Tsemendikuningas George Tsatsos 25 aastat hiljem: Teenisin Kunda tehinguga mõõdukalt hästi

Kolmanda põlve tsemenditööstur George Tsatsos investeeris 1992. aastal Kunda tsemenditehasesse, hiljem kordas ta eestis edukaks osutunud äriideed Poolas ja teenis seal veelgi rohkem. Vahendab Paavo Kangur.

Tsatsose vanaisa alustas tsemenditootmisega möödunud sajandi alguses, omandades aastal 1917 ettevõtte Herakles Cement. George Tsatsos sai selle juhiks aastal 1967, olles 27-aastane. Noore ambitsioonika juhi ajal kasvas tootmine 1,3 miljonilt tonnilt 7 miljoni tonnini, seejuures eksporditi 4 miljonit tonni tsementi, mis tegi firmast maailma suurima tsemendieksportija.

Kuidas õnnestus saavutada nii kiire ekspordi kasv?

Alates 1973. aastast tõusid nafta hinnad lakke, õlitootjad said rikkaks ja meile avanes suur tsemenditurg Saudi Araabias, Egiptuses, Iraagis ja Nigeerias. Meie tehased asusid mere ääres, mis andis meile piirkonnas logistilise eelise. Pidime lahendama ka hulga transpordiprobleeme, nagu näiteks tsemendi vedamine Nigeeria väikestesse jõesadamatesse või tsemendi eksportimine Iraaki, mis oli sõjajalal Iraaniga. See käis läbi Aqaba sadama Jordaanias. Kokku töötas grupis 4000 inimest.

Mis edasi juhtus? Kas teilt võeti tehas ära?

1983. aastal tuli Kreekas võimule vasakpoolne valitsus, mis natsionaliseeris meie kolme tsemenditehast omanud firma ja sisuliselt hävitas selle aastaga. Peagi erastasid ettevõtte itaallased, kes müüsid selle edasi inglastele ja need omakorda prantslastele. Nüüd kuulub see Lafarge’i gruppi. Ma lahkusin Kreekast, mille valitsus vihkas mind isiklikult ja asusin elama Inglismaale. Seal ehitasin üles suure ja eduka tsemenditootmise Küprosel, mis kuulub kohalikule kirikule.

Ja ühel hetkel jõudsite eestisse?

1980. aastate lõpus hakkasin jälgima muutusi Ida-Euroopas teades, et seal on hulk halvas seisundis renoveerimist vajavaid tsemendivabrikuid. Tollal tutvusin Ameerika miljardäri Ronald Lauderiga ja sain tema partneriks. Tema vend Leonard oli minu hea sõber. Lõime Atlas Cementi, mille esimeseks projektiks sai suur Novorossiiski tsemenditehas Venemaal. Kuna seal olid omandisuhted täiesti sassis ja oli arusaamatu, kellega tuleks rääkida, jäi äri pooleli.

Ronald Lauderi jurist Roman Pipko, väga särav ja tark sell, on sündinud Tallinnas ja tundis hästi Mehis Pilve. Pipko ütles: „Lähme Eestisse, mul on seal sõber Mehis ja vaatame seda Kunda tehast!“ Teise visiidi ajal arvas Mehis, et aeg oleks teha omapoolne ettepanek. Tehase tollane direktor Enn Raud ja aseminister Aadu Kana tahtsid uut vabrikut, aga ütlesin, et unustage see ära, sest meil ei ole nii palju raha, kuid vana tehase võime korda teha. Sellest ettepanekust ei saadud aru. Eestlased arvasid, et Lauder ja Tsatsos on rikkad, aga ei taha raha anda, kuid rahamaailm ei tööta nii.

Mehis sai asjale pihta ja selgitas seda peaminister Edgar Savisaarele. Aprillis 1991 oli Lauder valmis Eestisse sõitma. Ta käis siin ning kohtus Toompea ja Kadrioru juhtidega, pakkudes investeeringuid. Seejärel muutusid soomlased murelikuks, sest nad said aru, et Tsatsos on olnud maailma suurim tsemendieksportija ja ujutab Soome turu Eesti odava tsemendiga üle.

Eestlased tahtsid ikka uut tehast ja kutsusid Eestisse ka Holderbanki, mille juht Andreas Pestalozzi ütles: „Ok, yes, yes! Me ehitame teile uue tehase, kui majandusanalüüs näitab selle sammu mõistlikkust.“ Eestlased kuulsid vaid lause esimest poolt – yes, yes ja meie, Atlas Cementi, olukord muutus veel ebameeldivamaks.

1991. aasta augustis sai Eesti iseseisvaks ja Savisaar mõistis, et suur Ameerika investor oleks Eestile selles mängus poliitiliselt väga kasulik.

Septembris, viis päeva enne riigisekretär James Bakeri visiiti, andis Savisaar teada, et tulge Tallinnasse ja kirjutage alla. Istusime siis Aadu Kana ja Enn Rauaga öö läbi laua taga ja tegime lepingu ära. Ega nad väga ei tahtnud alla kirjutada. Eestlased ei saanud turumajanduse loogikast aru.

Samal ajal algasid läbirääkimised ka teiste huvilistega ja nii leppisime hilissügisel omavahel kokku, et teeme Kunda koos teiste investoritega korda. 1992 kukkus Eesti tsemenditurg kokku ja kõigile oli selge, et uus tehas ei tule esialgu kõne alla ja et vaja on eksportida. Eksport osutus läbi Muuga liiga kalliks ja nii otsustasime ehitada oma sadama, mis sai teoks vaid tänu madalatele ehitushindadele. Eriti tähtis oli, et süvendustööd said tehtud väga soodsate hindadega.

Kas teenisite Kunda projektiga hästi?

Aasta hiljem müüsin oma aktsiad maha, see juhtus siis, kui lisandusid Rootsi investorid. Ma võitsin sellest tehingust ja teenisin mõõdukalt hästi. Muidugi ei saanud ma jalgu seinale visata, vaid pidin edasi töötama. Ka Kunda võitis, sest vaevalt oleks Kunda meieta sellist huvi pälvinud.

Kas Kunda projekt oli ka teie võimalus midagi uut õppida?

Ma olen selle tehinguga rahul. Arvan, et Eesti on tervikuna tore maa, kus ollakse kahe jalaga maa peal ja suudetakse asju mõistlikult ajada. Eesti on väga hästi arenenud, võrreldes sellega, mis toimub ümberringi. Eesti on teinud oma asju väga hästi, Poola samuti, Läti on okei, Leedu on okei, aga mitte kõige briljantsem, Ungari on oma asju ajanud hästi. Ukraina on aga väga korrumpeerunud, seal saab teha vaid musta äri ja me lahkusime sealt. Valgevene ja Venemaa ei ole välisinvestorile meeldivad kohad, pealegi võimutseb Venemaa äris maffia ja äri teha ning edu saavutada on seal väga raske. Hiljem kordasin oma Eestis katsetatud äriideed Poolas päris mitme tsemenditehasega ja teenisin seal veelgi paremini.

Tänaseks olen tsemendiäri jätnud ja tegelen maalimisega, mul on näitused olnud Pariisis, Londonis, New Yorgis, Varssavis ja Kreekas. Ehitusmaterjalide tööstuses jätkab minu poeg, kes toodab betoonist väikeplokke Poolas ja on ka tegev toiduainetetööstuses.

Inseneeria kirjutas 25 aasta tagusest miljardär Lauderi Kunda-visiidist ja pingelistest läbirääkimistest käesoleva aasta mainumbris.