Lutherist ja vineerist kuni märgilise tähendusega toodeteni

Tallinnas Pärnu maantee, Veerenni tänava ja raudtee vahel laiub üks omaaegseid suurimaid tööstusalasid ehk Lutheri puidutööstus, mis pani aluse kogu piirkonna arengule. Vaatamata sellele, et ärile pandi alus mitusada aastat tagasi, leidub märgilise tähendusega tooteid paljudes kodudes veel tänagi, kirjutab ajaloolane Jaak Juske.

Lutheri vabrik kasvas välja Lutherite perekonnas põlvest põlve edasi läinud tüüpilisest kaubandusettevõttest, mis tegutses Tallinnas juba aastast 1742. Ettevõtte vahendatud traditsioonilistele kaupadele, nagu lina ja sool lisandusid hiljem puidutooted ja ehitusmaterjalid. Aastal 1877 asutas Alexander Martin Luther koos oma äripartneri Markel Makaroviga saeveski (praegu Pärnu maantee 69). Kuus aastat hiljem ehitati kahekorruselise puidust saeveski juurde arhitekt Erwin Bernhardi projekteeritud katlamaja. Samal ajal alustati ka mööbli tootmist.

Alexander Martin Lutheri pojad Christian ja Carl said tehnilise hariduse ning ühtlasi ülevaate tehnika viimasest sõnast ja puidutööstuse rahvusvahelistest arengusuundadest. Vendades süvenes huvi mehhaniseeritud puidutöötlemise uute meetodite vastu, mis viis nende juhtida jäänud perefirma 1880. aastate keskel murranguliste uuenduste juurutamiseni vineeri tootmise tehnoloogias.

Aastal 1891 valmis Bernhardi projekti järgi Vineeri tänava äärde ühekorruseline tööstushoone, 1897. aastal kahekorruseline töökoda, kaks aastat hiljem Pärnu maantee äärde kahekorruseline tootmishoone ja 1901. aastal Tatari tänavale kahekorruseline tsehh. 1910. aastal rajati Pärnu maantee äärde ehitatud tootmishoone juurde kolmekorruseline juurdeehitis.

Soomlased projekteerivad rahvamaja

Koos Lutheri vabriku laienemise ja töötajate arvu suurenemisega otsustas juhtkond rajada oma inimestele esindusliku rahvamaja. See ehitati aastatel 1904–1905 Soome arhitektide Herman Geselliuse, Armas Lindgreni ja Eliel Saarineni projekti järgi. Viis aastat hiljem sai Pärnu maantee ääres valmis Aleksei Bubõri ja Nikolai Vassiljevi projekti alusel ehitatud vabrikuomaniku uhke villa, mis põles 1944. aastal, kuid taastati. Tänapäeval tegutseb kaunilt renoveeritud hoones Tallinna perekonnaseisuamet.

Aastal 1912 sai sai Vana-Lõuna tänavas rahvamaja kõrval valmis uus juugendstiilist mõjutatud tehasehoone ning kümme aastat hiljem ehitati rahvamajast teisele poole Herbert Johansoni ja Eugen Habermanni projekti järgi rida meistrite ja tööliste maju. 1925. aastal valmis Vineeri tänavas ümberehitusena paest välisseinte ja raudbetoonkarkassiga ühekorruseline tsehh.

Lutheri ettevõte jätkas tööd kuni Eesti okupeerimiseni ja vabriku natsionaliseerimiseni 1940. aastal. Tööliste arv oli 1400–1650 vahel. Vabriku 63 aastat kestnud tegevuse algus langes kokku Euroopa vineeritööstuse sünniga ja selle kõige aktiivsema arenguajaga. Ettevõtte kasv enne Esimest maailmasõda oli erakordne, kuid samas tüüpiline, kuna tugines uudsetele organisatsioonilistele struktuuridele ja tootmismeetoditele.

Vineerist toolipõhja tähelend

Lutheri vabriku esimese masstootmisartikli, vineerist toolipõhja edu, avas ettevõttele rahvusvahelised müügisuhted, mille tulemusena rajati 1897. aastal Londonis ettevõte Venesta (veneer + Estonia), millele kuulus ainuõigus turustada Lutheri vabriku tooteid Briti impeeriumis. Venestale langes vineeritööstuse arengus tähtis ülesanne tutvustada ja propageerida vineeri kui uut materjali. 1935. aastal, julgustatuna arhitektuuri ja disaini uutest suundadest, aitas Venesta rajada Jack Pritchardil Isokon Furniture Company, mis omandas Inglise modernistlikus liikumises erilise koha. Venesta ja Isokoniga tehtud projektide ja tootearendusega kaasnesid Lutheri firma suhted juhtivate moodsate arhitektide ja disainerite Walter Gropiuse ja Marcel Breueriga. Paljud modernistid uskusid võimalusse rakendada mööbli tootmises teaduslikke meetodeid ja 1930. aastatel arvati, et vineer pakub sellise võimaluse. Isokoni mööbliettevõttest kujunes lühikeseks ajaks laboratoorium, kus tehti vineeriga huvitavaid eksperimente.

Aastal 1939, mõned kuud enne Teise maailmasõja puhkemist, esitles toona Mehaanilise Puutööstuse Aktsiaselts A. M. Luther nime kandnud ettevõte toodangut Tallinna börsisaalis oma viimasel ülevaatenäitusel.

Suur osa Lutheri vabriku ajaloolistest hoonetest põles 1944. aastal, kuid taastati kohe pärast sõda, mil seal jätkas tootmist Tallinna vineeri- ja mööblivabrik, 1968. aastast vineeri- ja mööblikombinaat. 1979. aastal töötas ettevõttes 2800 inimest. Pärast erastamist tegutses vanades tööstushoonetes aastail 1993–1996 AS Marlekor.

Lutheri kvartali uus elu

Lutheri vabriku Vana-Lõuna tänava äärde jäävaid hooneid on asutud sel sajandil renoveerima. Sealne Lutheri kvartal laiub täna 2,3 ha suurusel maa-alal. 20. sajandi alguses rajatud hoonestus kuulub aga ajaloolise tööstusarhitektuuri ansamblisse. Alates 1997. aastast on kõik eelmise sajandi algul ehitatud hooned muinsuskaitse all arhitektuurimälestistena.

Aastail 2006–2008 toimunud ehitustööde käigus lammutati osa hoonestusest, mis oli valminud pärast Teist maailmasõda ning mil polnud ajaloolist ega arhitektuurilist väärtust.

Olemasolevatest Lutheri kvartali hoonetest (nn suur maja, parkimismaja ja hoovimaja) on ehitatud uus elurajoon, mis valmis 2008. aasta kevadel ning kus on kokku 132 korterit. 2017. aasta kevadel avati ärihooneks renoveeritud vana masinasaali hoone sealsamas Vana-Lõuna tänava ääres.