Rockefeller. Lihtsalt kõige rikkam.

Hiljuti tegi portaal Business Insider ülevaate läänemaailma läbi aegade rikkaimatest inimestest. Esimesel kohal oli selles tabelis John D. Rockefeller, kes edestas üsna napilt oma tolleaegset ja suurimat rivaali Andrew Carnegie’d. Kahe peale kokku oli nende meeste isikliku vara nüüdisväärtus umbes 650 miljardit dollarit. Madis Talmar heidab pilgu kapitalismi kuldaega, et uurida, mis mees see Rockefeller oli.

18. detsembril 1867 vajus New Yorgi osariigis kuristikku Clevelandist New Yorki sõitev rong. 49 inimese jaoks jäi see sõit kahjuks viimaseks ja nende hulgas pidi olema ka tollal vähe tuntud ning majanduslikes raskustes virelev petroolitootja John D. Rockefeller. Ta jäi napilt hiljaks nii rongile kui oma elu tähtsaimale kohtumisele.

Nimelt oli John D. kutsutud NewYorki audientsile USA võimsaima mehe Cornelius Vanderbilti juurde (rikaste edetabelis neljas). Vanderbilt oli laevandus- ja raudteemagnaat, kes otsis järgmist suurt kaubakategooriat, millega täita oma järjest laienevat raudteevõrgustikku. Ta oli kindel, et võti peitub just petroolis, naftast toodetud õlis, mis põleb stabiilselt ja kogus seega just populaarsust valgustite põhiküttena. Ainus, mida Vanderbilt vajas, oli keegi tänulik naftarafineerija, keda püsiva kaubavoo saamiseks ära kasutada. Ebakindlas majandusseisus väiketööstur Rockefeller oli selleks ideaalne sihtmärk.

John D. Rockefeller ei alustanud oma karjääri naftatööstuses. Ema saatis juba väikese poisina ettevõtjalikku meelelaadi üles näidanud Johni Clevelandi kaubanduskooli, et ta õpiks raamatupidamist. Vaesest perest pärit poiss näitas üles erilist andekust ning sai raamatupidajana tööd ühes toidukaupu vahendavas ettevõttes. Karjääri mõistes osutus see siiski tupikteeks ja üsna pea otsustas John koos partneriga ise samasuguse ettevõtte asutada.

Nagu paljud sõjad, osutus ka USA kodusõda äridele edukaks ja Rockefeller teenis suuresti tänu väeosade toitlustamisele oma esimese väikese varanduse – mõni tuhat dollarit. See oli soliidne summa ja oleks võimaldanud kenasti toiduäri laiendada, kuid Rockefeller ei soovinud jääda toiduvahendajaks, vaid ihkas juba suuremat tükki. Kui keegi küsis temalt, kelleks ta saada tahab, vastas ta poisipõlvest alates ühtemoodi: ta soovib elada 100 aastat ja teenida 100 000 dollarit. Seda viimast läkski ta koos nelja partneriga toona alles tärkavast naftatööstusest otsima.

Raamatupidajalik mõttelaad ei lubanud tal siiski minna naftat kaevandama, nagu paljud tegid, sest ta pidas kaevandamist pigem hasartmängurite pärusmaaks. Selle asemel hakkas ta koos partneritega naftat petrooliks töötlema.

John oli kindel, et just lambiõli on see sektor, kus kasv on kõige kiirem – sestap ostis ta kahe aasta pärast pooled partnerid välja ning jäi ärisse vaid koos keemik Samuel Andrewsiga.Nad kasutasid laenuraha, et tootmist laiendada, ja pöörasid erilist tähelepanu efektiivsuse tõstmisele. Suur kasum andis end siiski oodata, sest naftamaardlate piirkonnas Ohios ja Pennsylvanias kerkis selliseid tehaseid kümnete kaupa ning konkurents oli väga tihe. Vaatamata pingutustele püsisid Rockefeller ja Andrews seega vaevalt pinnal. Ent seetõttu võttiski Cornelius Vanderbilt ühendust just nendega.

Rockefeller oli sügavalt usklik mees ja ta tõlgendas nappi pääsemist rongiõnnetusest kui jumala sekkumist. Biograafid kirjutavad, et see õnnelik juhtumine muutis Rockefellerit märkimisväärselt – niigi töökast ja nutikast mehest sai seetõttu iseäranis julge ja jõhker ärimees. Nii et kui ta lõpuks Vanderbiltiga kokku sai, oli ta enesekindlus ise. Ta nõudis USA edukaimailt ärimehelt turutasemest kolmandiku võrra odavamaid transpordihindu, kuid lubas vastutasuks täita kõik tema Clevelandist lahkuvad rongid petrooliga. Vanderbilt soostus tehinguga. Oli ainult üks probleem – Rockefeller & Andrewsi tehas ei suutnud toota pooltki lubatud petroolikogusest.

Standard Oil

Sellest asjaolust sai alguse ilmselt üks suuremaid konsolideerimismaaniaid kapitalismi ajaloos. Rockefeller hakkab kiirenevas tempos ning vahendeid valimata väiketootmisi ühendama, pöörates samal ajal erilist tähelepanu efektiivsusele. Vanderbiltilt saadud märkimisväärne vedude allahindlus võimaldab Rockefelleril müüa oma toodangut odavamalt kui konkurendid. Suurema kasumi nimel hakkas ta süsteemselt eemaldama tarneahela teisi liikmeid. Ta hakkas ise petroolitünne tootma ja vedas ka linnades lambiõli ise klientidele laiali. Ettevõtte konkurentsieelis kasvas võrdeliselt selle suurusega ja üsna kiiresti oli probleemiks pigem veomahtude piiratus kui nende täitmata jätmine.

1870 ühendasid Rockefeller ja tema partnerid kogu tegevuse kaubamärgi Standard Oil alla ning lubaduse abil, et nende petrooleumil on garanteeritult kõrge kvaliteet (siit ka nimi Standard), õnnestus neil ära rääkida mitu jõukat investorit, kes kiireid laienemisplaane toetaksid. Kuigi Rockefeller oli ettevõtteid kokku ostnud ka seni, sai konsolideerimislaine õige alguse tegelikult alles siit. Standard Oili pakkumine konkurentidele oli konkreetne: te loovutate oma varad ja äri ning saate vastutasuks veidi raha, teatud hulga Standard Oil aktsiaid ning juuniorpartneri staatuse korporatsioonis või me lämmatame teie äri ära. Selle meetodiga õnnestus neil vähem kui nelja kuuga omandada või kinni panna Clevelandi jäänud 26 rafineerimistehasest 22. Standard Oil laienes teistesse piirkonna suurlinnadesse, kus omandas järjest uusi tehaseid, mõnda neist restruktureerides ja teisi lihtsalt sulgedes.

Rockefeller kasvatas oma eelist jätkuvalt ka raudteelaste najal. Kuna petrool moodustas kohati üle poole veomahtudest, mängis ta eri veofirmad üksteise vastu välja ning hülgas peagi ka Vanderbilti tolle konkurendi Tom Scotti (Penn Railroad)kasuks. Rockefelleri võim raudtee üle oli nii suur, et ta nõudis endale suisa protsendi veotuludest iga konkurendi saadetise pealt. See tänapäeva äris võrdlemisi mõeldamatu käik võimaldab Rockefelleril võistlejatele järjekordse tõsise löögi anda.

Enamik rafineerijatest eelistas Standard Oiliga liituda ja saada osa selle meeletul kiirusel suurenevast rikkusest. Samas ei soostu kaugeltki kõik naftakuninga taktikepi järgi tantsima. Õige pea otsustasid langeva kasumiga raudteekorporatsioonid luua kartelli ning kehtestada Rockefellerile tavapärased veohinnad. Järjekordse briljantse käiguna leiutas Rockefeller seepeale torujuhtme, mille abil ta hakkas naftat maardlatest oma tehasteni transportima, tuues kaasa märkimisväärse raudtee-ettevõtete kriisi. Üks kriisi ohvritest oli ka Penn Railroad, kelle koondatud töötajad põletasid maha pool rongiparki ja jätsid ettevõtte varemetesse. Penn Railroadi juht Tom Scott suri õige pea murtud mehena, jättes endast maha hea sõbra ja õpilase Andrew Carnegie, kes süüdistas oma mentori allakäigus Rockefellerit isiklikult. Sellest saab alguse ilmselt aegade suurim ärialane rivaalitsemine.

Rikkaimast mehest sai kõige vihatum mees

Terasekuningas Carnegie püüdis leida mis tahes viise, et Rockefellerile kaikaid kodaratesse loopida. Vastusena omandas Rockefeller aga märkimisväärsed varad terasetööstuses. Mehed saatsid pressi vahendusel üksteisele teravaid kommentaare ja tegid suisa mõnitavaid jõulukingitusi. Nõnda üksteisele pinnuks silmas olles otsisid mõlemad pidevalt uusi võimalusi, kuidas ettevõtetest veelgi enam välja pigistada ja rivaalist üle olla. Rockefeller jõudis sel viisil tasemini, kus Standard Oil kontrollis üle 90% kogu USA naftatöötlusest ning tema isiklik varandus ulatus 1,5%ni USA sisemajanduse kogutoodangust. Selle suuruseks tänapäeva vääringus oleks umbes 340 miljardit dollarit.

Meeletu kasum tuli aga suuresti töölisklassi arvelt. Nii Standard Oili, Carnegie Terase kui teiste suurtöösturite tehastes olid palgad minimaalsed ja töölisi sunniti töötama 12 tundi päevas. Rockefeller omandas lisaks kõige jõukama tiitlile seega kiiresti ka kõige vihatuma mehe tiitli Ameerikas. Tema nimi oli lausa jõhkruse ja turumajanduse kurjuse sünonüümiks. Kapitaliste mõnitavad ajaleheartiklid ja karikatuurid said igapäevaseks nähtuseks ja kuigi pealispinnal tundus Rockefeller olevat raudne, tekkis tal 1901. aastal terviserike, täielik kehakarvade kadumine, mille põhjuseks peeti just ühiskondlikust survest tingitud stressi.

Samal aastal sai USA presidendiks Theodore Roosevelt, kes seadis suure rahvamehena enda eesmärgiks monopolide võimu piiramise. Läks veel küll kaheksa aastat, kuid 1909 algas kohtuprotsess, kus Standard Oili süüdistati reas konkurentsivastastes kuritegudes. Rockefelleri jaoks oli selle näol tegemist ehk kõige keerulisema perioodiga tema karjääris, sest nii otsest rünnakut tema ärihuvidele ei olnud seni suutnud ette võtta ükski konkurent. 1911 sunnitakse Standard Oil ülemkohtu otsusega jagunema enam kui 30 regionaalseks ettevõtteks, teiste hulgas tekib Esso (hiljem Exxon), Mobilgas (hiljem Mobil) ja Chevron. Samas säilitas John D. Rockefeller osaluse kõigis loodud ettevõtetes ja kuigi impeeriumi lõhkumine oli emotsionaalselt suur löök, ei mõjutanud see varanduslikult Rockefellerit väga palju. Ent rahva jaoks oli õiglus siiski majja seatud ja kapitalistlik ahnus oli saanud vähemalt korraks tagasilöögi.

PR kampaania

Rockefeller ei kavatsenud siiski rahva vaenlase staatust elu lõpuni kanda. Pärast taandumist Standard Oili juhi kohalt 1897 alustas ta ulatuslike mainekampaaniatega enda kuvandi parandamiseks. Igapäevases tegevuses oli ta kokkuhoidliku elulaadiga ja käis oma New Yorki kolitud peakontoris tööl suisa trammiga, heategevusse suunas John D. Rockefeller aga väga märkimisväärseid summasid. Veel Standard Oili juhina asutas ta Chicago ülikooli, annetades selle tarbeks üle 45 miljoni dollari. Samuti rajas ta Rockefelleri instituudi meditsiiniuuringute vallas ning Spelman College’i Atlantas, ühe esimese mustanahalistele naistele mõeldud ülikoolidest.

Pensionile jäädes palkas John D. Rockefeller pastor Ivy Lee, kes oli moodsa PR üks rajajatest, et see kujundaks ümber tema jätkuvalt tumeda avaliku kuvandi. Võttes kasutusele uue tehnoloogia filmi näol, lõigi ta Rockefellerist äärmiselt heatahtliku ja armsa vana mehe kuvandi, mis üllatuslikult rahvas ka kinnistus.

Klippides võib Rockefellerit tihti näha kümnesendist jootraha andmas, nii et õige pea omistatigi talle hüüdnimi the man who gives out dimes (mees, kes jagab kümnesendiseid). Nõnda sai John D. oma tahtmise isegi avalikkusega manipuleerimise vallas, sest elu lõpus oli ta vihatud kapitalisti staatuse asemel pigem Ameerika ikoon, sümboliseerides American dream’i parimat näidet.

John D. Rockefelleri ärifilosoofia aluseks oli kindlakäelisus ja tema meetodid olid jõhkrad. Kombinatsioonis ajastu võimalustega, suure töökuse ja ohtra õnnega täitiski ta oma lapsepõlve eesmärgi teenida 100 000 dollarit ja suisa kümne tuhande kordselt. Ka teisest sihist, elada 100-aastaseks, ei jäänud suurt puudu: kapitalismi kuldajastu suurim ikoon suri 98-aastasena.

Ja kõik see oleks jäänud tegemata, kui Rockefeller oleks aastal 1867 läinud kohtumisele varasema rongiga.

Madis Talmar on Director Meedia kaasautor.

***

Valik John D. Rockefelleri tsitaate vabas tõlkes

Ma arvan, et mistahes õigus toob kaasa vastutuse ja iga võimalus ning mistahes omadus ka kohustuse.

Usun, et seadused on tehtud inimeste jaoks ja mitte vastupidi; valitsus on rahva teener, mitte valitseja või käskija.

Ma usun töö väärikusse, olenemata sellest, kas seda tehakse käte või peaga; arvan, et maailm ei pea pakkuma inimesele äraelamist, vaid et ta võlgneb igale inimesele võimaluse elatist teenida.

Ma usun lubaduse pühadusse; mehe sõna peaks olema väärt sama palju kui tema kohustused enese ja teiste ees; just see iseloomuomadus on ülima väärtusega, mitte rikkus, jõukus või positsioon.

Edu saladuseks on see, et sa teed tavapäraseid asju ebatavaliselt hästi.

Õige asja tegemise juures on kõige olulisem see, et sa annad inimestele ka teada, et sa teed õiget asja.

Sõprus, mille aluseks on äri, on parem kui äri, mis toetub sõprusele.

Ära karda loobuda millestki heast, et püüelda millegi suurepärase poole.

Allikas: www.brainyquote.com