Õppetunnid iseseisvaks eluks

Loo iva kolme sekundiga

See on tühi lootus, et me saame muuta puudusi, mida arvame märkavat oma elukaaslases, sõprades, vanemates ja täiskasvanud lastes, ning panna nad käituma nii, nagu meie seda soovime.

Otsige partnerit, kelle huvid on piisavalt erinevad, et laiendada teie silmaringi, kuid kellega jagate samu vaateid olulistes asjades, nagu läheduse näitamine, kooselu kõlbelised aspektid ja laste kasvatamise põhimõtted.

Heas paarisuhtes olevad inimesed vaidlevad omavahel. Nii algab töö selle kallal, mis tagab kestva rahulolu suhtes.

Kui otsite häid nõuandeid inimsuhete kohta, siis ärge piirduge eneseabiraamatutega. Elu õppetundide käigus vaevaga omandatud tarkused on sageli palju väärtuslikumad. Ettevaatlik peaks olema ka suhete kohta käivate traditsiooniliste aabitsatõdede osas. Siin on viis veidi üllatavat põhimõtet elamise, armastamise ja suhete kohta Psychology Todayst. Kirjutab Elizabeth Svoboda.

***

Vahet pole, mille poole te püüdlete – tahate muljet avaldada, oma rahaasjad ära korraldada, karjääri edendada – eesmärkideni aitab ikka jõuda kogutud teadmiste pagas. Kui teie ülimaks eesmärgiks on olla rahul oma eluga, on parim viis selle saavutamiseks hankida elutarkust, mis aitab sõlmida tihedaid suhteid paljude inimestega. Uurimused näitavad, et inimesed, kel on lähedased suhted sõprade ja perega, on õnnelikumad, tervemad ja stressile vastupidavamad. „Head inimsuhted ei ole rahuldust pakkuva elu elamiseks mitte lihtsalt tähtsad, vaid täisväärtuslikult ja terviklikult elamise mõttes lausa elutähtsad,“ ütleb Washingtoni osariigi ülikooli psühholoog Will Meek. „Kui meil puuduvad stabiilsed ja toetavad suhted, langeme depressiooni ja tunneme ängistust.“

Sidemed teiste inimestega aitavad meil sisemiselt kasvada ja areneda. Psühholoog Harriet Lerner ütleb: „Iga suhe on nagu labor, kus me saame läbi viia julgeid muutumiskatseid ja õppida midagi uut nii enda kui ka teise inimese kohta, aga ka selle kohta, millised võimalused on peidus kahe inimese vahelistes suhetes.“

1. õppetund: igakülgne tunnustamine

Te ei saa muuta neid, keda armastate, seega keskenduge sellele, et muuta ennast.

Aastakümnete eest pilati muusikalis „Guys and Dolls“ („Kutid ja tibid“) meie kõikehõlmavat iha teisi ümber kujundada nii: „Täna käi ära altari ees, homme tee temast päris uus mees.“ See on tühi lootus, et me saame muuta puudusi, mida arvame märkavat oma elukaaslases, sõprades, vanemates ja täiskasvanud lastes, ning panna nad käituma nii, nagu meie seda soovime.

Meie ego püüab meid sageli veenda selles, et just meie vaatenurk asjadele on kõige õigem. Tegelikult annab katse teiste „vigu“ parandada enamasti tagasilöögi, väidab psühholoog Paul Coleman, raamatu „We Need To Talk: Tough Conversations With Your Spouse“ („Me peame rääkima: rasked jutuajamised abikaasaga“) autor. „Meie ego annab mõista, et just meie oleme targemad; et just meie teame, mis on parim,“ ütleb ta. Teisel inimesel võib jääda mulje, et ta pole piisavalt hea, ja ta võib haavuda. Nii luuakse õhkkond, mis lämmatab kiindumuse ja tekitab distantsi.

„Kui suhtes, mida soovitakse hoida, ei olda samal arvamusel, siis tuleb probleemi lahendamiseks vaadata enda sisse, mitte püüda muuta teist inimest,“ ütleb Northwesterni ülikooli psühholoog Eli Finkel. „Isegi juhul, kui selleks on vaja õppida vaid nõustuma.“ Kui teate, et teie partner ei salli üritusi, kus on palju rahvast, siis kaaluge võimalust minna järgmisele peole üksinda, et ta ei peaks pingutama sunnitud vestluste nimel ja teie ei peaks varakult (ja pahaselt) lahkuma. Kui teie poeg ei taha ülikooli minna, siis proovige näidata heameelt tema paljutõotava karjääri üle reisijuhina, selle asemel et pommitada teda koolide edetabelitega.

End niimoodi mugandades jõuate ülitähtsa äratundmiseni, et on seisukohti, mis ei hakka iialgi kattuma, kuid te olete teise inimese autonoomsuse säilitamise nimel valmis sellega leppima. „Peate ütlema: „Meie arvamus on erinev, kuid me peame õppima sellega koos elama,““ soovitab Coleman. Ükskõik, kas teine inimene muutub või mitte, selline nõustumine näitab lugupidamist, mis on aluseks kõigele muule ja hoiab suhte läbi aja tugeva.

2. õppetund: leebe hoolimatuse vajalikkus

Ülehoolitsemine on kahjulikum kui mõningane hoolimatus.

Õpetajad ja lastekasvatamise asjatundjad pööritavad silmi, nähes ülihoolitsevaid vanemaid, kes hõljuvad väsimatult ümber oma laste, et neid kaitsta ja nende vajadusi rahuldada. Nad kihutavad üle takistuste, et lahendada ebaõiglust mänguväljakul, saadavad kooli vahetpidamata meile, et olla kursis oma lapsukese saavutatuga, ja usuvad, et peavad beebiga turvalise sideme loomiseks teda pidevalt süles tassima või jagama temaga abieluvoodit.

Pealiskaudsel vaatlemisel näib ahviarmastus oma eri ilmingutes loogiline. Vanemad tahavad, et nende lapsed kasvaksid üles armastusest ümbritsetult ja õnnelikena. Heitliku maailma reaalsed (või tajutavad) ohud ning tugev konkurents töökohtade pärast võib neis tekitada tunde, et nad on sunnitud lastele elus iga võimaliku võimaluse andmiseks neil kõik takistused teelt kõrvaldama. „Ülehoolitsemisele tõukab vanemaid usaldamatus teiste vanemate ja ühiskondlike institutsioonide vastu. Nad ülehindavad mõju, mida nad ise toimuvale avaldavad,“ ütleb raamatu „A Nation of Wimps: The High Cost of Invasive Parenting“ („Memmekad: lämmatava hoolitsemise kõrge hind“) autor Hara Estroff Marano.

„Vanematel jääb puudu usaldusest oma laste vastu: et nad tahavad ise asju teha ja saavad ka sellega hakkama; et arengu kulg on loodusest ette nähtud. Nad ei usu, et nende ja laste vahelise sideme loob lihtsalt normaalne vanemlik hoolitsus, mis põhineb tegelemisel beebi põhivajadustega,“ ütleb ta. Himu sekkuda kasvab veelgi, kui vanemad näevad oma järeltulijat omaenda õnne ja teostamata unistuste võimaliku täitjana, lisab Tuftsi ülikooli lastepsühholoog David Elkind, raamatu „The Power of Play: How Spontaneous, Imaginative Activities Lead to Happier, Healthier Children“ („Mängu võim: kuidas spontaansete ja fantaasiarikaste tegevuste tulemusel kasvavad õnnelikumad ja tervemad lapsed“) autor.

Kui astuda pidevalt vahele, et kasvavat last stressi eest kaitsta, või eeldades, et lapsed vajavad turvatunde säilitamiseks pidevalt lapsevanemat, võib see lastele pikemas perspektiivis kahjulikuks osutuda. Suhteekspert ja California osariigi ülikooli Chico ülikoolilinnaku kommunikatsiooni õppetooli abiprofessor Michelle Givertz on uurinud sadade vanemate ja nende noorukieas laste vahelisi suhteid ning leidnud, et vanusele sobimatu ülehoolitsemise tagajärjel kasvavad depressioonialtid ja sihitud lapsed (ning lõpuks täiskasvanud), kes ei usalda oma võimeid ega suuda püstitada plaane eesmärkide saavutamiseks. „Kui lapsevanem ei lase lapsel väikeste asjade taha takerduda, vaid kõrvaldab lapse eest kõik takistused, ei lase ta lapse matkimisoskustel välja kujuneda,“ väidab Marano. Ilma nende oskusteta ei omanda lapsed tunnet, et nad saavad hakkama, ja neil ei teki enesekindlust, ütleb Marano. See omakorda toob kaasa pikaajalise sõltuvuse vanematest.

Vanemate lakkamatu ülearune hoolitsemine ja osalus on seotud ka ülemäärase tundega, et tal on ju õigus sellele kõigele. Lapsed, kes on harjunud vähimagi pingutuseta vanematelt kõike vajalikku saama, võivad mõelda: „Mul on õigus kõigele, aga mul pole võimalik saavutada seda, mida tahan,“ ja selle tulemuseks võib olla pettumuste jada, kui selgub, et reaalne maailm ei jagagi neile käsu peale tunnustust.

Laste kohtlemine leebe hoolimatusega on aga nagu kaitsepookimine. „Kui laps pistab rinda väikeste raskustega, õpib ta vajalikke matkimisoskusi ja saavutab enesekindluse, mida saab kasutada alati, kui kerkib esile mõni takistus,“ ütleb Marano. Veidi vähem hoolitseda, väheke taanduda, anda lapsele võimalus jõuda äratundmisele, et olete tema jaoks olemas ka otse kõrval seismata, lasta lapsel õppida, et kui ta kukub, suudab ta ise püsti tõusta – ainult nii muutub sisemine side vanematega tugevaks ja laps õpib tundma oma võimete piire.

Laske siis lapsel kogeda pettumusi ja lahendada oma probleeme ise nii palju kui võimalik, andes talle samas kindlustunde, et olete teadlik sellest, kuidas ta end tunneb (ka olukorras, kus te ise tegelikult talle parasjagu „ei“ ütlete), ja et olete olemas, kui ta vajab moraalset toetust. Usaldage lapse võimet ükskõik milliseid ette sattuvaid takistusi ületada. „Meie ülesanne lapsevanematena on aidata lastel saavutada enesekindlus ja iseseisvus,“ ütleb Givertz. Pettumusega hakkama saamine on parim treening, mida laps võib saada, et edaspidises elus paratamatult ette tulevate suuremate raskustega toime tulla.

3. õppetund: vastandite tõmbumine ei jää igavesti kestma

Otsige kaaslast, kelle väärtushinnangud ja taust teie omadega klapivad.

Võtmeks õnneliku ja terve suhte juurde on valida enda kõrvale inimene, kes on tegelikult paljus teiega sarnane, inimene, kes pigem kinnitab teie seisukohti ja harjumusi, mitte ei püüa neid muuta. See võib kõlada poliitiliselt ebakorrektsena, kuid vana „tõde“ vastandite tõmbumise kohta pikemale ajaproovile üldiselt vastu ei pea. Uuringud on korduvalt toonitanud homogaamia (ühiste väärtuste, sarnaste iseloomujoonte, majandusliku tausta ja religiooni, aga ka lähedase vanuse) tähtsust üksmeelse ja romantilise suhte eduka alusena.

„Mida sarnasemad on paari vaated, seda vähem on suhtes konflikte,“ ütleb Londoni Greshami kolledži psühholoog Glenn Wilson. Wilson koostas sobivusankeedi, milles on esile toodud lai skaala eelistusi elustiili, poliitika, lastekasvatuse, kõlbluse ja rahaasjade korraldamise küsimustes. (Muuhulgas on seal ka küsimused „Kui tähtis on teile seksuaalne truudus?“ ja „Kuidas peaksid teie meelest olema jagatud kodused toimetused?“) Ta leidis, et partnerid, kelle vastused on sarnased, on oma armueluga rohkem rahul.

Wilson rõhutab, et mõned sarnasused on suhte edukuse seisukohalt olulisemad kui teised. Väga tähtis on isiklike väärtuste ühtelangevus. (Kui partner leiab, et on tähtis igal pühapäeval kirikus käia, ja teie seda oluliseks ei pea, siis võib sellest kasvada konflikt.)

Vaatamata sellele, kui head on sobivustesti tulemused, peate tundma veetluse sädet, midagi, mis tuleneb teie ja partneri huvide ning kirgede erinevusest (näiteks meeldib mehele fotograafia ja toiduvalmistamine, aga naisele matkamine). „Homogaamia on vajalik pikaajalise rahulolu jaoks, kuid seksuaalse kire seisukohalt on tegelikult tähtsad hoopis erinevused,“ ütleb Givertz. „Kui paar on ülemäära sarnane, võib tulemuseks olla pigem õe-venna tüüpi suhe – täiesti etteaimatav ja vähimagi uudsuse võluta.“

Milline on siis kõige õnnelikum suhe? Otsige partnerit, kelle huvid on piisavalt erinevad, et laiendada teie silmaringi, kuid kellega jagate samu vaateid olulistes asjades, nagu läheduse näitamine, kooselu kõlbelised aspektid ja laste kasvatamise põhimõtted.

4. õppetund: suhtlemine on tähtis

Tugevad sõprussuhted avaldavad tervisele sama suurt mõju kui elustiil.

Me kõik oleme kuulnud traditsioonilist nõuannet, kuidas kauem elada: tuleb rohkem liikuda, loobuda suitsetamisest, piirata rämpstoidu tarbimist. Sama tähtis roll on aga inimsuhete hoidmisel. Toetav sõprussuhe võib füüsilisele heaolule olla sama soodus kui esmajärguline dieet ja suurepärane treeningplaan. „Mida rohkem on teil eri suhteid ja mida kvaliteetsemad need on, seda pikem on teie elu,“ ütleb Utah ülikooli psühholoog Bert Uchino.

Maailmas, kus paljud töötavad kodust kaugel või elavad eemal vanadest sõpradest, on raske leida suhteid, mis annavad toitu nii kehale kui ka emotsioonidele. Mobiiltelefonid ja Facebook aitavad meil omavahel sidet hoida, kuid sellele vaatamata tasub pingutada sellise suhtlusvõrgustiku loomise nimel, kellega suhelda näost näkku. Parima tõestuse sellele teooriale andis Brigham Youngi ülikoolis töötav Julianne Holt-Lunstad, kes kogus andmeid 148 tööst, milles uuriti suhet inimese tervise ja tema inimsuhete vahel.

Tema saadud tulemused olid jahmatavad: aktiivset sotsiaalset elu elavatel inimestel on 50% väiksem tõenäosus surra nende haiguste tagajärjel, millesse surevad vähe sotsiaalsed inimesed. Piiratud suhtlemine annab sama negatiivsed tagajärjed kui 15 sigareti suitsetamine päevas ja isegi halvemad tagajärjed kui ülekaalulisus või vähene liikumine.

Carnegie Melloni ülikooli psühholoogi Sheldon Coheni uurimus näitab aga, et mida rohkem sotsiaalseid suhteid on inimesel, seda suurem on tema vastupanuvõime nakkustele. Ta manustas uuringus osalevatele tervetele inimestele ninatilku, mis sisaldasid külmetusviirust. Neil, kellel oli palju sotsiaalseid sidemeid, oli neli korda väiksem tõenäosus haigusse nakatuda kui neil, kel oli väike suhtlusring (Cohen uuris ka teisi tegureid, mis võiksid seda erinevust selgitada, nagu vanus, kehamassiindeks ja aastaaeg).

Tähtis pole aga ainult see, kui paljude inimestega me suhtleme. Uchino uurimus näitab, et võtmeks on see, mis tüüpi meie inimsuhted on. Stressirohkes olukorras (valmistudes kõnet pidama) registreeris ta naistel vererõhu tasemeks 88 ja leidis, et kui mõni lähedane sõber oli nõus osalejaga julgustuseks kaasa tulema, siis kõikusid näidud vähem kui siis, kui naisel oli kaasas sõber, keda ta nii toetavaks ei pidanud. Need leiud lubavad väita, et lähedastel sõprussuhetel võib olla kaitsev toime meie südameveresoonkonnale, seda eriti ärevates ja murettekitavates olukordades.

Uurijad oletavad, et väiksema sotsiaalse toetusega seostatav stress käivitab kehas terve rea kahjulikke reaktsioone, sealhulgas kardiovaskulaarseid häireid, ja alandab immuunsüsteemi vastupanuvõimet. „Stressil on potentsiaalselt negatiivne mõju tervisele ja heaolule,“ väidab Cohen, „kuid teadmine, et teil on sõprade tugi, aitab kehal selliseid tagasilööke vältida.“

5. õppetund: iha hääbub, kuid armastus jääb

Partneriga harjumine ei ole sama mis ilma armastuseta olemine.

Suhete kohta on visalt käibel suur hulk eksiarvamusi: kui olete koos õige inimesega, tekib harva konflikte. Säde peab elus püsima iseenesest. Elu peab olema pidev õnnejoovastus.

Pahatihti arvavad paarid, et kui seksuaalne kirg ja emotsionaalne riiete seljastrebimise erutusseisund lõpeb ja algavad vaidlused, on suhe lõplikult ja tagasipöördumatult läbi. Osa sellisest suhtumisest tuleneb ulatuslikust kultuurilisest tõekspidamisest, et lihtsam on sidemed katkestada, kui leppida tekkivate ebakõladega. „Ebaküps osa meist vihkab seda, kui tuleb seista silmitsi oma piiratud võimega investeerida suhtesse teise inimesega. Meile meeldib mõte, et omavahel hästi sobivatel inimestel ei tohiks tekkida huvide konflikte,“ sõnab psühholoog David Schnarch, raamatu „Intimacy & Desire: Awaken the Passion in Your Relationship“ („Intiimsus ja iha: äratage suikuv kirg oma suhtes“) autor.

Uurimused ja tegelik elu ei toeta seda müüti aga mingil moel. Denveri ülikooli psühholoog Howard Markman, raamatu „Fighting for Your Marriage” („Võitlus oma abielu eest“) kaasautor, on leidnud, et heas paarisuhtes olevad inimesed vaidlevad omavahel. Nii algab töö selle kallal, mis tagab kestva rahulolu suhtes (muuhulgas hoiduvad õnnelikud inimesed partnerit teravate sõnadega pildumast ega taandu konfliktsest olukorrast). Vimma vallandamine on vajalik, sest see võimaldab mõlemal osapoolel suu puhtaks rääkida ja võtta vastutuse oma eksisammude eest.

Suhte esialgsete peadpööritavate etappide möödudes on normaalne kogeda seksuaalse iha vähenemist. Sellesse punkti jõudmine annab õigupoolest võimaluse süvendada suhet viisil, mis sellise alguseta oleks võimatu. „Romantiline armastus on see, kui meil on teise inimesega kõikehõlmav emotsionaalne side. Tavaliselt vältab see umbes poolteist aastat,“ ütleb Meek Washingtoni osariigi ülikoolist. „Tõeline armastus tuleb hiljem, pärast seda, kui näeme, kui ebatäiuslik on teine inimene, ja kui me sellest hoolimata end talle pühendame.“

Kõigis suhetes on segadust: „Kui tahate luua ühist ajalugu, olge valmis läbi elama kogu seda tunnete skaalat, mis teeb meist inimesed,“ ütleb Lerner, kes kirjutas raamatu „Marriage Rules: A Manual for the Married and the Coupled Up“ („Abielu reeglid: käsiraamat abielu- ja muudele paaridele“). Ainuke valem ärrituse ja ükskõiksuse leevendamiseks on neile vastu astuda, kuid see ei tähenda lõputut kurtmist.

Keskenduda tuleb suhtes säilinud püsivatele sidemetele. Selle asemel et küsida endalt: „Kas ma armastan veel oma partnerit?“ proovige küsida „Mida ma saan teha, et meie suhet taastada?“ Võib-olla on vaja sädeme kaotanud voodiellu põnevust tuua, võib-olla on vaja katsetada midagi uut ja ootamatut, võib-olla on vaja teha midagi näiliselt lihtsat, näiteks likvideerida abikaasat juba kuid ärritanud kastivirn. Esimese sammuna võib ka lihtsalt maha istuda ja lasta partneril rääkida sellest, mis talle tööl stressi tekitab. Ja siis tõesti teda kuulata, hoides oma arvamused endale.

„Lõpetuseks tuletage meelde, et pühendunud suhe nõuab edasi liikumiseks pidevaid jõupingutusi,“ ütleb Meek. „Inimesed teavad, mis soojendab nende partneri südant,“ lisab Lerner, „kuid tavaliselt oleme liiga vihased või liialt harjumustesse klammerdunud, et seda teha.“

***

Õpetusi gurudelt

Hoiduge oletustest

„Liiga sageli teeme inimestele seda, mis meile meeldiks, kuid mis ei pruugi neile meeldida. See, mis võib meile tähtis olla, ei tarvitse olla kuigi oluline sellele, keda püüame aidata. Olen õppinud lihtsalt küsima: „Kuidas saan sind aidata?““ Regina Brett, raamatu „Be the Miracle: 50 Lessons for Making the Impossible Possible“ („Tee imet: 50 õppetundi, kuidas teha võimatu võimalikuks“) autor.

Riskige

„Püüeldes selle poole, mida süda igatseb, ei aita meid loogika, vaid usaldus ja julgus. Unistuste saavutamiseks on sageli ebaloogiline kasutada loogikat.“ Bronnie Ware, raamatu „The Top Five Regrets of the Dying: A Life Transformed by the Dearly Departing“ („Viis asja, mida enne surma enim kahetsetakse: armsa inimese lahkumisega seotud muudatused elus“) autor.

Kasvatage iseloomu

„Laialt levinud tõekspidamine poliitikute ja arvamusliidrite seas on see, et tähtsaimad on kõrged testitulemused. Ma ei saa sellega sugugi nõustuda. Kõige rohkem loeb iseloom. Ränk töö, teiste kohtlemine austusega ja ausalt – need on võti edu juurde.“ Hal Urban, raamatu „Life’s Greatest Lessons: 20 Things That Matter“ („Elu suurimad õppetunnid: 20 olulist asja“) autor.

Ajakirja Psychology Today septembrinumbrist tõlkinud Iiri Sirk (originaalpealkiri „Lessons for Living“). Autoriõigused 2012. Sussex Publishers LLC. Materjalide kopeerimine ja levitamine keelatud.