõtted tihtipeale pankrotti lähevad. Halvasti korraldatud rahaliikumine tekitab esialgu segadust, siis puudujääke ning pahatihti ongi tulemus firma tegevuse lõppemine.

Väikestele firmadele on omane, et hoitakse iga hinna eest kokku – tehakse firma, kuid raha ei raatsita sellesse paigutada. Kaupa ostetakse ükskõik mis tingimustel, peaasi et järelmaksuga saaks. Ja kauba eest makstakse omakorda alles siis, kui kliendilt on raha saadud. Selline skeem töötab hästi kuni esimese tõrkeni ahelas. Kui näiteks hooajakaubast ei õnnestu vabaneda, jääb selle eest raha saamata. Siis pole võimalik võlausaldajale maksta ning juba tekibki reaalne pankrotioht.

Sage põhjus, miks firmas rahalised raskused tekivad, on ka töötajate vähene lojaalsus –finants-asjade üle otsustab näiteks inimene, kes tekitab hoolimatusest või lausa kuritahtlikult ettevõttele saatuslikud võlad. Kontrollimatusetunne tekib tihtipeale just välisomanikuga firma juhil, kel läheb justkui meelest ära, et ta vastutab asjade hea käekäigu eest. Mida kaugemal inimesed üksteisest on, seda suurem peab olema vastastikune usaldusväärsus, et ühine ettevõtmine edukas oleks.

Mida kaugemal inimesed üksteisest on, seda suurem peab olema vastastikune usaldusväärsus, et ühine ettevõtmine edukas oleks.

Veel üks näide. Trükiteenuseid pakkuv ettevõte, mille omanikud olid Soomes, leidis Eesti allettevõtet juhtima ühe hakkaja mehe. Juht oli andunud rallisõitja ning leidis, et kaks eeskujulikku sport-autot on igati sobiv reklaam, ning ta ostiski need firmale. Tema igapäevategevuseks sai paraku firma juhtimise asemel hoopis vara riisumine. Firma läks pankrotti ning juhi vastu algatati kriminaalasi.

Kriminaalasi pole pankrotihaldurile sugugi võõras teema. Kui ettevõttel probleemid üle pea kasvavad, on see kõigile asjaosalistele raske. Ikka tuleb ette firmajuhte, kes jätavad teadmatusest, hoolimatusest või minnalaskmismeeleolust kantuna oma kiratseva ettevõtte tegevuse ametlikult lõpetamata ega kuuluta ka pankrotti välja. Ühe firma juht lasi firmal koguda mitmemiljonilise võla, kuigi ammu oli selge, et tegevuse jätkamine olukorda enam ei paranda. Lõpuks jättis ta kõik, nii varad kui inimesed, sinnapaika ning lasi lihtsalt jalga. Ja kannatada said nii töölised, kes milleski süüdi polnud, kui võlausaldajad ning kokkuvõttes ka tema ise – kriminaalkaristuse näol.

Mõnel juhul on firma languse taga aga ka lihttöölised, kes vaid isiklikku kasu silmas peavad. Ühel puuviljade müügiga tegeleva firma laotöölisel on päris kerge tekitada puudujääke, mille tausta on väga raske kontrollida – nagunii kuulub suhteliselt suur protsent kergesti riknevat kaupa mahakandmisele.

Sagedamini on tegemist siiski projektijuhi või muu keskastme juhiga, kes saab firmas toimuvaid protsesse olulisel määral mõjutada. Näiteks üks väike ehitusfirma palkas projektijuhi ja andis talle õiguse firma nimel ehituskaupu osta. Projektijuht ostiski, kuid müüs selle edasi ja pani raha oma taskusse. Nii tekitas ta tööandjale üle miljoni krooni kahju ja nii väikesele firmale oli see surmahoop. Ka selle projektijuhi vastu algatati kriminaalasi, kuid ettevõtte kahjustatud mainet võlausaldajate silmis ei parandanud enam miski.

Kindlasti tuleb lisada, et õnneks pole kuritegelik käitumine pankroti põhjusena Eestis siiski väga levinud.

Küll on olemas veel üks pankroti põhjus, ehkki selle taha on hea usk. See on ettevõtte müügistrateegia keskendamine ainuüksi ühele suurele kliendile. 1990. aastatel saavutas üks metallitööstusettevõte suurt edu – võeti laenu, ehitati firma üles ja edu tuli tänu ühele suurepärasele suurkliendile Inglismaalt. Pikka aega käis sujuv ja vastastikku rahuldav koostöö. Aja möödudes ning majanduse arenedes leidis see klient aga uue allhankija – odavam oli kaup Rumeeniast või Bulgaariast osta. Olulisest kliendist ilma jäänud Eesti ettevõte ei suutnud enam laenu tagasi maksta. Veel aasta aega püüti asendusainet otsida ning kahjumiga tootmine jätkus. Lõpuks kuulutati välja pankrot. Kui tegevus oleks lõpetatud pärast otsustavat muutust, siis oleksid võlad märksa väiksemad olnud ning firma maine oleks ka säilinud.

Äri on äriinimeste valdkond ja seda alustades tuleks ikkagi välja töötada korralik äriplaan. Samuti tuleks oma ettevõtet armastada, et sellesse vajalikul määral investeerida, ning kindlasti tuleb väga hoolikalt meeskonda valida. Kui ettevõtmine ikkagi ebaõnnestub, siis tuleb õigel ajal joon alla tõmmata. Tegevuse lõpetamine või pankroti väljakuulutamine on auväärne viis oma lüüasaamist tunnistada – vastutuse eest põgenemine lõpeb Eesti seaduste kohaselt teadagi kriminaalasjaga.

Veli Kraavi on tegelenud nt selliste pankrotijuhtumitega nagu kalatööstus Dagotar ja ERA Pank.

***

Marju Unt: pankroti võtmeküsimusteks on julgus ja eneseväärikus

Ettevõttega on nagu lastega – kui teaks ette, kui palju firma asutamisega muresid, riske ja vastutust kaasneb, ei hakkaks üldse sellega tegelema.

Mõelge kaasa, kui suur süü võiks olla ettevõtjal järgnevas loos. Nimelt otsustas üks mees oma äri alustada ja asutas Emajõele kanuulaenutuse. Idee on iseenesest tore – kesklinna sattudes saad ühtlasi ka paadiga jõe peal pisikese tiiru teha. Turistidelegi üks atraktsioon juures.

Ta sai paadimüüjaga järelmaksu osas kokkuleppele ja kanuud läksid jõele. Kuid oh häda – suvi sattus olema erakordselt külm ja vihmane. Tulemus – pankrot. Ehk nagu ütleb ühe pankrotistunud panga kunagine juht: “Muutusin lurjuseks olude sunnil”.

See lugu on väljamõeldis, kuid osutab hästi sellele, et kõiki riske ei olegi võimalik äri alustades ette näha ja kõige vastu ei saagi ennast kindlustada. Isegi õitsva majandusega riigis ei saada ilma pankrottideta läbi. Ma ei räägi siinkohal muidugi tahtlikest pankrottidest, vaid nendest, mis on juhtunud püüdlustele vaatamata.

Pankrotti saab suhtuda väga erinevalt. Saksapärane, Eestiski levinud suhtumine on selline, et tahtis ratsa rikkaks saada, ei tulnud välja, ja paras talle. Hoopis teistmoodi suhtutakse asjasse aga USAs, kus pankrotte võetaksegi kui ühte võimalust ärikeskkonna saneerimiseks. Pigem hinnatakse julgust asjale karmilt joon alla tõmmata, selle asemel et lõputult elujõuetut firmat edasi vedada (mis pole kokkuvõttes mitte kellelegi kasulik). Kui ühiskonna argimoraal pankrotte talub ja aktsepteerib, siis polegi loogilise lõpuotsuse tegemine surmapatt.

Kui ühiskonna argimoraal pankrotte talub ja aktsepteerib, siis polegi loogilise lõpuotsuse tegemine surmapatt.

Selleks et tunnetada, kui suur osa hingest, ajast, varast ning perest ja pere arveltki firmasse pannakse, peab ise ettevõtja olema. Ja kui ühiskond sind, kes sa alles äsja olid tubli tööandja, järsku kurjategijaks tembeldab, siis murdub nii mõnelgi ettevõtjal selgroog.

Mis puutub väitesse, et sageli on ettevõtjatel liiga väike juhtimiskogemus, siis iga juht on ju kunagi nullkogemusega alustanud. Ei maksa unustada, et kaugeltki mitte kõik ei hakka ettevõtjaks suure raha teenimiseks. Enamik ettevõtteid maailmas luuakse selleks, et eelkõige omanikule endale tööd anda (firma kasv ja suur vastutus tulevad hiljem).

Mõelge, kui paljud inimesed Eestis töötuks jäid, kui omaaegsed suured riigifirmad kokku kukkusid ning akadeemilised struktuurid kokku kuivasid.

Võtame kas või Tõravere Observatooriumi – need inimesed, kelle töö kadus, ei jäänud sugugi lihtsalt istuma, käed rüpes. Nüüd tegutseb Tõraveres näiteks trükikoda ja profimööblitööstus.

Ettevõtte juhtimise oskus on nagu lapsekasvatamise oskus – ei ole võimalik olla hea lapsevanem, kui sa pole lapsi kasvatanud. Mitmeid juhtimisvigu aitab ära hoida ka terve talupojamõistus, võime eristada olulist ebaolulisest. Elu ise on ettevõtjale kõige parem õpetaja. Ning pankrot on siin lihtsalt üks karm õppetund, mis teeb inimese väärtusliku, ehkki väga valusa kogemuse võrra rikkamaks.

Pankrotid on ja jäävad – see on majanduslik reaalsus ja üks ebaõnnestumine ei tähenda veel seda, et nüüd ei peaks enam kunagi proovima. Me kõik teeme vigu, nii eraelus kui äris. Aga julgus õigel ajal täie vastutustundega oma vigu tunnistada võib päästa sinu väärikuse – nii ettevõtjana kui inimesena.

Mulle meeldib väga meie lektori, USA advokaadi Michael Gallagheri mõte, et kõigi kohtuasjade põhjuseks on alati vähemalt üks kolmest või ka kõik kolm:

• kadedus
• ahnus
• rumalus ja ebaeetilisus.

Keerulistel aegadel löövad need kahjuks eriti selgelt välja. Teadis ju firmajuht, et asjad ei lähe hästi, kuid tal puudus kodanikujulgus seda endalegi õigel ajal tunnistada: see mäng pole mulle enam võimetekohane. Ta ei teata maksraskustest õigel ajal oma äripartneritele, maksuametile, pangale… Aga õigeaegne pankrot peatab vähemalt pealetiksuva viivise ja võib-olla polegi asjade käik nii lõplik! Paraku kipub siiski ettevõtja psüühika murduma.

Kriisi sattunud ettevõtjat on muidugi raske uskuma panna, et rahaline häving ei tähenda veel väärikuse kaotust. Ja kui äripartnerina on su väärikus säilinud, siis võib firma uuesti kord kullasoonele sattuda. Kui väärikus on aga maha mängitud, siis seda kindlasti ei juhtu – sest äri on suhted, suhted ja veel kord suhted.

Itaallased ütlevad, et ainult üks asi on hullem kui halb tervis – see on halb maine. Ettevõtluse põhiloogika on ootamatult sarnane kohtu loogikaga. Kui sa oled kohtus korra valetanud ning vahele jääd, siis satuvad kahtluse alla kõik sinu sõnad, mis sa oled varem öelnud ja mida sa edaspidi ütled. Sama kehtib äris – ole sa suur või väike.

Pankrotihaldurid tavatsevad öelda, et pankrotti läinud ettevõtja hindas olukorda üle ja tema prognoos oli liialt optimistlik. Õigus! Aga ma arvan, et kui inimesed teaksid ette kõiki neid riske ja eriti vastutuskoormat, mis ettevõtlusega kaasnevad, siis ei julgeks nad oma firmat asutadagi. Lastega on ju sama – usun, et kui inimesed teaksid, mida lapse sünd tegelikult kaasa toob, loobuksid sellest paljud.

Kui sa ei suuda oma firmat optimistliku hoiakuga alustada, siis ei saa ka sinust mitte iialgi head ettevõtjat. Firma loomine ja arendamine nõuab suurt loomingulisust ja vastutust, see on kulukas, keeruline ja riskirohke “hobi”.

Jaapanlased teavad ammu, et nende suurim rahvuslik rikkus on ettevõtjad. Kogu maailmas otsitakse valitsuse tasandil võimalusi habrast ettevõtjataime paremini väetada. Samas on nii Eestis kui kogu Euroopas märgata ohtlikku trendi – noorte ettevõtlushuvi väheneb ja suuremat stabiilsust otsitakse just riigitööl. Ka Eesti rahvuslik rikkus on ju ettevõtjad – nad väärivad toetust ja lugupidamist, nii ametnike, meedia kui kogu ühiskonna poolt. Maksavad ju ettevõtjad meile kõigile palka, kas siis otse või läbi riigikassa. Ning Eesti rahvusliku rikkuse alustaladeks on alati ettevõtja vastutustunne, julgus ja väärikus.