Riisikasvatamise teooria

Tööle kandideerijad on ilmselt tähele pannud, et paljude töökohtade puhul hinnatakse kõrgelt analüütilise mõtlemisvõime olemasolu. Selle väljaselgitamiseks kasutatakse mitmeid teste ja sageli on analüütiliste võimetega inimestel paremad šansid jõuda töövestluse järgmisesse vooru. Aga kas analüütiline mõtlemisoskus on alati eeliseks?

Kui meil palutakse ennast CV-s iseloomustada, siis analüütilise mõtlemisvõime lisamine ei tee kunagi halba. Lisaks paneme sinna muidugi ka vihjeid meeskonnatöö oskustest, kuigi võib-olla ringleb veresoontes pigem individualism. Kui küsida sama asja näiteks mõnelt jaapanlaselt, siis vastused võivad tulla küllaltki erinevad. Enda parimaks iseloomustamiseks tuuakse välja selliseid omadusi nagu „teisi arvestav” ja „teistest sõltuv” ehk üsnagi erinevad asjad neist, mida meie peame enda positiivseteks omadusteks vajalikuks üles märkida.

Psühholoogid on idast ja läänest pärit inimeste mõttemaailma erinevuste tagamaid püüdnud aastaid lahti seletada, kuid viimase aja uurimused viitavad, et võimalikku selgitust pakub eri piirkondade toidukultuuride kultiveerimise eripära. Näiteks riisi on ühel perel üksinda kasvatada küllaltki keeruline. Ujuta oma põld teistest varem üle ja võid olla kindel, et sulle saab osaks kõikide naabrite ühine hukkamõist. Riisikasvatamine vajab niisutussüsteeme, mille rajamine ja haldamine nõuab terve küla ühist panustamist. Kuna ühine tegutsemine on kokkuvõttes kõigile tulusam, suunab see paratamatult koostööle.

Meile tuttava nisu ja rukki kasvatamisega on lugu teine. Niisutussüsteeme pole üldjuhul vaja ja üks pere saab oma põllukultuurid ise ära kasvatatud. Nende kultuuride kasvatamine ei vaja riisikasvatamisega võrreldaval hulgal tööjõudu ja koostööd ning edu toob pigem ainult enesele lootmine ja innovatsioon.

Selline teooria võib tunduda küll usutav, ent kuidas seda tõestada? USA Virginia ülikooli teadurid vaatasid oma arvamuste kinnitamiseks sinna, kus ajalooliselt on kasvatatud nii riisi kui ka nisu. Hiina põhjaosas on generatsioonide viisi tegeletud nisukasvatamisega, lõuna pool on domineerinud riis. Kelle mõttelaad on lääne inimestega sarnasem? Neil, kelle esivanemad on põhja pool kasvatanud nisu.

Aasia üliõpilastega tehtud tuhanded psühholoogilised testid tõid välja, et põhjahiinlaste vastused sarnanevad rohkem eurooplaste või ameeriklaste omadega, neis on rohkem individualismi ja analüütilist mõtlemist. Riigi lõunaosast pärit inimesed sarnanesid jällegi rohkem jaapanlaste ja korealastega, kus samuti on riisikasvatamine ja koostöö au sees.

Näiteks paluti ühes testis joonistada paberile oma suhtlusvõrgustik, kus ringid sümboliseerisid inimest ennast ja tema sõpru. Kui meie kaldume iseenda ringi võrreldes sõprade omadega joonistama suuremana, siis jaapanlased joonistavad ennast sõpradest veidi väiksemana.

Kummast põllukultuurist tulenev mõttelaad võiks juhtimise seisukohalt olla etem? Võimalik, et moodsal ajastul teavad sellisele küsimusele parima vastuse anda pigem innukad toitumisnõustajad. Kuid avalikkuse ette jõudnud mitme Eesti tuntud organisatsiooni juhtimisprobleemide valguses tundub siiski, et juhtimine on kokkuvõttes pigem riisi- kui nisukasvatus. Hämmastavalt tihti kipub ununema, et ettevõtte edu ja töövõime pole juhtide sooloetendus, vaid sõltub kokkuvõttes selle kõikide liikmete ühisest motiveeritud panustamisest. Kui astuda inimestest üle ja ujutada organisatsioon üle töötajatele arusaamatu juhtimistegevusega, võib juhtidele osaks saada samasugune maine kadu, kui talupojal Hiina riisipõllul soleerides.