Igapäevased šarlatanid

Juhuse tahtel sattusin Kagu-Aasias ühele mõnusale õhtusele koosviibimisele. Kuna katusele improviseeritud pikniku korraldajateks olid itaallased, pakuti otse Euroopast toodud head ja paremat. Suurem osa kokkutulnutest olid kohalike MTÜ-de esindajad, kuid oli ka muude tegemistega seotud inimesi.

Kõige jutukamaks osutus kaks britti – William ja George. Tüsedusele kalduv William oli vaatamata oma umbes 30 eluaastale saanud äsja ühe ilmselt küllaltki olulise MTÜ asejuhiks, George oli ajakirjanik, kes dokumenteerib Kagu-Aasias toimuvat inimkaubandust. Ühel hetkel küsis George: „William, seleta meile, millega sa tegeled?”.

William, kellest õhkus enesekindlust ja kirge, hakkas seletama, kuidas ta korraldab üritusi, teeb seda ja teist ja kolmandat. George ei jäänud vastusega rahule, mainides, et seda võis niigi arvata, ja kordas oma küsimust: „Ikkagi, millega sa igapäevaselt tegeled?” William tõi välja veelgi uusi detaile, kuid tema töö mõte jäi endiselt segaseks.

Pakkusin Williamile, et ta võiks oma tööst rääkida nii, nagu ta selgitaks seda oma vanaemale, kes ei tea sellisest tööst ja selle kontekstist mitte midagi. See soovitus polnud vist siiski parim mõte, sest nüüd hakkas Williamilt tulema päheõpitud ametlikku teksti, mida võib lugeda suvalise organisatsiooni ametlikust bukletist ja mis ei ütle suurt midagi mitte kellelegi. Ühesõnaga, me ei jõudnud tema töö sisule väga palju lähemale.

Williamit võib täiesti mõista. Kui sa oled oma tööst sisse võetud, siis soovid, et teised mitte ainult ei mõistaks, mida sa teed, vaid ühtlasi jagaksid ka sinus pulbitsevat entusiasmi. Ainult et antud juhul oli tegemist juhiga, kelle tegevus mõjutab ka paljude teiste inimeste töö tulemuslikkust. Kui juht ei suuda oma organisatsiooni tegevust lihtsate sõnadega võõrale lahti mõtestada, siis kui tõenäoline on, et selle liikmed liiguvad ühes, kõigile arusaadavas suunas?

William polnud siiski erand. Nagu selgus, valmistas oma igapäevategevuse lihtne selgitamine raskusi enamikule koosviibijatest. Nad lihtsalt sebivad ja sebivad päevast päeva, on pidevalt kohutavalt hõivatud… kuid ei suuda arusaadavalt kirjeldada, mida nad teevad. Üks väheseid, kes sel õhtul oma tegevuse suutis lihtsalt ära seletada, oli üks saksa tüdruk, kes ütles: „Mina tegelen enda arendamisega.”

Albert Einsteinile omistatakse tsitaat, et asjadest, mida sa ei suuda lihtsalt ära seletada, ei saa sa ise ka hästi aru. Oma tegevuse äraseletamiseks pole vaja minna detailidesse, parem on leida mõni analoogia, millega teised oskavad suhestuda. Arvata võib, et analoogiaid on raskem leida, kui sinu ülesandeks on administreerida doonororganisatsioonide raha kusagil kaugel välja mõeldud eesmärkide saavutamiseks.

Kuid probleem, kuidas oma tegevust kõrvalseisjale arusaadavalt seletada, on tabanud ka mind. Tagantjärele pole häbi tunnistada, et tol hetkel ma ei saanudki oma töö mõttest väga hästi aru. Kui sa ei suuda midagi seletada kuueaastasele lapsele, ei saa sa sellest ise aru – see on tegelikult väga hea test oma töise tegevuse mõttekuse testimiseks. Kurt Vonneguti novellist „Kassikangas“ leiab mõtte, et kui teadlane ei suuda kaheksa-aastasele ära seletada, mida ta teeb, on tegemist šarlataniga. Jääb vaid üle arvata, kui palju meie seast šarlatanina endale palgaraha teenib.