Small talk, on see ikka mõttetu ajaraiskamine?

Ago Tiiman, suhtlemis- ja läbirääkimisoskuste treener, meenutab oma kogemustest üht kentsakat juhtumit 1992. aastast. „Töötasin siis välisministeeriumis ning Eestisse tuli ühe organisatsiooni itaallasest esindaja, et kirjutada alla humanitaarabilepingule Kesk-Aasia riigile. See toimus Toompeal valges saalis. Kõik asjaosalised olid juba kohal peale Eesti esindaja, kes tormas lõpuks saali, surus külalisel kätt ja teatas: Mul on väga kiire, kirjutame ruttu alla!“

“Siis toodi kaks pokaali šampust – kõlks! – ja oligi kogu protseduur ühel pool. Kõik kokku võttis aega vaid viis minutit! Mul on siiani meeles rabatud itaallase reaktsioon – mamma mia, kuhu teil nii kiire on! Ta oli tõesti hämmingus ja mitte kõige meeldivamas. Jah, leping sai alla kirjutatud, aga tema mulje Eesti asjaajamisest ei kujunenud just kõige paremaks.“

Usaldus tekib just small talk’i ajal

Isegi siis, kui sama inimesega mitu korda kohtud, on ikkagi hea alustada small talk’iga. See annab mõlemale poolele omamoodi puhveraja, võimaluse end koguda ja kohaneda olukorraga. Võib-olla jäi su partner kohtumisele tulles bussist maha, jõudis viimasel hetkel kohale ja on närviline. Kui kohe asja kallale asuda, kannab ta selle ärrituse suhtlemisse.

Öeldakse, et esimese mulje organisatsioonist saab sekretäri kaudu.

Öeldakse, et esimese mulje organisatsioonist saab sekretäri kaudu. Kui ta on tore ja abivalmis, siis jääb külalisele firmast positiivne mulje, sõltumata sellest, kas asi, mida ta tegelikult ajama läks, lõppes tema jaoks positiivselt või negatiivselt. Sama käib small talk’i oskuse kohta – kui viisakusvestluse kaudu luuakse kontakt ja saavutatakse usaldus, läheb edasine palju sujuvamalt.

Tiiman ei kujuta ühtegi läbirääkimist ette ilma viisakusvestluseta – isegi siis, kui ühe ja sama lepingu üle on juba kümme läbirääkimiste vooru peetud ja koos istutakse juba üheteistkümnendat korda, ikkagi on parem alustada small talk’iga.

Ta toob veel ühe näite, Eesti-Vene läbirääkimiste delegatsiooni juhtimise päevilt (1992–1994). „Läbirääkimised toimusid kord Eestis, kord Venemaal. Kui Vene delegatsioon Eestisse saabus ja me nad vastu võtsime ning koos Lohusallu sõitsime, siis ei rääkinud me kunagi kohe asjast, vaid hoopis sellest, kuidas reis läks, mis Moskvas uudist jne.

Lohusallu jõudes oli juba inimlik kontakt leitud, külalised said veel tunni enese sisseseadmiseks ja alles siis kutsusime nad istungile. Kõigepealt tervitasime külalisi, avaldades lootust, et algav läbirääkimiste voor on positiivne ning täna toimub kauaoodatud läbimurre jne. Siis omakorda võtsid sõna külalised, kes tänasid ilusa vastuvõtu eest. Kõik see võttis pea pool tundi aega. Alles siis asusime sisulise asja kallale.

Kuid mõnikord, kui oli teada, et mingeid tulemusi me ei saavuta, tegutsesime ka teisiti. Kord saime ette teada, et Vene pool tuleb läbirääkimistele tühjade kätega – nad lubasid küll teatud probleemid kodus lahendada ja tulla välja vastavate ettepanekutega, kuid ei teinud seda.

Selline suhtumine ärritas meid. Viisime nad vaikides läbirääkimiste toimumispaika ja andsime ainult 15 minutit aega asjad lahti pakkida. Alustasime kohe istungiga, teatades ilma igasuguse sissejuhatuseta, et tahame arutada konkreetse lepingu konkreetset sätet. Tulemus oli ettearvatult null – Vene delegatsiooni liikmed olid samuti ärritunud, sest tundsid, et neid on ebasõbralikult vastu võetud. Ja eks neil oli õigus, sest meie tolle hetke eesmärk oli just selline.”

Millest rääkida?!

„Aga ikkagi, millest ma siis räägin?“ küsib skeptiline eestlane. Konverentsidel või seltskondlikel koosviibimistel juhuslike inimestega vestlust alustades võib teemasid noppida näiteks ettekannetest või üldistest päeva muljetest.

Kui aga minnakse äripartneriga läbirääkimistele, siis tasub ettevalmistusi teha lisaks sisule ka ka small talk’i teemade asjus. Mida tähtsamad läbirääkimised on ja mida rohkem on mängus, seda olulisem on eeluuring ja väike vestlus kindlal teemal. Igal juhul tuleks enne saada informatsiooni partnerist kui inimesest, tema huvidest jne.

Eestlaste valmidus small talk’iks on madalam kui teistel rahvustel ning sellel on mitu põhjust. Esiteks valitseb ikka veel ajaloolistest sündmustest tingitud usaldamatus. Teine põhjus on seotud meie olemusega – oleme kinnised ning pigem meeldib meile iroonitseda kui avameelitseda.

Kõige olulisem – sõltumata rahvuslikest eripäradest või sellest, kas inimene on loomult ekstravert või introvert – on tahtmine small talk’i pidada. Kui siirust pole, siis kontakti ei saavuta, isegi siis kui kõike raamatu järgi teha. Siirus tuleneb otseselt meie tahtmisest suhelda.

* * *

AGO TIIMANI
SOOVITUSED

Rootsis ja Taanis perest ja muudest isiklikest asjadest võõrastega eriti ei räägita. Kuid võib rääkida näiteks riigis toimuvast, viimastest huvitavatest uudistest. Näiteks sügisel oleks Rootsi läbirääkimistele minnes asjakohane small talk’i teema olnud nn helikopterirööv.

Itaallaste puhul on mõttekas alustada kohtumist jalgpalli uudistest, eriti kui firmajuht on meesterahvas. Kuid väga oluline on enne kohtumist teada saada, missuguse jalgpalliklubi pooldaja teie partner on!

Slaavlaste puhul näita välja austust, avatust ja külalislahkust, kui kohtumine toimub sinu juures. Austus (uvaženije) on slaavlaste jaoks ülimalt tähtis. Nende rahvuskultuuri osaks on ka jõu austamine ja seetõttu ei taha nad läbi rääkida pealtnäha nõrkade ja hädaldajatega.

Soomlased on avatud, nendega suhtlemisel võib lähtuda peaaegu samast: ole rahulikult viisakas, näita avatust ja austust ning soovi asju ajada.

* * *

JAAN PUUSAAG: reeglina ei teki probleemid mitte rääkimisest, vaid vähesest rääkimisest

Small talk on kindlasti väga olulisel kohal äritegevuses – kohe asja kallale asuda on ebaviisakas. Ma isegi ei nimetakski seda small talk’iks selle sõna otseses mõttes, vaid vabas vormis vestluseks ärisse mittepuutuvatel teemadel (pere, hobi, jalgpall jne).

Small talk  on kindlasti väga olulisel kohal äritegevuses – kohe
asja kallale asuda on ebaviisakas.

Kui sinult küsitakse näiteks, kuidas sul läheb, siis tuleb ka sul huvi üles näidata, kuidas küsijal läheb, mitte arvata, et sa oled ise maailma kõige huvitavam inimene. Ma ei tea kedagi, kes sooviks äri ajada nii, et kõneks ei võeta ühtegi kõrvalist teemat – asi aetud, läheme laiali. Võrreldes meie lähinaabritega, näiteks venelaste, soomlaste, rootslaste või sakslastega, on eestlased muidugi kõige kidakeelsemad. Me ei ole loomu poolest head suhtlejad – parem saadaks e-kirja.

Kui ei ole just sündinud lobamokk, siis tasuks ennast natuke ette valmistada. Tihti on vaja äripartneriga pikalt autos sõita või lihtsalt kuskil oodata. Siis on väga tobe, kui vaikus surub maadligi või vastatakse ainult lühivastustega. Aastatega on mul välja kujunenud teatud teemade ring, mida siis veeretada, nii et see ei mõjuks pingutatult ja aitaks tekitada partneris seda tunnet, et just selle laheda selliga tahaks ta koostööd teha.

Inimestele meeldib rääkida eelkõige oma perest ja hobidest. Kui üks või teine on välja selgitatud, siis jätkub juttu kauemaks. Tähtis on mitte vahele segada ja rääkida oma lastest ja hobidest siis, kui seda küsitakse. Alati on hea tunda huvi elu-olu kohta selles riigis, kus sa külas oled.

Ka probleemide käsitlemine peaks algama vaba ja sundimatu vestlusega. See laseb auru välja ja kui partner ongi mõelnud midagi sellist, et „kui nad nüüd siia tulevad, siis ma põrutan“, siis pärast väikest sõbralikku loba arvab ta juba, et probleem polegi nii tõsine.

* * *

KES KUIDAS VESTLEB

Ekstravert algatab kontakti,
introvert hoiab vestlust üleval.

Ekstravertne inimene on aktiivne, entusiastlik ja uudishimulik ning tahab teistega suhelda. Ta on tubli kontaktilooja ning mõtleb rääkimise ajal – seega saab ta alles rääkimise käigus oma mõtetes selgust.

Introvert ei pruugi sama kiiresti vestlust alustada kui ekstravert, samuti on tema jaoks oluline asjad enne läbi mõelda. Introvert kuulab partnerit huviga ning tahab teemasse süüvida.

Kuigi ekstraverdil on kergem võõraga kontakti saavutada, on tal raske dialoogi üleval pidada, kui ta ei ole õppinud oma vestluspartnerit kuulama. Dialoogi hoidmises on introverdil selged eelised, sest ta suudab kuulata ja süveneda.

Kui vestled ekstraverdiga, siis:

• kuula huviga ja anna tagasisidet,
• väljenda oma huvi: kalluta end ettepoole, nooguta, naerata, hoia silmsidet,
• palu endale vajadusel aega asjade üle mõtlemiseks,
• keskendu teemadele, mida tunned.

Kui vestled introverdiga, siis:

• mõtle enne, kui räägid, või lase teisel aru saada, et sa mõtled kõvasti, häälega;
• keskendu teemale,
• austa vajadust tema isikliku ruumi järele,
• vali koht ja aeg, kus oleks võimalikult vähe häirivaid tegureid,
• räägi aeglaselt ja rahulikult, ära püüa vaikushetki täita.

* * *

TÜÜBID, KEDA SA PAREMA MEELEGA VÄLDIKSID

Nn FBI agent paiskab lagedale terve küsimuste laviini, nii et sul on tunne, nagu oleksid ülekuulamisel. FBI agent on ebakindel, ta kaitseb end oma küsimustega ning ei räägi midagi endast. Tema „ohvriks“ sattudes esita avatud küsimusi ja ole küsimuste esitamisel visa. Vähenda vestluse tempot. Kui sa aga ise meenutad FBI agenti, siis proovi oma küsimusterahe peatada. Küsimuste esitamise asemel tule lagedale väidete ja kommentaaridega. Räägi midagi enda kohta.

Nn hoopleja on äärmuslikult enesekeskne ja räägib oma hiilgavatest saavutustest. Imetlus on tema jaoks tähtis. Temast pääseb vaid ühel viisil – teemat vahetades. Vii vestlus üldistele teemadele, näiteks viimastele uudistele. Kui sul on endal kalduvus hooplemisele, siis võta hoog maha, kuula ja esita teistele küsimusi.

Nn katkestaja on väga energiline inimene, kes ütleb hea meelega oma mõtted välja. Ta katkestab pidevalt vestluspartnerit, sest ta teab ju nagunii, kuidas see või teine lause lõppeb. Juhi ta tähelepanu sellele, et tahad oma jutu lõpuni rääkida. Kui sul endal on aga kalduvus teisi katkestada, siis harjuta suu kinnipidamist ja teiste lõpuni kuulamist.

Nn vaikija vastab avatud küsimustele nii, nagu need oleks suletud – väga lühidalt. Kui küsid temalt, kuidas tal nädalavahetus läks, saad vastuseks napi: „Kenasti.“ Aita tal lihtsalt vestlusega järje peale saada, lühikesi vastuseid kuuldes päri edasi ning räägi ka endast. Kui oled ise seda tüüpi inimene, kel on raske vestlust alustada, valmista ette mõned jututeemad. Kuula, mida teine ütleb, ja räägi midagi endast.

Allikas: Birgitte Sally „Small talk“ (Kunst 2008)