Kelladest ja pilvedest

20. sajandi üks mõjukamaid teadusfilosoofe Karl Popper jagas maailma probleemid tinglikult kahte rühma: kellad ja pilved. Kellaprobleemid on Popperi sõnul korrastatud süsteemid, mis on olemuselt selged ja mida saab lahendada, jaotades tegevused väiksemateks osadeks. Nagu näiteks kell: sa paned selle osadest kokku ja kui see näitab aega, ongi lõpptulemus käes. See ei tähenda kaugeltki, et lahendus peaks olema lihtne (võtame või isesõitvad autod), aga asja olemust on üldiselt kerge mõista.

Pilveprobleemidega on vastupidi. Pilved on segased, hõlmates ebakorrapära ja olles raskesti mõistetavad. Pilvede puhul pole selget lõpp-punkti ja alati polegi aru saada, kas probleem sai lahendatud või ei. Siia kuuluvad suhted, poliitika ja muidugi juhtimine. Need on olulise mõjuga, kuid nende korrastamine on iseasi.

Popper ütleb, et sageli hakatakse pilveprobleeme lahendama kellaprobleemidena, püüdes samas jätta siiski muljet, et tegeletakse pilveprobleemidega. See on muu hulgas ka üks põhjus, miks me langeme ikka ja jälle kiusatusse rakendada järjekordset uut juhtimiskontseptsiooni või- metoodikat. Lubadus asju korrastada ja panna organisatsioon senisest paremini tööle on ju täpselt see, mida ühelt konsultandilt või koolitajalt oodatakse. Veelgi enam, pigem loetakse isegi teatavat sorti pühaduseteotuseks, kui koolituse käigus ei antagi kaasa selgelt arusaadavat teekonda: „Tee kõigepealt seda, siis seda, lõpuks seda ja voilà, probleem saabki lõplikult lahendatud.” Olukorras, kus meid kellade maailma asemel ümbritseb pilvede maailm, on taoline lähenemine Popperi sõnul paratamatult läbikukkumisele määratud.

Tema teooriaga haakub hästi ka salakavalate probleemide teema, mille olemuse sõnastasid 1973. aastal disainiteoreetikud Horst Rittel ja Melvin Webber (keda ka Popper mõjutas). Salakavalaks kutsusid nad selliseid probleeme, mida on raske lahendada, kuna need on komplekssed, muutuvad sageli ning neile ei ole olemas ühtainsat lahendust. Lisaks võivad katsed selliseid probleeme lahendada paljastada või tekitada probleeme mõnes teises kohas.

Ritteli ja Webberi järgi iseloomustab salakavalaid probleeme 10 asja:

1. Nende lahendamiseks pole olemas kindlat valemit.
2. Nende puhul pole kunagi teada, kas su lahendus on lõplik.
3. Nende lahendused pole ei õiged ega valed, nad võivad olla kas head või halvad.
4. Lahendusi ei saa kiirelt testida.
5. Seetõttu on ka kõik lahendused unikaalsed, sest testimisvõimaluse puudumisel on igal sammul suur tähtsus.
6. Lahenduste hulk pole teada.
7. Iga salakaval probleem on põhimõtteliselt unikaalne.
8. Igat salakavalat probleemi võib pidada mõne teise probleemi sümptomiks.
9. Igale salakavalale probleemile on alati mitu seletust, sest see sõltub suurel määral seletaja isiklikust vaatenurgast.
10. Planeerijatelt kiputakse ootama ainult „õigeid” lahendusi, eksimisruumi pole.

Salakavalate probleemide hulka kuuluvad näiteks haridus-, tervishoiu ja kliimaprobleemid, kus lahendused muutuvad pidevalt ja probleemi saab seletada väga mitut moodi. Ka organisatsioonide juhtimine on täis salakavalaid probleeme.

Kui see nüüd kõik kuidagi kokku võtta, siis ehk on see üks võimalik seletus, miks hoolimata kogu juhtimiskoolituste alla pandud rahast muutub reaalses juhtimises harva midagi. Konsultantidele ja koolitajatele meeldib müüa ja sihtgrupile meeldib osta lihtsasti mõistetavaid lahendusi ehk lahendada kellaprobleeme. Kõigel peab olema arusaadav algus, teekond ja lõpptulemus. Aga nii peibutavana kui lihtsad lahendused ka ei tundu, on pilvemaailmas neist tavaliselt vähe kasu.