Rutiini kiituseks

Daniel oli ülevoolavalt heas tujus, kui ma ta ühel sügisvihmasel nädalavahetusel Tallinna lennujaama viisin. Oli ka põhjust. Mõned nädalad varem võitis ta mitmeaastase nõustamishanke Malaisias ja põnevus sellest teadmatusest, mis teda seal kaugel maal ees ootas, oli magus ja tegi ta jutukaks.

See oli tema esimene rahvusvaheline projekt, mille käigus ta pidi ise vähemalt pool aastat Kuala Lumpuris kohal olema, et asi korralikult käima saada ning tekitada kliendis veendumus, et ta suudab kõrgeid ootusi õigustada.

Samas see pool aastat tegelikult hirmutas ka Danielit. Üks asi on aeg-ajalt mööda Euroopat nõustamas käia, teine asi maailma kuklapoolele ja kohe pikaks ajaks kohale minna. Tema katkematust jutust jäi mul mulje, et ta on eestlasliku põhjalikkusega läbi lugenud kõik kohalikes raamatupoodides saada olevad raamatud Aasia kultuuri kohta ning töötanud veebis läbi iga üksiku reisiportaali. Sellegipoolest tõdes ta lennujaamas enne turvakontrolli sisenemist mul lahkumiseks kätt surudes: „Tead, mul pole tegelikult õrna aimugi, kuidas ma seal eluga hakkama saan.”

Seega ma ei imestanud, kui juba mõne päeva möödudes Daniel mulle Viberis kurtis, et lisaks põnevusele on seal ikka segadust väga palju ja konarlikust sisseelamisest tekkinud stress röövib üha enam ta und. Kindlasti on see põnevuse kõrval paras katsumus, kui pead täiesti uues keskkonnas nullist oma elu kõige elementaarsemates nüanssides uuesti üles ehitama. Kui kodus oleme aastate jooksul loonud mingid pidepunktid, siis uues keskkonnas neid pole, samuti nagu pole kasu senistest harjumustest ja isegi varasemast hakkama saamise kogemusest. Pigem osutuvad senised harjumused hoopis täiendavaks stressiallikaks, sest kohalik uus elukorraldus ei võimalda meil neid nautida. Nii et Daniel vajas uusi elukorralduslikke harjumusi, et elu joonde saada.

Järgnevate päevade jooksul leppisime Danieliga kokku viis momenti tema päevas, mille kohta ta arvas, et suudab neid enam-vähem järgida. Need olid hommikune ärkamise aeg, hügieeniprotseduur, hommikusöök, teekond hotellist kontorisse ning õhtune kõne koju. Oli üsna selge, et oma äriga seotud tegevusi või samme ta sõnastada ei osanud ja tegelikult tundusid ka need viis tema igapäevast elukorraldust ilusasti katvat. Nii märkis ta kalendrisse iga päeva peale need viis tegevust, mis võtsid tema ööpäevast küll ainult umbes kaks tundi, kuid hoidsid muidu kiire ja üllatusi täis elu ilusasti raamis. Võiks isegi öelda, et rutiinis. See, mis nende viie pidepunkti vahel tema ajakavas toimus, oli kõik kindlasti pöörane, kuid päeva lõpus perele helistades sai ta iga kord tõdeda, et kõik, mis toimus, on aset leidnud tema enda seatud raamide sees. Ehk „kõik on kontrolli all”, nagu ta ise tavatses mulle vastata, kui uurisin, kuidas ta elu on kulgenud.

Olen suurema osa oma teadlikust elust olnud väga lähedalt seotud vormikandjate maailmaga, kus standardiseeritud protsessid ja nende täitmisega kaasnev rutiin tundub sageli igapäevase elu paratamatu osana. Tegelikkuses kannab aga standardiseeritud rutiin seal sama eesmärki, mida ka Daniel oma viie pidepunktiga püüdles: kontrollida olukorda, mis muidu võib tunduda kontrollimatu. Kriitilistel hetkedel, kui siht hakkab silme eest kaduma ja motivatsioon madal, on just rutiin see, mis aitab eesmärgi poole edasi minna.

Mitmed uuringud on ka tippsooritusi tegevate sportlaste puhul näidanud, et kaugele ei jõua mitte need, kes on sihikindlamad ja selge visiooniga (mis mõlemad on kahtlemata väga olulised omadused), vaid pigem need, kellel on paika pandud kindel kava või rutiin. Nii nagu kriisisituatsioonis reageerival vormikandjal või inimvõimete piiril pingutaval tippsportlasel oli ka Danielil uues kultuurikeskkonnas tippsoorituse tegemiseks vaja kindlat kava, rutiinseid tegevusi. See, milline see rutiin on, polnudki väga oluline, peaasi et see pakkus raskel hetkel tuge ning võimaldas edasi minna ka siis, kui sihid hägustuma kippusid.

Igal juhul tegutseb Daniel Aasias väga edukalt juba viiendat aastat. Rutiinsed pidepunktid on tal aastatega sisult üksjagu muutunud, ent jätkuvalt osaks argipäevast. Olgu see siis ülepäevane jooksuring, joogatund või sinna kolinud perega jalutamas käimine.