Minu äri 10 käsku: Elmo Nüganen

Ole iseendast rääkijatega ettevaatlik

Tuleks olla nõks skeptiline juhul, kui inimene hakkab iseendast kas siis niisama või ajakirja ja televiisori vahendusel rääkima. Sama kehtib praegu ka minu jutu suhtes. See, mida inimene iseendast räägib, on tema seesmine kuvand iseendast. Inimene tahab ehk näha endast ilusamat pilti või liialt ennast kritiseerida.

Ühesõnaga see, mida inimene iseenda kohta räägib – olen optimist või olen pessimist jne –, ei pruugi vastata sellele tõele, mida teised temas näevad. Voldemar Pansol paluti kunagi ühes intervjuus nimetada mõni oma puudus. Pärast väga pikka pausi vastas Panso, et ta tegelikud puudused nimetatakse tema nekroloogis vooruste pähe.

Kui ma seda kuulsin, mõtlesin, et see on väga teravmeelselt öeldud. Aga hiljem sain aru, et lisaks teravmeelsusele on selles ka väga sügav mõte: kui inimene on teadlik oma mõtetest ja püüab oma vigu varjata ja ta teeb seda võimalikult hästi, siis see võitlus hakkab teistele silma ja nad võtavad seda varjamist vooruste pähe.

Oma mälestustes süüdistab Panso ennast näiteks selles, et ta on laisk. Kas keegi oskaks tema puudusena laiskust nimetada? Vaevalt küll. See tähendab, et inimene on mõistnud, et ta on laisk, ja ta võitleb sellele vastu. Mina olen ka laisk. Pole mingit kahtlust.
Tunne oma tööst rõõmu!

Loomulikult sunnin ma ennast vahel töötama, aga üldiselt tunnen sellest ikka rõõmu. Samas maksab enese sundimine heas mõttes kätte – sa tajud, et sellel sundusel on teatud mõte või tulemus, ja sa näed seda. Teatritöös ei saa tulemust muidugi nii kiirelt kätte. Mõnes teises ametis on seda kohest tulemuse nägemist rohkem.

Olen lõpetanud tehnikakooli meeste-, laste- ja naisteriiete rätsepana. Rätsepal on tõesti nii: võtad mõõdu ja näed tulemust. Lavastust aga tehakse alates kahest kuust kuni poole aastani. Pärast seda, kui hakkad mõnda teatriorganisatsiooni juhtima, paistavad esimesed viljad välja võib-olla alles kahe aasta pärast. Teatrikoolis on see periood veel pikem: see, mis töö on tegelikult ära tehtud, paistab välja alles siis, kui kunagised õpilased on teatris olnud viis kuni kümme aastat – siis saad aru, mis on tehtud. Siin ei saa nii, et võtad täna mõõdu ja homme saab püksid juba kätte.

Meeskonna kooskõla on väga oluline

Näitlejate valiku seletamisel pole erilist mõtet, sest siin pole ühte ja kindlat reeglit. Kõige lähedasem amet näitejuhile on ehk dirigendi oma. Kui dirigent loob oma orkestri, siis mis alusel ta sinna mängijaid võtab? Ta teab võib-olla, et kusagil on üks väga hea esimene viiul, aga kas see viiul üldse sobibki sellesse orkestrisse?

Seda valikut pole kerge sõnastada, aga seda ilmselt ütlevad kõik dirigendid ja lavastajad, et orkester, mis lõpuks kokku tuleb, peab olema kõige parema kõlaga ja see ei sõltu vaid esimesest viiulist. See oleneb keelpillirühmast, timpanist, nende ühisest huumorimeelest ja tahtmisest üldse selles kaasa lüüa…

Intuitsioon annab otsustele kaalu

Ma töötan üsna palju intuitiivselt pinnalt ja see on minu puhul esimene asi, mis otsustama paneb. Kui intuitsioon ei tööta, siis võtad appi mõistuse ja püüad mõelda, mis oleks parem. Aga päris pragmaatiline inimene ma vist ei ole. Pragmatism pole mulle võõras, aga see ei domineeri. Samuti tunnen, et minus on boheemlust küll, aga ka see ei domineeri. Olen üsna ratsionaalne, ehkki see ei pruugi välja paista.

Impulsiivust tasub vaos hoida

Olen ilmselt impulsiivne, kuid püüan seda vaos hoida. Ma olen aru saanud, et see ei pruugi alati üldisele eesmärgile kasuks tulla. Ühel konkreetsel ajahetkel on see ehk hea, aga üldiselt on ikka nii, et me võime impulsiivse reaktsiooniga millelegi või kellelegi liiga teha. Seda isegi siis, kui see oli üldise eesmärgina hea.

Lõpuks on ikkagi nii, et ma olen kellestki tankiga üle sõitnud, kas või üle varba või ainult korraks, seda üldse tahtmata… Püüan olla tasakaalukam, aga ega see ei tähenda, et ma oma põhimõtteid oleks muutnud või reetnud. See, et on teatud asju, mida enam ei muuda või mida mitte kunagi ei saa muuta, on mulle ammu pärale jõudnud. Noorena mulle nii ei tundunud – ma arvasin, et teatriga saab kõike muuta.

Vastutust tuleb osata õigel ajal jagada

Jagasime Linnateatri direktori Raivo Põldmaaga ülesanded kohe alguses omavahel ära. Mäletan, et Raivo tuli mulle 1992. aastal külla ja ütles, et talle pakuti Noorsooteatri direktori tööd. Mulle oli pakutud sama teatri peanäitejuhi kohta, kuid ma polnud veel midagi otsustanud. Raivo ütles aga, et tema on nõus, kui mina olen nõus seda temaga kahekesi tegema.

Mõtlesin kolm minutit, kohtumine kestis vaid 25 minutit ja siis said olulised märgid maha pandud. Põhimõtted olid väga lihtsad – kõik, mis puudutab loomingulist poolt, on minu vastutada ja otsustada. Juhul kui on midagi, mida tema ilmtingimata peab teadma, siis ma hoolitsen selle eest, et see info temani jõuaks. Pisiasjadega ma tema juurde ei lähe.

Sama asi kehtib ka tema poolt – kõik, mis on seotud majandusliku ja rahandusliku poolega, on tema peal ja viimane sõna on temal. See lõi kohe alguses usalduse ja see skeem on toiminud siiamaani.

Usaldus hoiab meeskonda koos

Usaldus on väga oluline. Selle aja jooksul on üsna mitmes Eesti teatris juhid ja direktorid vahetunud, aga meil püsib meeskond koos. Olen viimasel ajal hakanud mõtlema, et võtmefiguuriks selles, et see tandem töötab, on hoopis Raivo, mitte mina.

Kui mulle vahel midagi ei meeldi, siis tahan ma mõnes asjas domineerida, kus seda tegema ei peaks – Raivo annab mulle korraks ruumi seda teha, astuda ka korraks tema territooriumile. See territoriaalne piir pole muidugi ületamatu, aga kodusõda on õnnestunud meil eemal hoida.

Töös peab vaheldust olema

Olen saanud üsna palju teha oma praeguse töö kõrvalt: juhendan lavakunstikateedris mõnda kursust, olen teinud mõned filmid, mitmeid töid väljaspool Eestit… Alates 1992. aastast olen ma kõik tööd teinud siin teatris, mitte kusagil mujal. Mul on olnud võimalus teha midagi niisugust, mis on mind hingeliselt toitnud, ja samas olen sellele teatrile truu.

On asju, mida parandada ei saa

Vahel on mõne asjaga nii, et sa ei saa midagi teha. Näiteks kui näitleja ära väsib. Kui midagi teha saab, siis tuleb teha, aga kui ei saa, siis tuleb lihtsalt lohutada. Kui ei saa midagi teha, siis on jube hea, kui inimene vähemasti teab seda, et praegusel hetkel on raske aeg ja me ei saa teatud asju teha, mis tema koormust kergendaks. Pole midagi teha, trupp peab mängima.

Ära tekita otsustamatuse olukorda

Situatsioonid, kus keegi ei otsusta midagi, on väga tüütavad ja teistele koormaks. Pole midagi parata: ükskõik kas sa oled haldusjuht või loominguline juht – mida kõrgemal oled, seda enam pead teatud otsused enda peale võtma.

Ma toon mõned näited. 15. mail 1991. aastal pidi keegi raadios ütlema, et Toompead rünnatakse, ja seda ütles ainuõige inimene, kes pidi seda sel hetkel tegema. Kui tuli kroon ja majandus läks liberaalsemaks, siis pidi keegi sellest tulenevad otsused vastu võtma. Ja keegi kolmas pidi vastu võtma otsuse, mida teha Pronkssõduriga.

Ma ei räägi vahenditest, kuidas midagi tehakse, aga keegi peab otsustama – nii lihtne see ongi. Kui ma midagi ära otsustan, siis mulle meeldib olla seda usku, et seda otsust oli vaja. Ma ei hakka pärast kahtlema. Ma võin iseenda sees seda teha, aga kuna ma ei tööta üksi, siis avalikult ma seda teha ei saa.

Kui on otsustatud, et laev peab mingis kindlas suunas minema, siis sinna ta läheb. Sellest, et kapten käib tüürimehe juures, kratsib kukalt ja mõtleb, kas me ikka tegime õigesti… äkki peaks hoopis laeva ümber pöörama – pole kasu… Laev peab edasi minema ka siis, kui miin ees on.

Kahetseda pole mõtet

Kui oled kellelegi liiga teinud ja kui sul on julgust enesearmastusest üle saada ja tunnistada oma viga, siis nii peabki tegema. Aga kui see otsus on mingil moel vale sinu enda suhtes ja ei tee kellelegi viga, siis mida see kahetsemine aitab?! Õpi siit ja mõtle edasi.

Seda on muidugi lihtne öelda. Ma ise ei ole vabandamises väga tugev. Siiralt vabandamine on tõesti asi, mida ma tahaksin paremini osata. Püüan seda praegu teha niipidi, et neid vea tekkimise põhjuseid oleks vähem, aga ikkagi juhtub ju kas või pahatahtmatult halvasti ja lohakat ütlemist. Hea oleks rääkida nii, et laastud vasakule ja paremale ei lendaks.

Arenda ennast

Minu arvates muutub inimene seesmiselt rikkamaks teiste inimestega suhtlemisel – ta õpib sellest alati midagi. Oluline on suhelda nende inimestega, kellel on sellised tähelepanekud, iseloomuomadused ja kogemused, mida sinul ei ole. Siis tunned, et tõesti arened.
Sa võid rääkida kunstnikuga, lavastajaga, näitlejaga, samamoodi kolleegiga, lastega, naisega… Teine oluline arendamise keskpunkt on raamatud või kirjalikud materjalid, millega ma olen lihtsalt kokku puutunud või millest kujunevad lavastused.

Kui ma poleks lugenud näiteks Tšehhovit, Dostojevskit või Tammsaaret, poleks ma osanudki mõelda, et inimene suudab nii tunda ja mõelda, nagu nemad kirjutavad. Pärast saad aru, et sa oled ise samasugune – sa pole osanud seda lihtsalt märgata. Need hetked on rikastavad.

Vahendas Kaileen Mägi.

Pilt: By Estonian Foreign Ministry – Cropped from: http://www.flickr.com/photos/estonian-foreign-ministry/11799421536, CC BY-SA 2.0, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=31056103