Meist igaühest sõltub Eesti püsimine ehk miks on äris usaldus palju võimsam kui raha

Eestil on pikk traditsioon puidu- ja masinatööstuses, meie disainereid kiidetakse üha enam, oleme startup-rahvas. Meie tervisetehnoloogia areng on eeskujulik, meil on hea maine e-teenuste valdkonnas ning me suudame IT abil edukalt tegevusalasid ühendada. Ometi ei ole me rahul. Aruteludes oleme tihtilugu jõudnud tõdemuseni, et peaksime olema veelgi nutikamad, kiiremad, paindlikumad. Mida me tegelikult vajame või mis takistab meid rohkem saavutamast?

California ülikooli professor AnnaLee Saxenian on võrrelnud arenguid Silicon Valley ja Bostoni piirkondades. Põhjus, miks Silicon Valley on palju edukam olnud, on kõnekas: selle edu tugines suuresti koostöövõrgustikele, nii ametlikele (IT-ettevõtted ja ülikoolid) kui ka mitteametlikele, mis piirkonna ettevõtete vahel välja kujunesid. Ettevõtete juhid, kes iseenesest olid ju konkurendid, jagasid teavet, probleemilahenduse meetodeid ja mitte vähem olulisena ka meeldivaid hetki pärast tööd õlleklaasi taga.

Silicon Valleys kujunes välja olukord, kus töökohad on pidevas ringluses ja inimesed on ilma pikaajalise positsioonita – sinu kolleegist võib saada klient või konkurent, tänane ülemus võib olla homne alluv jne. Ärevuse, pingete ja usaldamatuse asemel hoopis suurenes isiklike suhete ja võrgustike väärtus.

Silicon Valley peamine konkurent, Bostoni ümbruses olev transpordikoridor Route 128 aga sellist sotsiaalset võrgustikku välja ei arendanud. Pigem olid normiks sõltumatus, salatsemine, kivinenud traditsioonid. Töötajad suhtlesid harva pärast tööd omavahel, toimis filosoofia „tulen ise edukalt toime”.

Silicon Valley ja Route 128 piirkondade vastandlikud kogemused näitavad, et piirkondlikele võrgustikele rajatud äri on paindlikum ja tehnoloogiliselt rohkem arenenud. Francis Fukuyama sõnul on oluline, et ideed ja uuendused vabalt liiguksid ja võrgustikud üksteisega osaliselt kattuks. Eestis näiteks on kattuvatest võrgustikest üks esimesi pääsukesi Tallinn Music Weekist välja kasvanud mitmeid valdkondi ühendav linnafestival.

Kui Tallinna ja Helsingi sadamad tajusid varem üksteist teravate konkurentidena, siis nüüd istutakse mitu korda aastas ühise laua taha asju arutama.

Soome tuntuim mägironija Veikka Gustafsson (kes on vallutanud kõik 14 üle 8000 m mäetippu) tõdes ühel seminaril, mida ma külastasin, et usaldus tekib ainult koos veedetud aja ja ühiste kogemuste kaudu. Mägironija ei saa valida otsustavateks hetkedeks kaaslast ainult teiste soovituste alusel.

Ka Nobeli preemia laureaat Kenneth Arrow järeldas oma uuringutes, et peaaegu iga äritehing kätkeb teatavat usaldust, eelkõige pikaajalised tehingud. Tema sõnul võib üsna kindlalt väita, et suurt osa majanduslikust mahajäämusest maailmas saab seletada vastastikuse usalduse puudumisega.

Üks mõjukamaid usalduse teoreetikuid, Poola sotsioloog Piotr Sztompka ütleb koguni, et organisatsioon saab demokraatlikus ühiskonnas üldse eksisteerida ja majanduslikult edukas olla peamiselt tänu headele suhetele sidusrühmadega. Usaldusel on siinjuures võtmeroll, kuna usalduskapital loob aluse finantskapitalile.

Eestiski aktiivselt tegutseva Soome ettevõtte Ensto asutaja Ensio Miettinen on juhtinud oma raamatutes tähelepanu usalduskapitali olulisusele ja võrrelnud usaldust füüsilise kapitaliga. Tema sõnul motiveerib usalduskapital inimesi tegema oma tööd võimalikult hästi. Usalduskapital motiveerib õppima ja katsetama, kuna usalduslikus keskkonnas on loomulik jagada üksteisele ideid ja hoiatada võimalike riskide ning ohtude eest. Tõe alge on, et usalduskapital mängib tulemuste saavutamisel suuremat rolli kui ainelised ressursid.

Usalduskapital loob eeldused sotsiaalse kapitali sünnile, mille abil inimesed on suutelised võrgustuma üle piiride. See kannustab inimesi kasutama füüsilist kapitali selliselt, et majandus areneks moraalselt ja jätkusuutlikult.

Selleks et rääkida üldse usalduse tekkimisest organisatsiooni ja selle liikmete, näiteks ettevõtte ja töötajate vahel, on esimeseks eelduseks muidugi see, et inimesed teaksid, mis tegelikult toimub. Liftide ja eskalaatorite tootjana üle maailma tuntuks saanud KONE kauaaegne juht Matti Alahuhta kirjeldab oma värskes raamatus „Johtajuus” („Juhtimine“) informeerituse ja mõjusa suhtlemise tulemuslikkusest organisatsioonis: „Jälgime tähelepanelikult arenguid ja oleme kontaktis eri kanaleid ja viise kasutades ettevõtte iga töötajaga, räägime ka väikestest edasiminekutest – teeme edusammudest kaasahaarava loo igale töötajale. Olulised on füüsilised kohtumised ja keskustelud ettevõtte plaanidest ja tegevusest. On tähtis, et iga KONE töötaja tajub kogu firma eesmärke, teab arenguprogrammide vajadusest ja tunnetab oma tööd kui tervikpildi osa.”

Usaldus – ilma selleta lihtsalt ei saa

Harvardi ülikooli professori Robert D. Putnami teose „Üksi keeglisaalis” järgi põhineb kogukondade edu sotsiaalsetel võrgustikel, mis loob inimeste vahel usaldust ja avatust. Usaldus, sarnased väärtused ja koostöö ühiste eesmärkide nimel moodustab Putnami sõnul sotsiaalse kapitali.

Kui õpitakse usaldama inimesi väiksemas mastaabis (külas), võib see viia usalduse levimisele kogu ühiskonnas – suureneb turvalisus, õiglus ning stabiilsus. Vabatahtlik töö kogukonna heaks on üks selle avaldumisvorme. Väga head näited Eestist on Arvamusfestival, „Teeme ära!“, startup-kogukond ja Junior Achievement (Eesti õpilasfirmade programm). Kindlasti saaks sarnaseid põhimõtteid palju laiemalt meie ühiskonnas ära kasutada.

Fukuyama on väitnud, et tulevikus tõusevad esile need majanduspiirkonnad, mille elanikel on kõrge sotsiaalse usalduse tase ehk rohkesti sotsiaalset kapitali.

Ta viitab, et kui me ei saa oma töötajaid või teisi turuosalisi usaldada, raiskame lõpuks suure osa varast kontrolli, rakendusstruktuuride, kindlustuse, õigusteenuste ning valitsuse määruste kehtestamise peale. Sotsiaalsel kapitalil põhinevad kooslused on seevastu tõukejõuks innovatsioonile ja vastastikusele õppimisele ning see on sama tähtis kui füüsiline kapital.

Fukuyama sõnul saab turupõhine majandustegevus toimuda suhteliselt väheste normide olemasolul. Põhimõtteliselt võivad asju ja raha vahetada inimesed, kes üksteist ei tunne. Võrgustike puhul tuleneb aga ühistest normidest kõrgem eesmärk. Pikemas perspektiivis saadakse tõenäoliselt ka isiklikku kasu, kuid vahetus ei toimu samaaegselt ning ei eelda hoolikat kulude-tulude arvestust nagu tehingud turul.

Süsteemid, organisatsioonid, võrgustikud muutuvad üha keerulisemaks ja hoomamatumaks mitte ainult tavalisele inimesele, vaid ka spetsialistidele. Näiteks 2008. aasta USA rämpslaenudest alguse saanud globaalset finantskriisi ei märgatud õigeaegselt ja selle tagajärgede ulatust ei tajuta siiamaani.

Mida rohkem on valikuid, seda vähem ennustatavad on otsused – peame usaldama. Ilma usalduseta oleme justkui halvatud ja võimetud tegutsema. Samas kasvab ühiskonnas anonüümsus, me ei tunne teenuse või kauba pakkujat/valmistajat ega saa tema tegevust otseselt mõjutada. Globaliseerunud maailmas hakkavadki rolli mängima kaudsed viisid: me peame leidma võimalused, kuidas tuvastada neid, kellega on turvaline koostööd teha.

Kas virtuaalsed võrgustikud asendavad otsesuhteid?

Kiirelt arenev tehnoloogia sunnib seda küsima. Kauase Skype’i juhi ja praeguse Teleporti asutaja Sten Tamkivi sõnul ei pea enam suhete hoidmiseks Silicon Valleys jätkuvalt kohal olema – virtuaalne kommunikatsioon annab suurema vabaduse töötamise koha ja aja suhtes.

Usun, et kindlasti sõlmitakse ja säilitatakse nii äri- kui ka sotsiaalseid sidemeid puhtvirtuaalsel pinnal, kuid füüsiline lähedus on olulisemate ametialaste ja ühiskondlike suhete kindlustamiseks ja tugevdamiseks hädavajalik.

Fukuyama arvates on raske toota ideedest rikkusi, kui puuduvad ühiskondlikud sidemed, mis nõuavad ka internetiajastul midagi enamat kui jämedat kaablit ja kiiret ühendust.

Ka Kanada sotsioloogi Barry Wellmani sõnad kinnitavad seda mõtet: „Kuigi internet aitab teadlastel suurtest vahemaadest hoolimata sidemeid säilitada, on füüsiline lähedus ikkagi oluline. Teadlased, kes näevad üksteist sagedamini või töötavad üksteisele lähemal, vahetavad ka sagedamini e-kirju. Sage kontakt interneti kaudu täiendab, mitte ei asenda näost näkku suhtlemist.”

Tartu ja Warwicki ülikooli professor Anu Realo on hiljuti öelnud, et väärtuste uuringu tulemuste järgi on Eestis jätkuvalt prioriteediks materiaalsed väärtused: me peame pigem oluliseks võitlust hinnatõusuga ja korra säilitamist riigis. Põhjamaades aga muretsetakse rohkem sõnavabaduse kaitse või selle pärast, kas inimestel on ikka piisavalt võimalusi tähtsates riigiasjades kaasa rääkida. See võib olla põhjuseks, miks eestlaste koostöö näiteks põhjanaabritega on hea konkreetsetes erialavõrgustikes, kuid valdkondadeülest ühist tuleviku planeerimist on vähe.

Arvan, et koostöö eelduseks ei pea olema identsed normid ega täiesti samad väärtused, lihtsalt oluline on erinevusi teadvustada. Kui me seda teame, siis oskame arvestada ja partneritest aru saada, vastasel juhul ei saa usaldust tekkida, võrgustikest ja sotsiaalsest kapitalist rääkimata.

Kõige alus on siiski inimeste tihe ja regulaarne omavaheline kontakt. Kui ajalukku tagasi vaadata, on Virumaa ja Lõuna-Soome vahel toimunud kaubavahetus (seprakauppa) juba üle 700 aasta. Kala Soomest ja vastukaubaks vili Eestist – nii toimus ühistegevus ja usalduse loomine sadade aastate jooksul. Traditsioon elab kaudselt tänaseni igal aastal korraldatava Sõbralaada kujul.

Inimeste või organisatsioonide omavaheline suhtlemine (networking, koos töötamise kogemus, ühised projektid) loob ja kasvatab usaldust, selle põhjal tekivad võrgustikud. Võrgustike koostööst ja omavahelisest usaldusest moodustub sotsiaalne kapital ning maine. Parimal juhul tekib positiivne tsükkel.

Oluline on tähele panna, et sõltumata maine või sotsiaalse kapitali olemasolust tuleb iga projekti alustada taas ühistest kogemustest ja usalduse loomisest. Mida parem maine ja rohkem sotsiaalset kapitali, seda lihtsam ja kiirem on protsess. Samas annab see lisaks olemasolevate suhete tugevdamisele võimaluse võrgustikke uute liitujatega mitmekesistada.

Võib-olla aitab meie materialistlikus ühiskonnas suuremale koostööle kaasa tõdemus, et heaolu saavutame avatuse, üksteise usaldamise ja toetamisega. Ühiselt. Nagu president Lennart Meri on öelnud: „Meist igaühest sõltub Eesti püsimine!

Valdar Liive on Soome-Eesti kaubandusühingu SEKY juhatuse liige. Ta oli 12 aastat EASi esindaja Soomes, ajades seal Eesti asja ning edendades Eesti ja Soome ettevõtjate koostööd. Sellega ei teeninud ta ära mitte ainult eestlaste, vaid ka soomlaste tunnustuse, eriti Talsinki kaksiklinna idee ühe eestvedajana. Kauppalehti näiteks valis ta nädala tegijaks, nimetades Valdar Liivet võrgustumisvõluriks. Valdar Liive sai 2010. aastal Soome presidendilt teenetemärgi – Soome Lõvi rüütelkonna I klassi rüütlimärgi.