Minu äri 10 käsku: Neeme Raud

Ma ei ole kunagi mõelnud selle peale, kuhu ma oleksin pidanud jõudma neljakümneselt ja kuhu pean jõudma viiekümneselt. Sel juhul peaksin mõtlema ka sellele, mida ma teen kuue- ja seitsmekümneselt. Aga me ju niikuinii ei tea, mis elu toob.

Plaane tuleb elus teha küll, aga siis, kui oled 20- või 30-aastane. Siis tuleb maksta oma kooliraha. Neljakümneselt oled sa jõudnud tasandile, kus pind jalge all enam ei õõtsu ning sa saad rahulikult otsuseid langetada.

Tegelikult ei ole keegi minult tööleasumisel veel ühtki diplomit küsinud. Aga et koolid tuli Ameerikas ära lõpetada, sain ma algusest peale aru. New Yorgi ülikoolist sain ajakirjanduses bakalaureusekraadi, Columbia ülikoolist rahvusvahelistes suhetes magistrikraadi. Tagantjärele vaadates oli see tohutu rahaline ettevõtmine – maksin kokku umbes 160 000 dollarit, millest 45 000 võtsin võlgu. Aga mul on hea meel, et selle läbi tegin.

Magistriõpingute aeg oli kõige pingelisem periood minu elus: kool, töö Ameerika Hääles ja siis praktika Deloitte’i audiitorfirmas – kolm asja üheaegselt. Varahommikul kihutasin tööle Ameerika Häälde, lõuna ajal loengutesse ja õhtul praktikale. Sealt need hallid juuksed alguse saidki. Midagi ületamatut see muidugi polnud, aga niisugust tempot enam ei tahaks.

Eesmärgid

Mu eesmärk on teha tööd, mis tagab sissetuleku, millega pinnal püsida. Tahan, et selle kõige juures oleks asi ka huvitav ning – nii kummaline, kui see ka ei tundu – et kõige sellega kaasneks ka mingi eestluse aspekt.

Kui me perega 1990. aastal Kanadasse kolisime – üks põhjus oli ka selles, et pagesin Vene sõjaväe eest –, siis oli mul kindel siht silme ees. Tahtsin tööle pääseda Ameerika Häälde – olin Urmas Oti saatest näinud, et sealne Eesti toimetus otsib töötajaid. Kanadas kirjutasin kohe Ilmar Mikiverile ja ta võttiski minuga kontakti. Aasta aega kulus minu tausta kontrollimiseks (olin ikkagi tulnud kommunistlikust riigist), seni aga töötasin kohalikus väliseestlaste lehes ning tegin Ameerika Häälele kaastöid. Kohe, kui positiivne vastus tuli, lendasin Washingtoni. Ning kui kaks aastat hiljem oli ühel Euroopa osakonna töötajal võimalus Washingtonist New Yorki kolida, olin esimene, kes selleks valmis oli. Töötasin seal kokku ligi 13 aastat, neist üle 10 New Yorgis.

Hirm, et Ameerika Hääle eestikeelsed saated ära lõpetatakse, oli muidugi tükk aega õhus. Olukord oli lõpuks juba üsna jabur: saateid meil enam ei olnud, aga palgal hoiti. Ja siis tulid koondamisteated. Õnneks ei pidanud ma pikalt mõtlema, kuidas edasi. Kahe päeva pärast helistas mulle tollane ETV uudistejuht Andres Kuusk ning pakkus korrespondendi kohta. See oli väga huvitav: töö oli mõnes mõttes hoopis mitmekesisem kui Ameerika Hääles. Ise korraldad endale komandeeringu, ise vaatad, mis teed. Nüüd, seitse aastat hiljem, on küll tunne, et nii mõnigi asi hakkab korduma: ÜRO Peaassamblee igal sügisel, Maailmapanga aastakoosolekud jne, aga sündmused ise muutuvad ikkagi nii palju, et ma ei ole selle ajaga veel ära tüdinenud.

Muidugi oli mul tol hetkel – ja on ka praegu – võimalus alustada Ameerikas korporatiivset karjääri. Näiteks Deloitte’is, kus ma praktikal olin. See oli huvitav aeg. Olin seal seotud projektiga, mis tegeles organisatsioonide siseelu ja juhtimisega. Aga kui see lõppes, siis nad ütlesid, et mulle ei sobi suur korporatsioon. Nägin tegelikult ise ka, mida suurkorporatsioonis töötamine tähendab, ja mulle see tõesti ei istunud. Mitmed mu kursusekaaslased Columbiast valisid selle tee ning olid nädalate kaupa Ohio äärelinnades komandeeringus, elades hotellides kusagil hallide parkimisplatside ääres. Raha muidugi tuli, aga sa pidid ka väga kõvasti tööd tegema. USA firmades on tavaline, et esimestel aastatel pead sa tõesti töötama praktiliselt inimvõimete piiril. Kui suudad end tõestada, hakkab asi huvitavaks minema. Jõhker, aga see on elu.

Oleksin ehk tänu oma haridusele ja oskustele saanud ka Ameerika teleäris tööd jätkata. Ma ei ole seda kunagi otsinud, seepärast ei oska täpselt öelda. Näen siin mitmeid konarusi: selleks et oma inglise keel laitmatult aktsendituks saada eetrireporteri ametiks, oleksin pidanud sellega ilmselt tegelema hakkama kohe Ameerikasse saabumise järel, 20. eluaastates. See aga oleks tähendanud mingit aktsendivarju eesti keelel. Kui ekraanile aga ei pääse, siis oled produtsent kaadri taga mõne reporteri teenistuses. Ma ei tea, kas oleksin seda tahtnud. Olen õnnelik inimene, sest pole kunagi olnud olukorras, kus pean tööd otsima. Üks stressifaktor vähem.

Aga kui ma peaksin ükskord uut tööd otsima, siis tuleks minu puhul ilmselt kõne alla ettevõtlus. Oskused on mul ju olemas. Tegin just mõni nädal tagasi loo sellest, kuidas Eesti kõrgkoolide rektorid külastasid USA tippülikoole. Sõnum oli see, et ära oota, kui keegi tuleb ja pakub sulle töökohta – tekita see endale ise. Olen ise ka täiesti seda meelt.

Vahel kipun muidugi ka ise ette muretsema asjade pärast, mille pärast ei ole mõtet hetkel pead murda. Sest kui pöördelised ajad tõepoolest kätte jõuavad ja sa pead kiiresti otsuseid vastu võtma, küll siis tulevad ka võimalused ja õiged otsused. Ole ainult avatud.

Raudne distsipliin

Üksi töötamise puhul on eelduseks see, et sul on iseendaga hea olla. Sest sa oled tõesti üksi päris palju, eriti kui sa mööda riiki ringi sõidad… lennukites, hotellides. Ning distsipliin on elutähtis – sul peab olema alati selge pilt, mida sa järgmisel päeval teed. Vastavalt sellele sätid siis ennast näiteks kas varem või hiljem magama, tead, kas lähed mõnele õhtusöögile või mitte. Töötan New Yorgis paratamatult Eesti aja järgi ja ei saa väga tihti õhtuti välja minna, sest pean siis just kodus istuma ja materjale ette valmistama – Eestis on siis kohe algamas hommiku-uudised.

Tegelikult on selline nähtamatu side organisatsiooniga, kus sa töötad, mõnes mõttes isegi raskem kui tavapärasel juhul. Ja mitte ainult minul, vaid kõigil, kes töötavad mõne ettevõtte välismaises harus. Kõik teavad, et sa oled seal, ja sinult oodatakse tulemust. Positiivset vastukaja saad harva, aga kui midagi tegemata jääb, siis tuleb kohe midagi negatiivset. Seda aga tuleb samas tõsiselt võtta.

Kuid ma ei tunne üksi töötades tegelikult ennast New Yorgis üksikuna. 17 aasta jooksul on mul siin palju tuttavaid tekkinud, ehkki New York on linn, kus inimesed paraku kogu aeg tulevad ja lähevad. Seetõttu on minu toetusgrupp üle maailma laiali, suhtleme paljuski Skype’is ja kohtume aeg-ajalt.

Olen ühes intervjuus öelnud, et võib-olla oleks usklikul inimesel sellises ametis lihtsam olla. Vahel, kui ma keset New Yorki oma korteris istun ja elu üle mõtisklen mingite probleemidega tegeldes, tuleb selline ebakindlus peale: siin ma nüüd olen, suhteliselt üksi, vanematest, oma rahvast, paljudest sõpradest eemal ja pean kõigega ise hakkama saama. Siis tundub küll, et kui mul oleks võimalus osa sellest koormast kellegi suurema õlule panna, oleks ehk lihtsam.

Parim viis üksilduse vältimiseks on see, et ära istu üksi kodus – mine välja, tänavale, spordiklubisse, ole inimeste keskel, ja ära istu arvuti taga. Selle tööga on kohutav oht arvutisõltlaseks saada. Ma pean end alatasa distsiplineerima, et ma ei istuks arvutis kogu aeg. Varem juhtus vahel isegi nõnda, et ärkasin öösel üles ja läksin vargsi vaatama, ega mulle mõnda e-kirja pole tulnud. Nüüd on perioodid, mil ma arvutit ei vaatagi. Samas annab uus tehnoloogia ikka fantastilisi võimalusi: teadussaadet „Püramiidi tipus” teeme sel hooajal koos Eestis asuva teletiimiga – mina New Yorgist, nemad Eestist, lisaks mõned ühised võtteperioodid. Ja saame suurepäraselt hakkama. Sel ei ole enam suurt vahet, kas ma saadan oma tekstid ja lõigud neile New Yorgist või telemaja teisest otsast.

Reel püsimine on su enda mure

Sa pead kogu aeg mõtlema ka sellele, et alati on keegi, kes võib tulla sulle kuklasse hingama. Kui sa teatud kvaliteeti ei taga, siis tuleb su ametisse järgmine. Sul võib olla hea maine ajakirjanikuna, aga kui taset pole, siis see kõik ei loe.

Ka tehnika areng on minu ametis üks valdkond, millega tuleb pidevalt kaasas käia. Praegu vahetan just oma New Yorgi kodus internetti, et hakata telepilti edastama Skype’i teel. Teiseks pead sa olema kursis selle vaimuga, mis selles riigis valitseb, kus sa tegutsed. Sa pead olema infovälja keskel. Ma püüan käia hästi palju, kaamera kaasas, pressikonverentsidel, kõiksugu aruteludel, näiteks sageli New Yorgi välissuhete nõukogus, et saaksin aru, mis õhus on. Just tegin ühe sellise mis-õhus-on-loo, et USA välissuhtluses püütakse leida uusi viise, näiteks rakendada teadlasi seal, kus diplomaatidel on keerukam suhelda (nt USA ja Iraani suhetes). Usutakse, et kaks teadlast, kes vaatavad maailma erialase prisma kaudu, võivad saada parema kontakti kui kahe vaenujalal riigi ametlikud esindajad.

Sa oled täpselt nii hea ajakirjanik, kui hea on su viimane lugu

Ma olen hingelt uudiste ajakirjanik. Mulle pakuvad pinget olukorrad, kus tuleb ajaga võidu joosta. Uudis on see, mis on täna, mis on siin ja praegu. Miski muu ei loe. Ja just uudiste tegemisel on meedias kõige kergem läbi põleda. Olen ka ise olnud päris piiri peal ja mõelnud, et nüüd ilmselt on see käes – enam ei suuda, ei jõua.

New York on linn, kus on kerge läbi põleda. Põnevaid ahvatlusi on lihtsalt nii palju! Aga väga ohtlik on küünalt kahel otsal põletada: teha tööd täiega ja siis õhtul välja minna – see võib kurvalt lõppeda. Pingelistel hetkedel tuleb mõelda, kuidas edasi minna. Tegeleda endaga, käia trennis, võtta koormust natuke vähemaks, suhelda sõpradega ja saada tagasisidet – olla inimestega koos nii, et tööst ei räägi. Mind aitab ka jooksmine: hommikul 7:30 olen 40minutilise jooksu ära teinud, kella kaheksaks olen kaameravalmis – ja läheb! Suitsetamise jätsin juba ammu maha.

Aitab ka see, kui haarad täiesti uutest pakkumistest kinni. Nagu praegune ETV sari Eesti juurtega maailma tippteadlastest. See on tõeline katsumus, 16 saadet nelja kuu jooksul, igaks laupäevaks täiesti uus teema läbi närida, alates veereostuse uurimisest laserite abil kuni geenitehnoloogiani välja.

Kõige rohkem ajavad mind närvi inimesed, keda ei saa usaldada

Need on inimesed, keda iseloomustab tuuleliplus. Eriti valus on see, kui see inimene kuulub su lähemate sõprade hulka. Aga ma püüan teadlikult võimalikult vähe vihastada. Mida vähem mõelda masenduse, mure- ja vihamõtteid, seda parem sulle endale. Kui kütad end vihaemotsiooniga üles, küll siis see infarkt ka tuleb.

Mind häirib ka see, kui vähe on eestlaste seas interneti-kirjaoskust. Ameerikas on elementaarne, et kui suheldakse interneti kaudu, siis vastatakse kiiresti ja alati tänatakse. Vastusega venitamist, rääkimata vastamata jätmisest, peetakse väga ebaviisakaks.

Kas ma olen perfektsionist? Ma tahaksin kõike perfektselt teha küll. Õnneks olen viimasel ajal õppinud, et ei pea kõike üksinda lõpuni ära tegema. Võin lugusid saata ka osade kaupa, head kolleegid panevad need Tallinnas kokku. Aga muidugi ma tahan, et minu pingutust hinnatakse. Mind võib väga karmilt solvata see, kui olen just jooksnud mööda linna või tulnud komandeeringust ning saanud kokku huvitava materjali ja siis tunnen, et Tallinnas suhtub toimetaja, kes pole oma toastki välja tulnud, sellesse üsna ükskõikselt.

Elu tuleb lihtsustada

Üks asi, millele olen viimasel aastal palju mõelnud, on see, et elu tuleb lihtsustada. Asju ei ole nii palju vaja. Hommikul on mõnus alustada oma päeva sellega, et kirjutad kõik üles, mida on vaja teha. Selle järgi siis päeval töötad. Tundub jabur mõnes mõttes, aga muidu võid palju tähtsaid asju kahe silma vahele jätta.

Ei ütlemist pean aga veel õppima. Ühel hetkel oled situatsioonis, kus kõik ootavalt sinult midagi – teen ju uudiseid nii raadiosse kui telesse. Kui ütled kõigile kogu aeg jah, siis ainult annad, annad ja annad. Viisakat ja resoluutset ei ütlemist on raske õppida, aga kolleegide pealt näen, kui oluline see on. Tuleb öelda professionaalne ei, mis ei tekita isiklikul tasandil solvumist. See kõik on seotud muidugi aja jagamisega: päevas on loetud arv tunde ja sa pead natuke ka puhkama. Kui iseendale üldse ei mõtle, siis ei ole sinust varsti teistele mingit tolku. Kui sa oled väsinud ja närtsinud kaamera ees, siis see töökoht ei ole sinu jaoks.

***

Kuni 1990: 13aastaselt alustas tööd raadios Mikriveski saatejuhina (koos Reet Madega); oli teles noortesaate Oma Asi saatejuht (koos Reet Ojaga); teinud kaastööd Eesti Raadiole Moskvast, õppides sealses ülikoolis sotsioloogiat.

1990–1992 asetoimetaja Toronto ajalehes Vaba Eestlane

1992–2004 Ameerika Hääle ajakirjanik Washingtonis ja New Yorgis

Alates 2004 Eesti Rahvusringhäälingu korrespondent New Yorgis

Pilt: Sven Tupits – Sven Tupits, CC BY-SA 4.0, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=37855556