Need head rasked vestlused. Kuus nõuannet!

Rasked kõnelused on keerulised mõlemale osapoolele. Kuidas sellistele vestlustele positiivsemalt läheneda, sellest kirjutab Katri Delimoge.

Osalesin hiljuti ühes Inglismaa podcast’is, kus teemaks olid keerulised vestlused ja raskesti vastuvõetav tagasiside. Mõtlesin enne pingsalt, mis see on, mis mul selle teema sõnastuse juures kriibib – kõik on ju justkui õige ja üldiselt nii ju öeldaksegi. Kui mu vestluspartner aga küsis sissejuhatuseks, kas rasketele vestlustele saab positiivselt läheneda, sai mulle kõik hoobilt selgeks. „Muidugi saab, võib ja lausa peakski!“ hüüatasin. Kui tagasiside tuleb hea kavatsusega kohast, seda antakse edasi toetaval, konstruktiivsel ja lahendustele orienteeritud moel ning see kannab endas selgelt sõnumit, et „ma räägin sinuga, sest meie koostöö on mulle oluline“, siis see kõik kõlabki ju positiivselt. Tõsi või tõsi?

Kuidas siis ikkagi luua positiivset õhkkonda raskete vestluste ümber?

1. Mis on keeruline vestlus ja raskesti vastuvõetav tagasiside?

Kujuta ette, et keegi ütleb: „Ma tahan sulle tagasisidet anda” või lihtsalt „Ma tahan sinuga rääkida”. Mida sa tunned ja mõtled? Kas sind valdab paanika, et „nii, nüüd on küll mingi jama majas”, või pigem tekib ootus: „Põnev, olen siiralt uudishimulik, et seda kuulda…”?

„Kriitika eesmärk on aidata meil paremaks saada. Kiituse eesmärk on aidata meil mõista, millega jätkata.“ Kim Scott, raamatute „Radikaalne siirus” ja „Lihtsalt töö” autor.

Võtame pinge siinkohal maha, sest pole õiget ega valet, on vaid meie kogemused – need, mis on olnud, ja need, mida edaspidi loome. Küll aga olen ma oma teekonnal jõudnud sinnamaale, kus minu maailmas puudub tagasisidel igasugune seos selle positiivse või kriitilise sisuga. Keeruline kõnelus ja tagasiside on lihtsalt miski, mis paneb inimese end mingil põhjusel ebamugavalt tundma. Ükskõik kas see tekitab siis solvumistunnet, viha, tõukab meid kaitsepositsiooni, on lihtsalt kuidagi võõras või äärmiselt ebamugav olla oskamatusest sellele reageerida. Iga inimese jaoks on see aga isiklik. Mul näiteks oli kunagi väga raske ja õudne kiitust vastu võtta. Tulles kultuuriruumist, kus ennast kiita pole ilus (kui lasteaias enda meelest imeilusa pildiga sai kasvataja juurde mindud), tundus veel ka hilisemas elus isegi „aitäh” ütlemine kiita saamise peale kui kohutav enesepatsutus. Just seetõttu ei klassifitseerigi ma nüüd tagasisidet ei positiivseks ega negatiivseks, vaid õigel moel tehtuna alati konstruktiivseks: mida teha enam, mida teha vähem, mida üldse mitte teha.

2. Miks ja millal taolisi vestlusi pidada?

Kuna enamik meist (mh ma ise) ei ole mõtete lugejad, siis saame teisi inimesi vaid teatud maani lugeda: reaktsioonid, kehakeel, sõnakasutus… ja kui lisada juurde veel kogu digitaalse maailma suhtluskeel, siis kommunikatsiooni kaardimajake hakkabki korralikult võbelema. Seega, tagasisidestamine on mõtete-ootuste jagamine, see on dialoog. See on igasuguse toimiva kommunikatsiooni lahutamatu osa ja alustala ning sinna see MIKS maetud ongi. Ajalises mõttes on siin kaks lihtsat rusikareeglit: 1) tee seda võimalikult reaalajas, et emotsioonid ei jõuaks üle võtta ja tagasiside ei muutuks n-ö vanaks (stiilis „Mind häiris see, mida sa kuus kuud tagasi tegid!”); samas 2) tee seda vaid siis, kui sina ja teine osapool olete selleks mõlemad valmis, st konstruktiivselt, lahendustele orienteeritult ja koostööaltilt meelestatuna.

3. Mis saab, kui teine osapool muutub vestluse käigus emotsionaalseks?

Kui inimene muutub kurvaks, vihaseks, läheb lukku, kaitsepositsiooni vms, siis minu nipp on anda vestlusele hingetõmbeaega ja ruumi. Pole mõtet seda jutuajamist edasi pressida ega jätkuvalt selgitada, kui teine pole selleks valmis. Usun siiralt, et aja mahavõtmine antud olukorras on väga võimas meetod. Leppige uus vestlusaeg kokku ja hingake vahepeal rahulikult sisse-välja. Ja ära kunagi anna teise inimese tunnetele hinnanguid, umbes: „Sa ei peaks praegu küll pahane olema” või „Ma sinu asemel küll nii ei tunneks!”. Stopp! Me oleme kõik erinevad, kogeme ja tunneme asju erinevalt ning see on igati okei. Lihtsalt aktsepteeri ja austa seda.

4. Kas minna keerulisel teemal vestlema, kui oled stressis?

Võta hetkeks aeg maha ja küsi endalt: „Mis ja miks minus stressi tekitab?” Kas sul on konstruktiivse vestluse tarvis mõni oluline sisend puudu? Võib-olla sa pole selliseid vestlusi eriti pidanud ja sul on vaja neid oskusi omandada-lihvida? Võib-olla on sul sellega väga negatiivne kogemus olnud? Mis iganes see ka poleks, lahenda eelkõige oma stressifaktori küsimus enda sees ära ja ühtlasi pea meeles: taolised vestlused pole mitte kunagi täiesti stressivabad ja teatud määral pinge tundmine on igati okei. Sina ise tunned end kõige paremini, et teada, milline stressitase on sinu jaoks edasiviiva ja milline destruktiivse jõuga. Sellest lähtugi.

5. Mis on konstruktiivse ja destruktiivse tagasiside vahe?

Lihtne: konstruktiivne tagasiside on kõik see, mille suhtes me saame midagi ette võtta. Destruktiivne tagasiside on umbes selline: „Ma ei saa sinuga koostööd teha, sest su hääl käib mulle närvidele.” Ehk siis teisisõnu: sina inimesena oled paha ja nõme. Parandatav? Laias laastus mitte. Traumeeriv? Jah.

Headusel ja headusel on vahe

Tihtipeale arvatakse ekslikult, et headus on vaid magus roosamanna, mullikilesse pakendatud, ettevaatlikult ja hägusalt läbi lillede (ka ebamugavate) teemade käsitlemine. Oma vahetu kogemuse najal julgen sellega mitte nõustuda. Sest ühed head rasked vestlused on alati üdini ausad, avatud ja toetavad.